„Tule kohe Kiisale! Rebane sai autolt paugu! Hakka juba tulema!“„Ma ei saa praegu tulla, jagan neid pagana kassipuure laiali ja…“
„Ära hakka pihta, tule kohe siia, loom vajab abi!“
„Mis tal viga tundub olevat?“
„Ma ei tea, üks käpp on vist katki, hoiab seda kuidagi imelikult. Nüüd jooksis teelt ära.“
„Las ta olla, küllap läks metsa surema. Mul tõesti pole mahti teda sealt otsima hakata. Nagunii ei leiaks üles ka.“
Vastumeelselt lõpetas Krista kõne ja pani toru ära. Ise põrutasin Koplisse, et üks puuridest üle anda. Kell võis olla nii 9 ja 10 vahel. Korraga hakkas telefon jälle helisema ning sisetunne ütles, et raudselt on see Krista. Oligi, ta kohe ei saa ühtki looma abita jätta!
„Tule kohe siia! Rebane tuli nüüd taas tee peale!“
„No las ta tuli siis. Kuidas ta seisund tundub?“
„Väga halb, ta teeb ühe koha peal ainult ringe!“
„Siis on ilmselt pekkis ka. Sai liiga kõva paugu ja nüüd on minek mõne aja pärast.“
„Mida ma temaga teen?“
„Aja tee pealt ära, kui ta ise liigub, aga ära näppima ise hakka – võid hammustada saada!“
„Appi, ta seisab täpselt keset teed ja ära ei lähe. Üks hull oleks temast peaaegu üle sõitnud!“
„No, aja ta ära siis, mitte ära jahvata siin tühja!“
"Ma ei julge hästi, aga ta üldse ei karda inimest ja on väga sõbralik. Äkki on marutaudis?“
„Vaevalt marutaudi Harjumaalt leiab. Aga äkki mõni tüüp taris poja koju ja kasvatas üles – need ei pelga inimest. Võib-olla on autolt saadud löögist veidi sassis. Kõik on võimalik.“
„No Heiks, tule nüüd siia!“
„Kulla inime, ma ei saa iga rebase või kajakarajaka pärast üle riigi kohale lennata. Pole võimalik lihtsalt!“
„Ta sureb ju ära või aetakse alla!“
„No siis sureb ää või aetakse alla. Mida ma siin ikka teha saan? Aja ta suurelt teel ära ja mine koju, kogu lugu. Sa oled niigi juba palju teinud.“
Kõne lõppedes plaanisin Lasnamäele, Kivila uulitsale siile püüdma minna. Palusin paar päeva tagasi Kristinal ühe kajakapoja üle vaadata, kelle pärast muret tunti. Kajakapojaga oli kõik korras ja rahustasime majarahva maha. Aga talle anti teada ka sealsamas elavast siiliperest. Vat need peaks küll masinate vahelt kuhugi rahulikumasse kohta ümber toimetada. Sõidangi siis Lasnamäele, aga see pagana rebasejuts ei anna hingele rahu. Kuidas ta seal piinleb vigastatult ja sureb? See võib võtta ju lausa mitu päeva!
„Ei kurat, vaja on ikka minna“, kirun mõttes nii Kristat, rebast, kui ta alla ajanud autojuhti. Helistasin ka Toome Katrinile, Keityle ja Kristinale ning kutsusin punti, et mida nad seal kodus ikka konutavad ning tulgu vaadaku ja õppigu – mul endal tulevikus ju palju lihtsam, kui nad ka toimetama kukuvad. Kristina oli veel tööl, aga Keity ja Kats olid laksust nõus.Sõidame Kiisa vahel ja rebast pole mitte kuskil. Helistan nüüd juba ise Kristale ja algatuseks mainin kohe, et tänu sellele rebasele on ta viis vahekorda mulle nüüd võlgu. Siis pärin täpsemat asukohta.
„Sõida üle silla ja natukese aja pärast keera Sprindi tänavalt paremale. Ma ajasin ta sinna. Seal oli mingi eratee.“
Sõidame siis sinna, aga rebane silma küll ei jää. Üsna kaugele paarutasime, aga kanavaras on kadunud nagu tinatuhka.
„No arvata oli, et ega me teda ei leia, kui ta ise liikus – ta võib olla nüüd juba ükskõik kus. Läheme tagasi linna ja loodame, et see kutsikas jäi ikka ellu.“
Enne suurele teele jõudmist vajutasin pidureid – üks teeots jäi ju üle vaatamata. Mis seals ikka, tagumine käik aga sisse ja seejärel metsa vahele. Naised jälgisid pingsalt teeperve, kui korraga tagaistmelt Keity hüüatas:
„Leidsin! Ta on siinsamas rohu sees!“
„Suur plaan“ nägi ette, et naiskad tõmbavad rebase tähelepanu enestele ja mina nabin ta tagantpoolt siis kinni ning topin puuri. Kõik läkski nii nagu pidi, kuigi selle rebaseplika oleks ilmselt ka niisama kätte saanud – ta oli lihtsalt kuidagi väga uimane ja ei rabelenud üldse vastu. Kiskja puhul see muidugi head ei tähenda – inimest peaks ta kartma ja võimalusel üritama ikka hambad sisse lüüa. See oleks okey.
Loomade Kiirabikliinikus oli palju hädalisi ja sestap saime oma nelikümmend minutit oodata. Lõpuks võeti meid ette ja kõik sujus probleemideta. Kuna nii pisikest suurkorvi polnud, mis umbes 3-4 kuuse rebasepoja koonu ümber läheks, siis hammustuste vältimiseks tõmbasime ta koonu lihtsalt paelaga kinni. Oi-oi, see talle üldse ei meeldinud! Hiljem võtsin selle ära, sest metsasukas oli leebe kui emme pai. Ilma paelata muutus rebane kohe taas palju rahulikumaks ja lasi protseduuride ajal kenasti ka lihtsalt käega oma suukest kinni hoida.
Röntgen vigastusi ei tuvastanud ja kõik luud-liikmed olid terved. Küll aga oli pildi pealt näha, et kopsus oli väheke vedelikku. Ilmselt sai ta paugu rindkerre ja pähe ning tegemist oli suuremat sorti põrutusega. Silmad olid tal ka haiged ja need puhastati korralikud ära, aga silmatilku tuleb talle veel mõnda aega panna. Loomake oli mõistagi teel ja niiskes rohus vedelemisest määrdunud ning märg, aga see oli see kõige tühisem asi. Pärast valuvaigistit ja mingit muud süsti lasti räsitud metsaasukas koju toibuma. Ja siis see juhtus.„A-ha-haa, ta pissis su täis!“
Ei pissinud ühti, vaid hoopistükkis kakas mu täis! Vaesekesel läks selle mässamise peale kõht lahti. Pole ka midagi imestada, aga sellist asja pole veel enne juhtunud! Eks ma ole neid „kuldseid sahmakaid“ muidugist saanud ka omade laste käest kui nad alles beebid olid ja ka teiste elukate käest, aga mnjah, täis pasandanud polnud mind senini veel keegi. Hais oli ikka nii vänge, et Miakas viskas ruumist kiiruga varvast, aga ei midagi hullu - ega sitt siis midagi halba tee ja kui teebki, siis pole see õige sitt!Kuna metsloomi lausa, et ei tohi selles riigis aidata ja viimane kui üks vigastatud elukas liigitub raha kokkuhoidmiseesmärgil „loodusliku valiku“ alla, siis tuleb seda teha nö poolsalaja. Sestap viisimegi rebasepojukese neiu Ave juurde toibuma. Kes on Ave? Pole õrna aimugi, sest Ave ehk Absoluutselt Võõra Eidega me näost näkku kohtunud pole ja kõik käib nagu spioonifilmis. Helistan, ta ütleb koha kuhu „pakk“ jätta ja korjab selle siis üles. Hiljem helistab juba tema ja jätab „pakikese“ kokkulepitud kohta, et saaksin selle metsa toimetada. Umbes nii see asi meil praegu veel olude sunnil käib. Igaks juhuks helistasin talle veel tagasi ja lugesin karmid sõnad peale:
„Las olla omaette. Ja ei mingi musitamist-hellitamist-silitamist-kallistamist ja ära plaanigi seda armast tegelast voodisse kaissu võtta! Ega me temast lemmiklooma tee! Ta läheb metsa tagasi ja peab inimest kartma!“„Ja-ja-ja, ära korruta seda kogu aeg! Ma tean ise ka!“
Loomasõber Ave eraldas rebasele lausa omaette toa ja kattis puuri tekiga kinni, et metsloom närvi ei läheks ning end justkui urus tunneks. Toidu ja vee pani ette ning see maitses külalisele hästi. Läbi ukse oli veel poole ööni kuulda kuidas ta kraapis ja oma uut kodu vastavalt vajadusetele ümber üritas kohandada.
Hommikul kell kuus äratas mind Absoluutselt Võõra Eide närviline kõne:
„Kuule Heiks, tal on midagi viga. Hommikul ajas meid kõiki haukumisega üles. Sõi ja jõi korralikult, aga nüüd lamab apaatselt. Hingamine oli ennist väga kiire, aga nüüd on rahulik. Ta ei reageeri!“
„Tundub, et siis on minek.“
„Andsin hommikul rohud ära, aga ma ei tea, vist ikka sai pähe liiga kõva paugu, arstil oli õigus. Mida me teha saame?“
„Kui tahad, siis tulen ja viin ta kliinikusse, kuigi ega meil ju rebaste ajuoperatsioone tehta ja tolku sellest poleks. Las olla rahus ja läheb nagu läheb…“
"Mul on nii kahju!"
"Mul ka, aga ära nüüd pead norgu lase. See lahing pole veel kaugeltki läbi!"
Mõni parastab nüüd kindlasti, et see oli ju ette teada, et ega need kokkupõrked autodega loomade jaoks hästi lõppe. Lisaks on rebaseid ka palju ning selle sada euri, kulutatud aja ja kütuse oleks võinud ka ju hulga maad targemini ära kasutada. Kui kuulata mõistuse häält, siis olen sellega igati päri.
Südamel on aga hoopis teised arusaamised sellest ilmaelust ja kuigi sel kõigel polnudki ehk inimese jaoks suuremat mõtet, siis nooruke rebasehakatis on kindlasti teist meelt - tema tahab elada! See lugu pole veel kaugeltki halvasti lõppenud – rebasepõnn igatahes võitleb vapralt oma elunatukese eest ja pagana hea on teda selles veidikenegi toetada. Loomulikult on kõik rebasejumala käes, aga loodame, et ta siiski halastab ja on ka selle pojukese poolt!
