Ja sealt nad tulevad. Perenaine, juurte poolest Tõusva päikese maa päritolu kannatlikult ees ja tema kutsa aeglaselt-aeglaselt järgnemas. Vanakesel oli liikumine ikka tõesti üksjagu vaevaline. Kanged liigesed vast valu ei teinudki, aga hädine oli ta küll. Täpselt nagu mõned me vanamemmed ja -taadid.

Õhtune chill. Siinkandi lemmiklaisklemine täpselt õiget masti puu all. Kellaaeg on kah õige ja päike loojub. Valgus ja varjud on sellised õrnad nagu mulle meeldib. No grammike võiks veel hämaramaks minna. Kohe läheb ka, sest siin käib see käbedalt. Lõpuks päriselt soe ilm oli, päeval lausa palav, kuigi väga valju tuulega. Vahet pole, sest see samuti soe, mis ei lõika läbi vaid pigem paitab ja hellitab.

On aeg järjekordseks linnutarga jutuks. Ärge toitke veelinde! Esimene, kes seda 61 aastat tagasi kuulis, oli mind siia ilma aidanud ämmaemand. Tal oli poogen ja surus mu siva emme tissi otsa, et ma koheselt vait jääksin. Toimis.

Eks ma ole seda ikka korrutanud, aga ega siis kuulata. Pärast seda on lugematu arv naisi kasutanud mu suu sulgemise eesmärgil samat ämmaemanda meetodit. Huvitav kuidas nad küll oskavad? Küllap see on tüdrukute õppekavas.

Tehnika koha pealt püüan ikka kursis olla, aga eile sai kinnitust tõsiasi et kõikidest lollidest kõige lollim on vana loll. Tuli supi isu. Milles küsimus, sest ostsin pool Salvesti ja Põltsamaa aastatoodangust kaasa. Ei siit lõunast sellist suppi saa, mis mulle mekib. Vaatamata päästeameti korduvatele ettekirjutistele ja nõudmistele köögist kategooriliselt eemale hoida, lõin pliidile hääled sisse.

Päike hakkab mere tagant välja piiluma, laisk teine, kohalik aeg juba kaheksa läbi. Peaasi, et tuleb. Paar päeva oli kena, aga eile vihmane. Ruudi arvas pärastlõunal, et lähme päikest otsima. Mõeldud-tehtud ja nii me mõnisada versta lõuna poole kimasimegi.

Taas ühes oma lemmikkohas ja siia jääme lausa kauemaks kui ilma on. Mul isegi mingi "suur plaan" selle linnaga ja õnnistaksin oma edeva jalgratta korralikult sisse. Esimesena kiman ühe tuttava apelsinipuu juurde - mulle kohe nii meeldib selle all pingil istuda ja siis passin ammulisui nagu poleks varasemalt apelsine näinud. Aeg nagu seisaks ja looduslik stressirohi ilma rahata käes nagu naksti. Seejärel vanalinna, sest ka see on seni täitsa avastamata koht.

Elas kord üks naine. Meeldis ta mulle noorena, aga ilmselt palju rohkem ikka siis kui tal aastaid juba üksjagu rohkem kukil oli. Vaatasin temast sarja ja väga vastuoluline inimene nagu paljud meistki. Hiljem loksusid asjad, mõtted ja eluke rohkem paika. Loomad ja nende kaitse olid talle südamelähedane teema ja ta julges isegi kuningatele näkku öelda, mida asjast arvab.

Tulistan kohe kõik jutud jutti, sest pole sugugi teada, millal taas netti tulen. Mul praegast selline interneti- ja mobiilivaba periood. Juhtus üks suur ime, mida olen juba hunnik aastaid oodanud - Ruudi läks lõpuks sõidu ajal vabatahtlikult ise voodisse.

Olen seda kogu aeg tahtnud, sest armatuuri all kägaras pole teps mitte hea olla - kitsas ja puhub talvel kuuma, suvel külma otse selga. Lülin enamasti alla puhumise välja, aga siis endal jalad külmetavad või higistavad nii, et lainetab. Jube jama!

Nagu niuhti jõudsingi arvutisse. Ainult neli päeva võttis aega ja olge te kõik südamest ära tänatud, et hallpead austasite ja kulupead kummardasite. Päris maha veel ei maksa kanda, sest mehed saavad nähtavalt vanemaks teatavasti ju 65 aastaselt. Naistega on muidugi ebaõiglaselt hoopis teine teema, sest tunnustatud teooria kohaselt on 15-25 aastane eelvanamutt, 25-45 poolvanamutt, 45-65 peaaegu vanamutt, 65-85 täisvanamutt, 85-115 ürgvanamutt. Edasi läeb ainult hullemaks.

Asi juhtus kuskil kuukene tagasi juba ja hea sõbrants oli kurb-kurb, sest ta kullakallis kiisuke suri ära. Laps kah kurb ja mees samuti. Punnitasime küll, aga nii kaua kui kodanik Jeesus Kristus maale tagasi ei tule ja loomaarstina tööle ei hakka, on me võimalused üsnagi piiratud. Eriti veel kui asi puudutab kõrget vanust.

Mina kah kurb-kurb, et sõbranna on kurb-kurb koos kurva-kurva lapsega. Kaastundliku inimesena kukkusin kohe lohutama, aga ei sellest suurt kasu olnud. Korraga plahvatas sajandi parim mõte, millega sõbrantsi lausa jalust niitsin:

Saades innustust kõikide maailma preemiate laureaadi, planeedi parima oraatori, ärimehe, presidendi, uisutaja, keevitaja jne jne tegutsemisest otsustas Läti president hõivata Ruhnu saare, sest Eesti riik ei jõua tagada ohutust jm vajalikke asju, mis on nii NATO kui EL vaates üliolulised. Lisaks on Ruhnu täitsa Lätimaa külje all ehk suisa ajalooline piirkond, mis sai Eesti omaks vaid tänu kohalikele puskari ajamise- ja müügiloa andmisele. Nii saavad me lõunanaabrid ka enesele vähemalt ühe saare koos ühe karuga ning ajalooline õiglus ongi taastatud nagu niuhti.

See nädal oli riigi tasemel looduse kaitsjatel kiire-kiire. "Looduse kaitsjaid" võtke muidugi läbi huumori prisma, sest enamasti jääb silma, et nad väljastavad pelgalt tapalubasid.

Riigikogus võeti vastu jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadus, mis laiendas öösihikute kasutamisvõimalusi ja annab teatud juhtudel loa küttida ka igasugu kaitsealadel. Väga pro sõbrad ja kui mäletate, siis seda ma ennustasid teile juba aegu tagasi ka ette. Teine asi mida ma ennustasin oli hundi tapmislubade pidev juurde andmine ja seda täna taas tehtigi. Kulla Keskkonnaamet! Mida te nu**ite? Kehtestage kohe jahi alul limiidiks tuhat susi ja asi mutt! Kui nii palju kätte ei saa, siis hiljem saate kekata ja viidata talupoja tarkusele ja metsamehe mõistusele.

Inimesi olevat kolme sorti - ühed teevad miskit, teised ei tee midagi ja kolmandad filmivad ning jagavad. Pakuks välja veel neljanda kategooria - inimesed, kes teevad midagi, aga vaid selleks, et filmida ja saada kiitust. Tunnustusvajadus on paljudel tänapäeva noortel juba nii meeletult suur, et see peaks pälvima lausa vastavate arstide tähelepanu.

Helistas mulle telesse kunagi üks mees, kes figureeris tol ajal kollases meedias mingi totaalse jamaga. Ikkagi staar. Täna on ta juba surnud ja sestap nimi pole oluline.

Pöördus mu poole üks vana hea sõbrants, kes otsis hüva nõu. Deem. Vana hea sõbrants ei tohi vast enam öelda, sest see viitab solvavalt naisterahva vanusele. Alustan uuesti. Pöördus minu poole üks verinoor sõbrants, kellega tutvusin 1917 aasta oktoobrikuus Talvepalee vallutamise käigus. 

Deem-deem! Sõbrants ei tohi vast ka öelda, sest see võib viidata kahtlaselt lähedastele suhetele, mis võib omakorda solvata tema abikaasat või kallimat.

Nägin täna hunti. Üsna päälinna lähistel. Lasin Ruudi kõrvalisele külavaheteele jooksma ja seal ta seisis põllu serval. Arg teine ja tegi kohe minekut kui passima jäin. Karv parasiitidest räsitud - kärntõbi vaesel loomal. Seda me metsad täis. Kui pakast hoiab, siis ju ta külmasurma läheb.

Hundupilti ei pane ja asukohta ei ütle. Miks? Aga seepärast, et lähevad ju kohe tapma. Kas olete märganud, et pea alati läheb räme kisa lahti kui keegi oma metsloomaga kohtumise emotsiooni ilmarahvaga jagada tahab. Tappa, tappa, tappa - seda me eestlased oskame kui asi puudutab metsaasukaid. 

Mõtisklus nagu ikka loetav Loomaveebis

VIDEO ⟩ Jõhker aasta algus – Naabrimehe jalahoop paiskas kümnekuuse kutsika vastu autot

Kuidas teie aasta algas? Üks Tallinnas, Lasnamäel, Mahtra tänaval elav pere sai kohe aasta esimesel päeval tunda oma loomavihkajast naabrimehe raevu, kes virutas väiksele kutsikale jalaga sellise paugu, et too vastu autot lendas. 

Alisa karjus valu käes ja siis jäi korraga hästi vaikseks. Koerake oli desorienteeritud, loid ja tugevas stressiseisundis. See Sergeid ei rahustanud vaid mees lubas röökides järgmine kord kui veel peaks neid nägema nii koera kui perenaise ära tappa. 

Täispikkuses on lugu loetav Loomaveebis

Mürts, pauk ja käes ta on. Me Rutsiga põgenesime aegsasti metsade vahele suurele põllule. Lähimad talud jäid umbes kilomeetri kaugusele ja sealt tehtud ilutulestik oli isegi üliarale Rutsile suhteliselt seeditav. Kraadiklaas näitas -16,5 ja kõik, mis sai ära jäätuda, seda ka tegi. Vähemalt ahi funkas pärast remonte korralikult ja nii oli toas Madagaskar, õues aga Alaska.

Uni oli seda parem, aga mingisugune loom tuli meitele poole viie paiku külla. Rutsile ei meeldinud see teps mitte ja lõugas armatuurlaual nii, et kogu klaas tatine ja kõik valvekaamerad kukkusid rippu. Kuu tegi ümbruse kenasti valgeks, aga ei mina näinud keskit. Et jutt ikka seksikam oleks, siis väidan, et masina ümber luusis 12 näljast hunti ja hiljem tulid veel 5 karu kah lisaks. Issver kui õudne!