Meie soov oli eelkõige teada saada loomahülgajaid, et neid julmi inimesi vastutusele võtta. Paraku selle koha pealt on inimeste suud lukus:„Ega me täpselt ei tea ka, kelle loom see on. Vist on selle oma, aga... Tulge ja viige kass ära!“
„Kuhu?“, küsiksin ma selle peale. Varjupaigad on pilgeni täis ja siis tuleb mürgisüstid käiku lasta. Seda ma küll ei taha!
Koertel on läinud tänavu aga palju viletsamalt. Meie ennetava pressiteate tingis Pärnumaalt tulnud kõne, kus seenelised nägid metsas väga hirmunud ja kõhna koera, kes silkas ringi puruks tõmmatud rihm kaelas. Loom end kätte ei andnud ja ilmselt redutab ta seal tänini, kui just nälga pole surnud. Hiljem leiti ka puu, mille külge ta oli seotud - osa rihmast oli sinna jäänud.
Pühapäeval tuli kõne aga Surju kandist, mille vanalt sillalt leiti sinna aheldatud nälga surnud koer. Kohalikud vähemalt nii arvasid, et suri janusse ja nälga. Seda silda ei kasutata ja sestap jäi piinlev loom märkamatuks. Ka oli loom tasane ja ei haukunud ning see saigi talle saatuslikuks. Peni oli "lehmaketiga" kinni pandud ja seda katki ta ei suutnud tõmmata. Kaelas oli korralik nahkrihm ja nüüd külarahvas loodabki, et äkki selle järgi saaks julmuri kinni nabida.
Täna hommikul sain aga järgmise kirja Saaremaalt:
„Laupäeval, 27. augustil, kell 19.30 tuli seeneline Lääne – Saare vallas, Nõmpa külas asuvasse taluhoovi. Ta ütles, et leidis kuuse alt koera, kes ei liiguta ega tule hüüdmise peale. Tal oli ka koerast pilt tehtud, mida meilegi näitas. Kutsu oli meile võõras.
Läksime seda koera vaatama ja kui kuuseoksad eest ära võtsime, siis selgus, et koerapoeg on üles poodud. Ta oli istuvas asendis ja kollane nöör oli ümber kaela seotud ning oksa külge tõmmatud.
Läksime koju ja teatasime 112. Öeldi, et võetakse ühendust. Mõne aja pärast helistaski Kuressaare politsei ja ütles, et patrull tuleb kohale. Politsei fikseeris olukorra ja tegi fotod. Siis tõime kodust labida ja teki. Kaevasime augu, panime surnud koerapoja teki sisse ja matsime maha. See juhtum šokeeris meie peret väga. Loodame, et see, kes seda tegi, saab õiglase karistuse!“
„Amatöörlus ja lohakus kuubis!“, ütleksin ma selle peale, et politsei lubas koera maha matta. Kuradi tainapead! Juriidilises plaanis tähendab see ju seda, et isegi kui koeratapja leitakse, siis kohtust see läbi ei läheks – lahkamist ei tehtud!
Tõenäoliselt seda asja seega väga ei uuritagi ja eks see ole ka paganama raske kui loom on kiipimata ja registrisse kandmata. Me oleme rääkinud aastaid, et oleks vaja ühte üleriigilist registrit ja kiipimiskohustust. Poliitikud ütlevad selle peale, et imege muna loomakaitsjad ja, et seda pole vaja!“
Pärisin eelmisel nädalal ühe uudistesaate päevatoimetajalt 5.juulil Maarjamäel palava ilmaga auto pagasnikusse suletud kutsikate kohta. Mees ise oli juhtunu tunnistajaks ja tema poeg teavitas ka politseid.
„Politsei käis kohal, aga kas ka midagi tehti? Kas kutsikad jäid ellu või said kuumarabanduse?“
„Kuule Heiki, ära hakka jälle oma loomajamaga pihta! Kogu teema on vähe ülepaisutatud ning täna elavad Eestis inimesed juba palju halvemini kui loomad! Inimesi tuleb kaitstma hakata!“
Elavad need loomad jeee paremini! Aga vat nii sõbrad on siis lood uudiseid edastavate inimeste jaoks! Huvitav, mitu inimest tänavu sügisel juba puu külge aheldatutena või ülespoodutena leitud on? Veel tahaks teada, kui mitu inimlooma on vanade- ja lastekodudes aastal 2016 ruumi- või rahapuudusel eutaneeritud?
Saaremaa inimestele aga suur palve. Kui tunnete ära pildil oleva koera, siis andke palun kindlasti tema omanikust teada info@loomakaitse.eu või helistage 50 19 636
