Judith Levine. "Mustanahalisi ei tohi seksulaalkuritegudes süüdimõista!"

Juuditarist liberaal Judith Levine nõuab neegrite mitte süüdimõistmist seksulaalkuritegudes. Judith Levine on võrdlemisi tuntud ja teeb kaastööd liberaalsele meediaväljaandele "AARP", "Salon" ja New York Times´i poolt avaldatavale radikaalsele ajakirjale "CounterPunch".

CounterPunch`is ta väidabki, et ei tohiks alustada kohtuasju vägistamises, kui süüdistatavad on noored neegrid! Ta ütleb, et ei tohiks mitte mingil juhul karistada neegreid 15...17 aasta vanuses, sest see purustaks nende elu. Vanglasüsteem on juba niigi üleujutatud "mustadest ja pruunidest lastest " ja me ei tohiks neid lukustada vanglatesse, sõltumata nende seksuaalkuritegudest. USA-s pidi juba olema 785 000 inimest seksuaalkuritegude registris. Judith Levine lõpetab oma artiki väitega, et seksuaalkuritegude eest karistamine on liialt julm ja ebainimlik. Rootsis ongi see juba osaliselt ellu viidud, sest karistused on äärmiselt leebed ja sageli pääsevad neegrid ning araablased isegi vanglakaristuseta. Rootsis toime pandud kuritegusest saab lugeda siit.

"Rabas on tore!"

Rabas on tore! Saab end sea kombel mustaks teha ja suht-koht savi, et Heiks hommikul põrandad puhtaks pesi! Mõnus päeva algus ja ma veel mõtlesin, et nüüd saab paar päeva veidi puhtamates oludes elada. Ahh, vahet pole, viskan ise ka sinna samasse külili ja siis oleme Miaga ühtekad ning mis siin ikka esteete mängida

"Uhke nimega Boss otsib kodu"

Üks igati uhke nimega 7 või 8 aastane Boss otsib uut kodu. Kuidas sa ikka julged bosside Bossile ära öelda? Eks ole? Tegelikult on asi selles, et peremees jäi haigeks ja ei suuda enam kutsa eest hoolitseda.  Imet eakas peremees mõistagi ei oota, sest eestlased kipuvad ju ikka enamasti kutsikaid tahtma. Ja sedagi kevaditi. Lootus surevat teatavasti aga viimasena ja sestap aitan väheke kaasa, lootuses et ehk keegi siiski soovib toredat seltsilist päris endale. Nimeks siis Boss nagu juba öeldud ja ema suguvõsa poolest on ta Pitbull terjer. Isa va lurjus, kes emme libedale teele võrgutas on mõistagi teadmata, sest tüüp ju vastutust võtta ei tahtnud ning tegi vehkat. Mingeid tervisehädasid valgel tumedate laikudega isandal pole. Ka kaitsepookimised on tehtud selle aasta alguses nagu kord ja kohus ette näeb. Kiip on ka täitsa naha alla susatud. Iseloomult on Boss sõbralik ja kasvanud koos lapsega. See annab ka tunda, sest ta on väga mängu- ja tähelepanuhimuline. Kui seda ei saa, siis haugub nii kaua, et oled sunnitud temaga mängima ja see võib pikapeale närvidele käima hakata. Kui temaga käia aga igapäevaselt jooksmas, siis on ta palju-palju rahulikum. Miinuseks on ka see, et BOSS  ei taha eriti alluda korraldustele ja sellega peab vaeva nägema. Väljas on ta harjunud olema ja praegugi elab ta elektrikarjusega ümbritsetud maja hoovis. Teisi koeri ta suurt näinud pole ja jalutuskäikudel mõne peale uriseb, teise peale mitte. Korra pani Boss ka kodunt vehkat ja siis leiti ta naaberhoovis teise koeraga mängimas ning mingit kurja kellelegi ei teinud. Kasse Boss aga oma territooriumil näha ei soovi näha. See on selge. Eriline valvur ta just pole, sest on tõesti väga seltsiv ja sõbralik ka võõraste inimestega.
Kui keegi tahab talle pakkuda armastavat kodu, siis ühendust palun võtta Epp Vent’iga telefonil 56685823

"Mia ja päästetud Mõmmik on suured semud"

Mia on selles mõttes paras „pirtsperse“, et ega ta naljalt mõne teise koeraga mängima hakka. Läheb juurde, nuusutab, liputab paar korda saba ja kogu lugu. Siis võib teekonda jätkata, aga täna ma ei hakkagi pajatama Miast vaid hoopis Karust või Mõmmikust kui soovite. Temaga mängib Mia küll ja kohe lustiga ehk siis suur koeramürakas on üks priviligeeritutest kellega preilna murumänge ja tagaajamist harrastada suvatseb.

"Kohtumine hiidsuure rästikuga"

Täna päeval kohtusime Pääsküla raba servas, Sõbra uulitsa otsas rästikuga ning napp millimeeter oli puudu, et oleksin talle lausa peale astunud. Rabas vaatan alati jalge ette, sest kus need maod siis ikka elama peavad kui mitte rabas, aga tänaval võtad ju vabalt ning lisaks lobisesin ka mobiiliga. 

Püha püss ja müristus kus ma ehmatasin! Otsaesise võttis igatahes märjaks, pump kloppis oma 100 korda sekundis ning vererõhu lõi nii taevasse, et see segas juba lennuliiklust. Pagan, oli ikka tegelane - selline must ja pirakas. Ma pole nii suurt rästikut veel elu sees näinud ja no selline priske kohe! 

"Kõige vägevam vunts"

See kõrberebane uhkeldab oma suurte kõrvadega. Las aga uhkeldab kuid mul nina pikem. Keel ka!

Tundub ju armas? Tegelikult on räigelt jõhker kiskja ja meie tutvuse algatuseks hammustas ta mu moka pooleks. Issver, maa ja ilma olid puha verd täis!

Pärast seda julma tapmiskatset loomakaitse liit rohkem fennekeid ei kaitsegi. Mainekahju õnneks sellega ei kaasne, sest pole meitel kõrbe ja seega ka seal elavaid rebaseid!

"Siilipäästeoperatsioon Nõmmel ehk igati tavaline jalutuskäik"

Eile õhtul arvas Mia, et me võiksime hoopistükkis öösel jalutama minna. Mõeldud tehtud ja kell oli kuskil südaöö paiku kui end minekule sättisime. Tegelikult õhtused jalutuskäigud ongi igasugu südamehaigetele ja paksu kasukaga neljajalgsetele palju ohutumad kui päikeselõõsas linna vahel laiamised. Ei hakanud pikemat tretti ette võtma ning plaanisime, et kõnnime kuni Valdeku tänava ristmikuni ja tagasi. Paras 5 kilomeetrit nö unerohuks. Mial on aga pimedas eriline võime näha kõikjal igasugu „loomi“. Küllap on asi tegelikult selles, et see va nägemine on hämaras lihtsalt vähe viletsavõitu. Teinekord tahab ta näiteks tutvust teha teisepool teed vedeleva paberkotiga, sest peab teda loomaks. Olen sellega juba harjunud ega pööra suuremat tähelepanu.