Kolmapäeval tõmmatakse Alliklepas see hoone kummuli, kus proua Niina-Inessa kasse pidas. Eks ikka selleks, et ta sealt jalga laseks ja uusi loomi peale ei tooks. Meiegi läheme loomulikult kohale, et enne lammutust kõik toad ja praod üle kontrollida, et ükski kiisu sinna peitu poleks pugenud. Loomulikult üritame ka „suure kassisõbra“ poolt vabaks lastud ja metsa kupatatud kiisud kinni püüda ja ravile saada.Selle kuu teises pooles, siis kui pääsukesed end minekule sätivad, läheb Alliklepal lahti suurem lammutamine. Mõistagi oleme ka siis kohal, tagamaks kassidele julgeolekut ja püüame endiselt kasse kätte saada ja ravile toimetada. Hinnanguliselt võib pioneerilaagrit ümbritsevas metsas ja Alliklepa küla vahel elutseda praegu veel oma 30 kiisut. Ilmselt saame neid püüda kuni jõuludeni välja. Õnneks külaelanikud on valmis kaasa lööma ja ka vabatahtlikud päriskassisõbrad on mulle kirjutanud, et tuleksid punti. Tänud-tänud-tänud ja suurema „kassipüüdmisroki“ korraldame enne seda, kui „aabitsad“ kooli lähevad. Küll ma annan teada.
Nädalavahetusel sortisin soomlaste annetusi ja viisin toitu hoiukodudesse. Seda nodi ikka jagus. Nüüd on aga olemas vähemalt mingi ülevaade ja kiisupoegadele mõeldud toit on ühes nurgas, suurte kasside oma teises. Väike üllatus oli ka - nimelt, kui lattu läksin siis vaatasin, et kurat küll, pool toitu on pihta pandud!
„Pomogite, ukradina! Vsjo ukradina!“, karjusin nagu mõisavalitseja, Venemaale õppima läinud rätsepmeister Kiir, kes rongi peal paljaks varastati.
Tegelikult polnud aga varastatud miskit ja toidu kadumise põhjus oli palju proosalisem – inimesed said nimelt aru, et ma tõingi kogu tavaari neile. Seega süü on minu puudulikus väljendusoskuses, sellega olen varemgi jännis olnud. Õnneks sellest suurt tüli siiski ei tõusnud ja juba sel nädalal saame teistesse varjupaikadesse toimetatud kassitoidu tagasi, et seda hoiukodudele jagada. Seda on ka hädasti vaja, sest enamus kasse asuvad ju heade inimeste juures, varjupaikades on kõigest kolmandik Alliklepa kiisudest. Sealtki me võtame nad peale ravi kohe ära ja siis rändavad ka need hiirekuningad juba hoiukodudesse.Väike aruandlus ka, mille olen juba nii vallale, VTA-le, kui kinnistuomanikule edastanud. Eilse seisuga on pilt järgmine:
- Kinnistult ära toimetatud kasside arv - 69, kellest 25 on Varjupaikade MTÜ ja 8 MTÜ Nurru ometi inimeste hoole all.
- Steriliseeritud-kastreeritud – 31
- Surnud -1 (väga haige kiisupoeg, keda proua sokis hoidis, ei allunud paraku ravile)
- Terveks ravitud ja uutes kodudes – 25
- Terveks ravitud ja broneeritud – 3 (ootavad vaktsineerimist ja kiipimist)
- Annetusi on laekunud ligi 7000.- eurot.
Ka kinnistuomanik lubas aktsiooni toetada. Lisaks küsisime raha ka Padise vallalt vabaks lastud ja metsas elavate, ehk seaduse silmis hulkuvate kiisude püüdmisega seotud kulude katteks, aga nendest numbritest räägin alles siis kui summad on Liidu arvele laekunud. Praegu on see veel tühi jutt ja niisama plära, sest mingeid lepinguid pole ju sõlmitud.
Et lõpuni aus olla, siis Liidu hoole all on momendil ka otse ja kaude 14 oravapoega. Või on neid 16? Pagana mälu veab jälle alt! Mõned siililapsed on ka ja sestap võtsin näpuotsaga soomlaste annetatud kiisupoegadele mõeldud toidust ja eraldasin neile. Loodetavasti ei pane kassissõbrad pahaks. Või pangu, sest ega see erilist tähtsust oma - elushing on elushing ning meil Liidu sees loomaliikidel vahet ei tehta. Aidata üritame kõiki!Tuleme nüüd aga loo alguse juurde tagasi. Soomlased annetasid liidule ka 5 transpordipuuri ja nüüd olema suurest jännist väljast. Seega nõudke karmi häälega oma vara tagasi ja helistage mulle 5019636 või pigem siiski Kristinale 56 881 494, sest laenutatud puurid on tema käes.
Veelkord kniks ja kraaps kaasaelajatele, -mõtlejatele, annetajatele ja kõikidele teistele, kes ükskõik mil moel aitavad kaasa Eesti suurima kassikoloonia loomasõbralikule likvideerimisele. Mina tänan!
