"Uus komme saab rahva seas aina popimaks"

Üks komme saab aina popimaks ja inimesed paluvad nimelt oma sünnipäevakingiks raha saata, et see siis mõnele hingelähedasele heategevusega tegelevale ühingule annetada.

Loomapäästegrupp sai taolise kingituse Šveitsis elavalt Kristi Pihlakult, kellel täitus taas 21 eluaastat:

"Tere õhtust kallis Heiki! 

"Tee Eestile kingitus, kasuta juhusuhtes kondoomi!"

"Tee Eestile kingitus, kasuta juhusuhtes kondoomi!", soovitab reklaam.

Muidugi teen Eestile kingituse! Ma olen ju patrioot ja lisaks meeldib mulle kingitusi väga-väga teha! Seksida meeldib ka. Eriti võhivõõrastega! Sadat kondoomi ma paraku osta ei jõudnud ja viimased kuuskümmend neli tuli varastada.

Vahele jäin, aga turvamees sattus loomasõber olema ja laskis mul minna. Lisaks preskudele andis isegi turvafoto kaasa. Tore mees! Väga tore mees! Soovis jõudu veel kui mu kingiplaanist kuulis.

"Regina pahandab ja pole loompäästjatega rahul!"

help@animalrescue.ee on aadress, millele saab teada anda väärkoheldud ja vigastatud loomadest. Moderaatorid vaatavad kirja üle ja vajadusel suunavad kas "gängile" või siis vastava piirkonna vabatahtlikele lahendamiseks.

"Paskkirjad" lendavad prügikasti, et vabatahtlike aega ja tähelepanu mingi jamaga mitte koormata. Ühesugust ees- ja perenimi kandev kodanik Regina Reginal (whopie@hot.ee) oli järgmine mure:

"Tere.

Mind ikkagi huvitab kas te reaalselt üritade hüljatud loomadele aidata või nagu alati see on ainult pettukaup selleks et rahvale näidata et me nagu hoolime?

"Hanenaised olid valmis oma "kaasa" eest vabasurma minema!"

Täna rääkisin ühe vene memmega, kes omal ajal Siberisse saadeti. Lugu olla päriselust ja midagi välja mõeldud polevat. No ja elasid seal kaugel külmal maal eite-taati koos laste ja lastelastega ühes külakeses. Loomad ja kodulinnud tuiasid aiast aeda ja see käis sealse elukese juurde.

Oli memmel-taadil ka lehm ja siga ja hirmus palju hanesid.

"Kus on kassi koht? Autos! Ikka autos!"

Palju toredaid inimesi! Tallinn, Suurtüki 12 asuv Europarki parkla, Toyota RAV 902 MRJ, milles kass kräunub väidetavalt juba teist päeva. Filmitud viis minutit tagasi ....

Mis teil viga on? Lugege-vaadake ja mõelge ikka kaasa!

"Kas veel üks Venemaalt varastatud koer toodi Eestisse?"

Loomapäästegängist on kuuldud isegi juba Venemaal, Skandindinaaviast ja mõnest muust Euroopa riigist rääkimata. Hästi äge, aga seda "paadunud loomasõprade bandet" olen ka neli või rohkemgi aastat ju kokku ajanud ning viimasel kahel sai ka uut nime kõvasti promotud.

Sedapuhku sain kirja Moskvast, milles Sveta muretseb augustikuus Eestisse saadetud koera pärast.

"Kuidas kutsul läheb? Tahan tema eluga kursis olla! Otsige see 18 aastane noormees üles", muretseb naine.

„Andke sügisel oma lemmikud hüljanud inimestest teada!“

Sügis on käes ja kindel märk sellest on maapiirkondadest laekunud kaebuste kasv sihitult jooksvate koerte ja kasside kohta. 

Looma hülgamine ja abitusse seisundisse jätmine on seadusega Eesti riigis keelatud, aga ometigi leidub piisavalt palju inimesi, kes suveks võetud lemmiklooma metsa või võõra talu väravasse jätavad. 

Loomapäästegrupp palub taolistest inimestest ja hüljatud loomadest kindlasti teada anda.

"Ei tohi mind ikka laste juurde lasta!!!"

"Kuidas emme minu sai?", pärib sõbrantsi pisipõnn.

"Issi andis talle ühe seemne ja emme sõi selle ära. Nii sa tulidki."

"Kuskohast issi selle seemne leidis?"

"Ei oska täpselt öelda, aga ilmselt peast, juuste seest. Pea on kõige kõrgemal ja igasugu õhus tiirlev praht ja seemned kogunevad enamasti sinna ja jäävad juuste sisse lõksu."

Vastus rahuldas väikemeest ja ta mängis rahumeeli edasi. Mõne aja möödudes ronis diivanile ja hakkas mu pead sasima.

"Kas sul ka seemneid on? Annaks emmele, tal on kindlasti kõht tühi ja siis saaksin väikese venna ka!"

Ma nüüd mõnda aega telefonile ei vasta, sest sõbrants äkki arvab, et tahan temaga last saada kui väikemees jutu edasi annab ......

"Kadunud Maardus! Aitame Orešeki taas koju!"

Teinekord teevad koerad vehkat ja nii läks ka Orešekuga, kes lihtsalt masinast välja hüppas ja siis metslase kombel võsa poole punuma pistis.

Ei aidanud hüüdmine ega otsimine ja "Pähklike" oli kadunud nagu tinatuhka. Pole ka midagi imestada, et talle järele ei jõutud, sest Tai ridgebacki kutsad suudavad aretada enneolematut kiirust.

"Kas tõesti võeti kodukiisu pantvangi ja tapeti üürivõla pärast!?"

"Kodukiisu võeti pantvangi ja tapeti üürivõla pärast!", väideti mulle saabunud murekirjas.

"See võib ka manipuleerimine olla, aga kõik algab teie vennast ja mingu politseisse. Oi ma ei salli selliseid tüüpe ja loomad kannatavad! Kuidas üldse saab looma maha jätta?

Saan avalikult survestada, aga vajan venna faktipõhist kirjeldust juhtunule, mida tänaseni pole saadetud - heiki@animalrescue.ee"

"Tänan. Annan mehele ja ämmale teada. Ning kindlasti käime vennale peale, et ta läheks politseisse."

Näikse, et üks pikk üürivõlajama on saanud dramaatilise lõpu ning taas jäi inimsuhete virr-varris ohvriks kass. Nii vähemalt väidetakse.

Lugu ise on räpane ja haiseb ka seksuaalse ärakasutamise järele mehe poolt, keda ennegi taolistes asjades süüdistatud.

"Ohver" lubas minna politseisse ja edastada mulle ka tunnismaterjali, mida ta tänini teinud pole. Mida siis teha ja kes valetab?

Seniks kuni asi täitsa selge pole, ei hakka tühja lahmima. Üks tüli osapoolest ja nimelt see, keda süüdistatakse kassitapus ja muudes rõvedustes, on oma uue nime all ka mu siinses sõbralistis.

Paluks siis ühendust võtta, et ka teise osapoole nägemus selgeks saaks. Ma ei pea ju ometi su Koplis asuva korteri ukse taha paugutama tulema? Eks ole?

"Mullune põdrahakatis ootas halastuslasku paar-kolm päeva!"

Eile teatasin teile ühest põdrast, kes Maardu kandis abi vajas. Algul pidin ise minema, aga keerasin otsa ringi kuna Harjumaa vabatahtlike juht Katrin Lehtveer oli palju lähemal. Kui ta kohale jõudis, oli seal seismas juba inimestele mõeldud kiirabi, mis tekitas hämmingut.

Kuuldes, et Kats on "Loompäästegängist" tegid nad minekut. Juba esmasel ülevaatusel oli selge, et põdrahakatise tagakehaga pole kõik korras.

"No kurat küll! Jälle loobivad mingi jamaga kaikaid kodaraisse!"

Eilne üsna mõru ehk loomalaipaderohke päev sai samaväärse punkti "Postimehe" ajakirjaniku telefonikõnega:

"Tere härra Valner, meile on saabunud anonüümne vihje kuidas te suures ulatuses loomakaitse liidu raha varikontodele kandite. Kuidas kommenteerite?"

Minu liidust lahkumisega seotud järjekordne "pasalaviin" on teele pandud. Ei midagi uut, sest taolist taktikat kasutati mäletatavasti ka siis kui lahkusin loomakaitse seltsist ja loomakaitse liidu lõin. Sama käekiri olnud ka paaril aferistil, kes liitu nö "üle võtta" plaanisid, konkurent-loomaühingutest rääkimata. Mäletate ju Katrin Lustile saadetud vihjet "murelikult kodanikult", kes teatas kuidas Valner koer Hallikesele annetatud rahade eest Kreekas koos sugulastega puhkamas käib?

"Las ta olla ...."

1973 aastal noor Plaanikomitee partorg Valner abiellus, aga pidi kahjuks üsna tihti mööda me ääretut Nõukogude kodumaad pikkades komandeeringutes viibima. Naisuke Zinaida oli kodune ja iga kord kui Valner naases oli titt majas.

"Kelle laps ja miks ta meie kodus on?"

"No lasta olla! Kas ta siis segab sind?"

"Ei sega!"

"No lasta siis olla ...."

Aeg on edasi läinud ja Zinaida ammu unustatud. Nüüd on mul nooruke silmarõõm Leida, kes üsna tihti ka külas käib, aga näikse, et mõningad asjad ei muutu isegi uue riigikorraga. Sel nädalal võttis ta teema üles:

"Sõprus tasub ära! Advokaadibüroo Lindeberg hakkab Loomapäästegängi esindama"

Ma olen ikka kekanud oma juristidest-advokaatidest ja isegi paari kohtunikust semuga, keda on tutvusringkonnas rohkem kui isegi sünnis mainida. Enamasti nende teeneid peale hüva nõu vaja pole, aga eile sai üks kauaaegne tutvus-sõprus-ühiste asjade ees seismine (loomakaitse) uue sisu.

Ja nimelt hakkab advokaadibüroo Lindeberg, vandeadvokaat Keijo Lindeberg'i isikus esindama "Loomapäästegrupp MTÜ-d" igasugustes kohtujamades, loomapiinajate kohtusse tarimises ja ka ühingu dokumentatsioonile viskab ta pedantlikult kriitilise pilgu peale.

Ma ise pole bürokraat, aga sellest olen 11 aastase vabatahtliku loomakaitsja karjääri jooksul aru küll saanud kuidas asju teha ei tohi ja seda kõike plaanin ka "loompäästegrupis" vältida. Lepingud, lepingud, lepingud, sest nagu hiljutine kogemus taas näitas, siis teiste kokkulepetega võid peed pühkida ja tegelikult ei kõlba need sellekski.

„Vaevatud hobune sai kibekiirelt uued kingad!“

10.augustil vahendasin Facebookis järgmist murekirja:

"Tere! Ma ei oska mujale pöörduda ja loodan, et hädas loom saab abi teie poolt. Matsalu lähedal elab karjamaal koos lehmadega üks raudjas hobune, kabjad juba väga pikka aega värkimata.

Liikumine oli loomale juba väga raske! Leidsin külast ka tema omaniku, kes tundus olukorra suhtes suhteliselt hoolimatu. Nimeks on XXXX ja telefoninumber XXXX kui ikka andis õige numbri ja nime. Saadan ka pildid hobusest."

"Loompäästegängi argipäev"

14.august, teisipäev.

Ärritunud ja meeleheitel naisterahva kõne Harjumaalt Raudalust:

„Sõitsin kassile otsa! Ta tuli ühe maja hoovist täiesti ootamatult! Ma ei suutnud midagi teha! Vaeseke roomas teepervele ja seal ta piinleb! See on nii õudne vaatepilt! Palun tulge ja aidake teda!“

"Mul on niiiiiii pikk!"

"Mu vikat on niiiii pikk!", näitab Vahur uhkelt kätega ja sellega niites kukuvad naised nagu loogu! "Mis sinu salarelv on?"

"Mul on kõik teistmoodi ja mu vikat on imetilluke. Aga ma ei poe kunagi püksi kuniks naistel endil tekib kimbatus, et miks ta tõbras seda küll ei tee? Lihtne, loogiline ja töötab täiega."

Kaks (endist) sugumürsku elutarkusi vahetamas ja kuulsusrikast minevikku meenutamas. Lisaks sellele, et ma olen Vahurist palju ilusam, on mul ka rämedalt seksikas poekott! Seega pole ka ime, et just mina koos mimmiga minema sõitsin!

"Ahh, panin kitsele paugu ...."

"Ahh, panin kitsele paugu! Sõitsin kassi või koera laiaks! Pidi ta nüüd just ette jooksma?", kurdavad autojuhid.

Õnnelikud on need loomad-linnud, kes kohe surma saavad. Paraku väga paljudel nii ei vea ja siis nad sõltuvad juba empaatiavõimeliste inimeste lahkusest ja rahakoti paksusest. Pahatihti pole ka neist kasu, sest keegi ju ei tea kuhu haavatud loom jooksis ja ürita teda siis pilkases pimeduses üles leida.

"Kuidas kutsuda loomapäästegängi juhti?"

"Loomapäästegrupis" ehk "Loomapäästegängis" nagu rahvas seda kutsuma on hakanud, tiitleid väga pole. Üks siiski on ja see on mulle - NINAMEES, nagu vanale pätile kohane.

Kambas, bandes ja gängis on ju ikka ninamehed, mitte juhatajad või direktorid. Eks ole? Riidedki tulevad meil gängilikud, mitte viisakad ja tänud siinjuures Harku naistevangla õmblejatele, kes vabatahtlikult õla alla panid ja meid riietavad. Üleüldse oleme me jube karmid tüübid:

"Jou-jou loomapiinajad! Nüüd on teil täitsa pekkis! Väike lõuks on kohe tulemas kui koera arsti juurde ei vii! Ära passi punnis silmadega tõbras!"

"Kaasaegne Nipernaadi"

Sätin asju oma uues elamises ja jõuan garderoobini. Kõik oleks nagu korras kui korraga äkki märkan, et joped-palitud on puha puudu. Kus need küll veel olla võivad?

"Roheline Helly Hanseni jope on minu juures", kuulutab Eneli rõõmusõnumit. "Panin moblalaadija ka tasku, et rohkem maha ei unustaks!"

"Talvejope on minu käes! Tõin ju keemilisest ära! Kuidas sa ei mäleta?", raporteerib Tiiu.

Mnjah, aga kus on punane spordijope ja kevad-sügis soliidsem ürp ja sinine jope ja Five seasons'i talvekas ja villane pikk talvemantel ja ......?

Naised ärge pullige! Andke kohe teada, külmad ilmad on tulemas!

"Loomapäästegängi uus tegutsemisplaan tekitab elevust"

Et mitte ära sõnada, ei hakka pikalt heietama, aga "Loomapäästegängi" veidike teistsugune tegutsemiskontseptsioon on tekitanud huvi ja elevust. No sigahästi on kõik ja mina igatahes olen ootus-lootusrikas ning poisilikult elevil.

See pole mõistagi veel lõplik lahendus, aga umbes sellised hakkavad need gängi-kaubikud, mis autorataste alla sattunud loomi kliinikusse toimetavad, tulevikus välja nägema küll. Loodetavasti meeldib taoline "tuuning" teilegi.

Õnneks on suvi olnud üsna rahulik ja see on lasknud veidi vabamalt uut ühingut käima tõmmata, aga oi-oi kui palju nõupidamisi on veel ees. Täna lõin natuke põnnama ja kümmet masinat ei julge siiski korraga soetada. Riskin esialgu viiega ja eks järgmisel aastal vaata juba edasi ....

"Tähelepanek"

Reedeõhtune tähelepanek ühelt eakamalt veterinaaria (mees) õppejõult:

"Vanasti tuli naistel püksikud maha kiskuda, et peput näha. Täna peab pepu laiali kiskuma, et püksikuid näha ......"

Mnjah, härra pole vist väga stringide fänn. Pagan, ma pole ju ka!

"Valneri loomapäästegäng jätkab eraldiseisva üksusena!"

Unistada tuleb ikka suurelt, sest siis on lootust, et vähemalt osakenegi sellest täitub. Täna ongi aeg sealmaal, et julgen ette võtta järgmise sammu, mis peaks viima õnnetustesse sattunud loomadele-lindudele abi pakkumise uuele tasemele. 

Mõte pole uus ja olen seda vaaginud juba aastaid, kuid alati jäi midagi vajaka. Sestap ei julgenud suud väga paotada ega asju suuremalt ette võtta. Täna sobituksid aga pusletükid nagu kokku küll. Loomulikult on vaja veel hulgaliselt kokkuleppeid sõlmida ja nendega tegelen pea igapäevaselt. Hea meel on tõdeda, et nii rahajõmmid kui mitmedki "otsustajad" on arvanud, et see projekt peaks toimima küll.