"Teeme vahetust?"

"Ma tahan nii väga tuppa!"

"Mina jälle nii väga õue! Teeme vahetust!"

"Äkki perenaine hakkab pragama?"

"Ära seda küll karda. See ohmu ei tee meil vahetki ning talle on oluline vaid see, et üks oleks toas ja teine hoovis! Hüppa uks lahti!"

"Ma pean veel mõtlema kas julgen ..."

"Natuke veel ja Roki saab koju!"

Roki paraneb samuti jõudsalt ja liigub täna juba üksjagu paremini kui selles kolm päeva tagasi tehtud videos näha on. Ilmselt järgmisel nädalal saavad ta puurivangistuse päevad otsa, aga seda muidugi pärast seda kui röntgen tehtud ja luude paranemine üheselt selge on. Siis võetakse ka välised fiksaatorid maha, aga luu sisse kruvid veel jäävad.

Hallan Nõlvak: "Et te ikka jõuaksite loomi aidata!"

"Kuidas sul endal läheb? Kuidas hakkama saad ja on kõht ikka täis? Kuidas tervis ja kas ka katus peakohal on?", on küsimused, mida loomapäästjad enamasti ei kuule. Jutt on ikka ja alati ainult hädalistest loomadest ning elukaid aitavad inimesed jäävad reeglina selle varju.

Elu aga üllatab ja Hallan Nõlvak sihukesest firmast nagu Oribalt Estonia oli mees, kes loomadele nänni tuues ka gängi vabatahtlikele mõtles.

"Annan natuke vitamiine ja toidulisandeid, et te ikka jõuaksite! Ega ennast tohi ära unustada! Annetan veel kreemide näidiseid - määrige käpakestele kui vaja, aga määrige omi käsi ikka ka. Need nagunii kuivad, sest pidevalt desotate!"

"Loomapäästegrupi" tassid nüüd ka Loomade Kiirabi- ja Timmu kliinikutes!"

Nädal jälle läbi ning ja Jõulud on peaaegu ukse ees. Juunikuud iseloomustas vigastatud koduste lemmikute suur osakaal ja sedapuhku saime kõiki hädalisi rahaliselt aidata, sest arvel raha oli. Rõhk sõnal oli, sest pärast viimaste arvete maksmist jääb sinnna kohe õite väheke järele. 

Inimesed omi lemmikuid väga ei kindlusta ning kindlustusseltside jaoks on see kahjumiga äri kuna "massi" pole taga. Siis ongi hea kui keegi hädast välja aitab. Sestap on kliinikutes meie heategevusliku nänni müütamine igati õigustatud.

Loomapäästegrupp lähtub loomaheaolust ning ühena vähestest siin vabariigis intressi ei küsi. Laenu saame anda siis kui raha on. Vastasel juhul mitte, aga võimalusel viime läbi kasvõi papikogumiskampaania. Inimest igatahes pikalt ei saada, aga kui meil on kliinikute ees hunnikus maksmata arveid, siis me tõesti ei aita. Ei julge lihtsalt, sest lõpuks tuleb kõik ju omast taskust kinni taguda!

"Hurraa! Chacha ja Tuki said kodusele ravile!"

Tipa-tapa, tipa-tapa lahkub Chacha ettevaatlikult Loomade Kiirabi Kliinikust ja läheb kodusele taastusravile. 

Lihtne see pole, sest eemaldatud luupead tähendavad senise elukese unustamist ja sisuliselt uuesti käima õppimist. 

Küllap kõik laabub, sest igatahes Chacha on väge täis ja tänulik, et eluvaim sisse jäeti. Loomulikult vajab ta esialgu inimese abi.

"Spioontuvid ründavad!"

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) toetas tänaöisel hääletusel Venemaa delegatsiooni õiguste taastamist ja andis seega vaikiva nõusoleku järgmiste väikeriikide okupeerimiseks.

Loomapäästegrupile teadaolevalt on järgmiseks riigiks Eesti, kes Vene Föderatsiooniga "taasühineda" soovib. Lähenevast invasioonist annab märku üha sagenev spioonituvide tulv, kellega meie vabatahtlikud riigipiiril kokku puutuvad.

"Rõõm elust enesest. Täpi tervitab!"

Käed püsti, kes olid veendunud, et selle üliraskelt vigastatud kutsa ravi õnnestub ja ta paari kuu pärast juba muretult ringi lippab? Minu käed jäävad küll taskutesse.

Seotud lood:

"AUTO ALLA JÄÄNUD TÄPI VAJAB VÄGA KIIRET TOETUST!"

"Hea uudis! Tuhandete inimeste südamed võitnud Täpi elas öö üle!"

"Täpil on kõik väga hästi esialgu!"

"Täpil käpaopp ka edukalt möödas!"

"Täpi läheb kodusele ravile!"

"Täpi paraneb nii, et kõrvaga kuulda"

Täpi: "Väikesed tagasilöögid, aga muidu on kõik hästi"

Täpi: "Ärge kujutage üldse ettegi, et ma siit puurist välja tulen!"

"Täpi raisk! Tappa sa mo käest saad!"

"Võit! Chacha elas operatsioonid kenasti üle!"

Täna peab meite rahvas lisaks suisele pööripäevale ka Võidupüha. Vanavanaisad andsid 1919-dal Issanda Aastal sakstele kenakesti molli ja me kõik oleme selle üle väga uhked.

"Sähh teile parunid 700 aastase orjapõlve eest!", hüüti toona.

Küsiks äkki ka Saksamaalt, Venemaalt, Rootsilt, Taanilt või hoopiski kogu Euroopa Liidult esivanemate kannatuste eest kompensatsiooni? Ei tohi ja kannatus kui selline on teiste rahvuste privileeg ning otse loomulikult korvab tänapäeva siidinäppudele antav rahake esivanemate vaeva ja viletsa elujärje! 

"Guud ja bääd - Roki ja Chacha"

Guud - Roki

Aknast välja hüpanud Roki naudib puurirežiimi täiel rinnal ja taastub mühinal. Liikumine on piiratud, aga käin teda ikka iga päev lohutamas.

Eile hilisõhtul ajasin hilbud selga, sest Pirita poo välgatas-kärgatas, taevas oli sünge ning pelgasin, et äkitselt on kuts väga hirmul ja toon ta taas enda naabri juurde. Aga võta näpust! Hiilisin vaikselt värava juurde, aga Roki magas sellise norinaga, et seda oli isegi aia taha kuulda.

Rääkisin hommikul Rokit opereerinud Kristo Klaasseniga ja arsti otsus oli karm:

"Jääb veel kümneks päevaks puuri! Paranemine on väga-väga edukas ja praguses hoiukas on ta ka pädeva ortopeedi valve all. Me ei hakka riskima ning pere võib teda soovi korral vaatama tulla! Koju veel ei saa! Punkt!"

"Täpi raisk! Tappa sa mo käest saad!"

Ei õppinud see Täpikene õnnetusest midagi ja nii kui võimalus avaneb, siis aiast üle või läbi minekut teha proovib! Eriti just siis kui mõni koer mööda läheb. Pole midagi parata - noor hing ihkab mängima ja lustima. Täna sai üks kohalik elanik põgenemiskatse ka pildile.

Peremees õppis aga õnnetusest küll ja hoiab oma koeral nagu kotkas saagil silma peal. Täna lasi ta Täpil hoovis vabalt joosta ja kuts kasutas kohe olukorda ära. Pagana kajakas! Lendles aga üle aia ja oligi läinud! Peremees tormas järele nagu tuulispask, viskas koera nagu kartulikoti üle õla ja tõi aga koju tagasi. 


Ärge jamage sõbrad ja olge ikka hoolsamad, sest kahte peavõitu järjest pole keegi veel saanud! Kerge öelda muidugist. Ei teagi mida teha - äkitselt saaks eriloa alusel Nõmmele ehitada kolme meetrise aia? Panna elektripiire? Ilmselt murran tal ise nüüd ühe jalaluu pooleks - püsib vähemalt kodus!

Käed püsti, kes olid veendunud, et selle üliraskelt vigastatud kutsa ravi õnnestub ja ta paari kuu pärast juba muretult ringi lippab? Minu käed jäävad küll taskusse.

"Mõtlen ...."

Vanasti pesin vanamoori trussikutega kõik maja aknad ära. Uue memme pesuga ei saa aga priliklaasegi puhtaks. Milles asi? Mõtlesin sügavalt ja jõudsin järgmisele järeldusele:

A: Uus naine on eelmisest leivaahjust üksjagu kõhnem.
B: Uue naiska trussikud tõmbusid pesus kokku.
C. Pesumood on muutunud
D. Mul olid väiksemad aknad
E. Mul on suuremad prillid
F. Mul on kõik valesti meeles

"Hea päev neljale koerale"

"Sa lubasid koera tuua, aga tõid lehma!", lõi Viimsis asuva Lemmikupesa omanik Merli Pavelson käsi kokku kui hiiglasekasvu Rokit nägi. Eile said Jõgevamaal teise korruse aknast välja hüpanud koera haiglaravi mööda ja edasi taastub ta juba 10 päeva hoiukodus enne kui oma pere juurde naaseb. 

Perekond võtaks muidugist kohe, aga lähtume vanasõnast "pigem karta kui kahetseda", sest Roki-poisi esikäpad on piltlikult öeldes sama õrnad nagu klaas. Vale hüpe või põrutus ja ongi pekkis kogu töö, vaev ja looma kannatused! 

Ma ise toimetasin hommikul koos Veera Makinaga Maardu linna parmudega, et loomapiinajate käest üks kutsikas kätte saada. Rokile läksid Loomade Kiirabi Kliinikusse järele Katrin Lehtveer ja Tanel Veskimägi. Leppsime kokku, et kohtume paari tunni pärast Viimsis. 

"Olen osav! Olen täpne!"

Suur-suur põld. Aadu ja Ruudi jalutavad. Heiki ka. Ruudi kakab. Aadu ja Heiki ei kaka.

Jooksime oma pool tundi. Ruudil oli rämedalt lõbus. Aadul ja Heikil mitte nii väga.

Tuleme tagasi ja korraga vajub plätu koos jalaga kuskile pehmesse! Heiks astus sisse. Ats ja Ruts mitte!

"Kuradi kurat! Kuidas on võimalik ühelt üüratuma suurelt põllult üks pisike õnnetu sitahunnik üles leida!? Ruts kurat!"

Oleks pidanud ikka vast snaipriks hakkama. See täpsus ja osavus hakkavad juba ennastki hirmutama ....

"Edasi saab vaid paremaks minna! Roki on igatahes rokiks valmis!"

Rokil on ka teine operatsioon edukalt seljataga ja kõik läks nii nagu loomaarst Kristo Klaassen planeeris. Lõpptulemuse saavutamine oli aga paras nöök ning kohati oli vaja kasutada lausa toorest jõudu, et luid paika saada. Mõistagi nõudis see "sättimine" tohutut enesevalitsust ja kannatust. Minusuguse närvikavaga inimene poleks sellega eales hakkama saanud.

Esialgne arvamus, et eile sai hullem korda, ei pidanud seega paika. Hommikul võttis Roki mind vastu nagu vana tuttavat korraliku saba liputamisega. Jutustas ja kurtis muudkui oma kurba saatust ja seda kui siiber tal haigemajast on. Kohe täitsa kurb oli ja kahju hakkas. Pai ta siiski enesele teha ei luba(nud) ja nii kui käe sirutan, on sõprus korraks läbi.

"Äikese ja müristamise eest põgenenud koer sai täna koju tagasi!"

Mõned päevad tagasi tõi meie Tanel Veskimägi ühe Turba kooli juures segadust tekitanud koera Loomade Kiirabi Kliinikusse, sest viimane ei tahtnud eriti hästi liikuda.

Arstid tal suurt viga ei leidnud ja küllap oli mitte just esimeses nooruses kutsa lihtsalt väsinud ja eksinud. Võõras koht, lõhnad ja inimesed tekitasid lisastressi. Kindlasti tegid ka liigesed natuke valu, aga pärast rohtude saamist ja puhkamist tuli eluvaim tagasi ning tal ikka andis järel püsida.

Otsisime peremeest ja täna sai lõpuks ometi ka Ellmaa kandis elav vanahärra üles leitud. Koeraomanik Reinu rõõm oli meeletult suur:

"Oi, ma muretsesin. Ta jooksis neli aastat tagasi ka välgu ja paugu pärast kodunt ära. Siis põrutas ta teises suunas. Kuidas ta nüüd küll Turbasse läks? Ma ei osanud sealt otsidagi!

Kolmapäeva õhtul kuulsin müristamist ja läksin kohe, et ta tuppa kutsuda, aga ta oli juba kadunud."

"Kas toome teile koera koju ära?", pakkus meie hädaabi numbrile vastav Katrin Lehtveer.

"Kuidas läheb Rakvere "kanal"?

Käisin tal eile külas ja veendusin, et ühesilmne tegelane elab lausa hästi. Tänaseks on nägemine terves silmas täielikult taastunud, aga lendu ei kipu ta vaatamata sellele minema. Küllap saab aru, et navigeerimine on natuke nihu.

Päevad läbi saab ta vabalt omasuguste seltsis ringi tuiata ja omi linnuasju ajada. Õhtul pannakse ta aga eraldi puuri, sest liigikaaslased kipuvad teinekord liiga tegema. 

"Surmamõistetud Roki esimene operatsioon möödus edukalt. Heade inimeste abi oodatud!"

Bussi peale kiirustavad lapsed ja tuppa jäetud seitsmekuune suurt kasvu kutsikas. Avatud aken.

„Oodake mind ka! Tahan ka õue! Võtke mind kaasa! Koera ei tohi maha jätta!“, repliik kuuluks Rokile kui me koerte keelt mõistaksime.

Avatud aken. Tume mütsatus. Kõrvulukustav kiunumine. Laste ja naiste nutt. Suur-suur mure. 

Suvi, palavus, avatud aknad ja gravitatsiooni jõul suure kiirusega maapinna poole kukkuvad lemmikloomad on järgneva loo märksõnad. Kui varasematel aastatel on tooni andnud kiisud ja iseäranis tuulutusasendisse jäetud akende vahele kiilunud kassid, kes oma elukese kaotasid, siis tänavuse suve esimene kuu on olnud eriti ränk koertele. 

"Kalamajas kukkus koer aknast surnuks"

Tööstuse pst. 47D, Endoveri maja teiselt korruselt kukkus alla varemetes turninud ülekaaluline koer.

Jõudsin kohale 8 minutit peale teadet, aga vaene hing oli juba surnud. 

"Rihm on kaelas, aga kiipi pole. Kelle oma ta küll on? Ilmselt mõni vanainise, need ju toidavad oma lemmikud suureks kui maakera."

"Mälu on ikka imelik asi"

Mälu on ikka imelik asi. Kui aasta tagasi linna kolisin, siis andsin ühe intervjuu vene telekanalile ning pidin häbi pärast ää koolema, sest nii valesti ikka andis rääkida.

Puha ära ununenud, inglise keelest rääkimata! Pole midagi imestada, sest keel surebki kui seda ei kasuta. Näiteks käisin hiljuti Soomes lapselaps nr.5 ristsetel ja üritasin naissoost kirikuõpsi kohalikku keelt purssides ää sebida. Ei õnnestunud ja kindla peale oli see puuduliku keeleoskuse viga, mitte taevaste vägede sekkumine omade kaitseks.

Igapäevaselt läheb mul nüüd vene keelt vaja ja ka inglismannide keelepruuki vähesel määral. Üleeile trehvasin üht vana tuttavat, üht hindut kaupluses ja puhusime oma veerand tundi. Vist õieti ma loodan.

Täpi: "Ärge kujutage üldse ettegi, et ma siit puurist välja tulen!"

Lakas pikutav "Kohviveski" teatab, et ei kavatsegi alla tulla. Külaelanikud pidasid nõu kuidas linnamaadam lauda pealt alla saada, kui korraga tuleb Timmu, kel hea plaan varuks olemas. Angerjas aitab ikka jännist välja! See kaader kinufilmist "Siin me oleme" peaks vast igale eestimaalasele meelde tulema.

Samas olukorras olime eile ka Loomade Kiirabi Kliinikus kui Täpit koju viima läksin. Peremehel oli linna asja ja see jäi minu ülesandeks. Täpi ei liikunud aga mitte üks meeter.

"Täpi sai fiksaatoritest priiks ja on peaaegu terve!"

Parastajad põgenegu,
tagakirujad kõdunegu,
heasoovijad rõõmustagu!

Tänan kõiki, kes selle ääretult traagilise, ülimalt raske kuid siiski väga eduka ja õnneliku koerapäästmisoperatsiooni võimalikuks tegid. 

Teekond pole veel kaugeltki läbi, aga finiš juba paistab. Jehhuuu!

"Sa Valner valid loomi näo järgi, keda aidata!"

"Sa Valner valid loomi näo järgi, keda aidata!", süüdistati mind eile lausa paaril korral.

Tõsi, meie gängi prioriteet on erakorralist ravi vajavad elukad ja nii oli, on ja jääb vähemalt nii kauaks kui mina Loomapäästegrupi-nimelise orkestri ees taktikepiga vehin.

Ilmselt tuleb meie kaubikutelt sõna "väärkoheldud" maha võtta, sest Eestis on pooled loomad väärkoheldud kui keti pikkuseid või olematuid kuute vaadata ja see tekitab segadust. Neile, kes ei tea, mida erakorraline abi tähendab, selgitan:

"Ettevaatust! Teel on magav kass!"

Lasin just koiliblika aknast välja ja tänane heategu on seega tehtud. Võiks nagu põhku pugeda? Suisel aal ma väga arvutisse ei jõua ja sestap "tulistan" veel ühe loo laksust ära - pole ju teada, millal taas arvuti üles leian. Mõned päevad tagasi kutsuti mind vigastatud kassi pärast Kohilasse:

"Tulge ruttu! Kass lamas oimetult tänaval ja tõstsin ta eest ära. Ta on minu süles praegu. Kiisul peas on haavad", rääkis murelik naishääl telefonis.

"Pererahvas möllab ringi. Lemmikloomad jäeti janusse surema!"

Suvel rahvas liigub ja see on tore. Mõned jätavad aga oma lemmikloomad mitmeks päevaks kuuma tuppa ilma toidu ja veeta ning see nüüd küll tore pole.

Eelmisel nädalal oli paar teadet üksi korteris olevate ja meeletult haukuvate koerte kohta. Täna tuli veel paar. Inimesed helistavad korraga mitmesse ühingusse, et asi ikka kindel oleks. See on mõistetav, aga hinnake ikka vabatahtlike aega ka, sest mitme ühingu inimeste jooksma panemine, pole samuti hää.

Nüüd siis Loomapäästegrupile saadetud videost. Pilt pole kena, aga kuna enne meid jõudis kohale üks teine ühing, siis jäägu selle loo vestmine koos üksikasjadega juba nende hooleks.

"Jeee! Mägrahakatis sai loodusesse tagasi!"

Esimene katse mägrapoissi ühe pere juurde sokutada ebaõnnestus. Ei võetud vist omaks ja sealt uru juurest tegi ta igatahes minekut

"Kahe kilomeetri kaugusel on veel üks mäkrade asurkond. Äkki läheb seal paremini?", pakkus jahimees, kes meid nõustas ja urud ette näitas.

Metsaloomade aitamine on Eesti riigis vat, et keelatud ja seetõttu me nendest eriti ei räägi. See ei tähenda muidugi seda, et Loomapäästegrupp vigastatud metsaasukad surema jätaks.Ühtekokku on meie gängis ca 30 inimest, kes siis ühte või teist metsikut liiki tunnevad ja niimoodi loom haaval me vastavalt vajadusele neid ka siis aitame.

"Koli või koera pärast maale tagasi!?"

Ruudi on maailma kõige suurem argpüks! Olen sellest varemgi kirjutanud. Kui me kohtusime, siis nad koos õega tahtsid inimese eest seinaprakku pugeda. Nüüd on mõlemad teinud tohutu hüppe oma arengus, aga mega-ultra-jänespüks on Ruts ikkagi.

Ruudi kardab inimesi. Ruudi kardab hämarust. Ruudi kardab palli põrgatust ja sellega mängivaid lapsi. Ruts kardab grillivaid seltskondi ja valju muusikat. Ruudi kardab Koplit. Siinset kanti hakkas ta kartma üle kõige siis kui sattusime saluudilaskjatele hiljuti liiga lähedale.

"Vedas! Oravalaps kukkus kõrgelt, aga jäi terveks!"

Täna varahommikul sadas Tallinnas, Tondil üks oravahakatis pea ees puu otsast alla. Oli teine üsna uimane ja Caroli Saaver hakkas abi otsima.

"Mida ma teen?"

"Ära tee midagi."

"Tal vist lõualuu puru?"

"Siis peaks vist reageerima nagu küll, aga vaevalt, et arstidel nii väikseid kruve on. Me pole tegelikult varem taolist asja teinud ja tõenäoliselt paneme ta siis tuttu. Ei hakka üldse udutama.

"Lääne-Viru jahimees! Su koer on meie käes!"

"Tere.

Leidsime tee äärest koera.. Ei oska midagi peale hakata..
Tundub, et on väga nälgas. Lähedal majadest ei pidanud olema.

Lääne-Virumaa ja Jõgevamaa vahel, Kaasiksaares, Avinurme ja Venevere vahel.", kirjutas Erle Viltrele viimases hädas ka Loomapäästegrupile.

"Lööks sita maha? Koer ei tohi ju üksi jõlkuda! Peremees on ise süüdi! Koer teeb ju metsasukatele liiga ja ainult inimene tohib neid tappa!", mõtleb jahimees loodusele suure heateo tegemise agenda all tavaliselt suvalisele hulkuvale koerale kuuli pähe kihutades.

"Hea uudis! Vaevatud koer sai abi!"

Ega loomapäästjad ainult Eestis ole ja täna näiteks jagasid üht juhtumit meiga ka Bulgaaria loomapäästjad. Lugu lühidalt järgmine - naine lits-lits, kodu pole ja jõlgub mehe juurest mehe juurde koos oma peniga, et öömaja saada. Nädal siin, teine seal. Mõnele mehele koer meeldib, teisele mitte.

Naine räme joodik ka ja enamuse oma viimase aja elust vine all. Koer õnnetu-õnnetu ja saab peksa-peksa. Mõistagi jookseb minema. Naabrid hullumas, aga keegi ei aita. Nüüd sai koer jälle tappa, seljal armid ja saba otsast ää löödud. 

"Kass oli puu otsas kolm päeva ja hoidis kogu see aeg vaid tüvest kinni!"

"Kuidas ta küll magab? Kuidas tal küll nii palju jõudu on, et ainult käppade jõul puust kinni hoiab?", ei jõudnud Ljova-nimelise kiisu perenaine Ljudmilla Baikova ära imestada. "Esimesed kaks päeva seal teisel puul ta rippus nagu pesu! Hoidis mingist okskesest ainult käpalestega kinni ja alla ei kukkunud! See on ju võimatu!"

Eile hilisõhtul sai edukalt lõpule üks isemoodi loomapäästeoperatsioon, mis õigupoolest algas juba kolm päeva tagasi. Kristiine kandis elav Ljudmilla otsustas Stroomi metsa jalutama minna ning võttis oma kahe ja poole aastase kiisu ühes. Pani aga traksid loomale korralikult selga ja arvas, et tuleb tore loodusmatk nii talle kui kassile. Läks aga teisiti.

"Et mu suguelu poleks ohus"

"Et mu suguelu poleks ohus,
on olemas naabriplika, kes nagu kord ja kohus,
nädalas korra või paar või kolm,
tagab, et mu kehalt saaks pühitud tolm.

Mõistagi ei meeldi see tema mehele,
kes enne ei pannud oma kaasat isegi tähele,
kutt on kuri ja tähtis nagu Jumal taevas,
et maapealseks asemikuks mina nagu kapten laevas ...."

"Ennustusmäng"

"Laim! Ei söö mina su tekke ja linu! Aadu sööb! No vaata mu ausatesse silmadesse!", ohkab Ruudi.

Ja nüüd kihlveomäng. Mitu tundi, päeva või nädalat uus päevatekk terve püsib?

Pärast tekk nr. 6 ja tekikott nr. 9 hekseldamist panin voodisse heinad ning minu puhul on õhtune "poen põhku" sõna sõnalt õige. Nüüd ostsin päevateki, et peale visata. Muidu läks ikka väga laudaks kätte.

Ah-jaa auhinnast ka. Võitja saab ühe nädala Stromkal Rutsi väärtuslikke hunnikud korjata ja võib väetise enesele jätta.

"Karjuv ülekohus!"

Karjuv ülekohus on uue valitsuse mahitusel jõudnud meie liberaalse kodumaa veel liberaalsema pealinna Stroomi randa! Vaiki ei saa kohe üldse enam olla.

Ja nimelt on suisel aal rannarajoonis elamine lausa lust ja lillepidu, kus miljonilisele merevaatele annavad miljööväärtuslikku lisa otse akende all päevitavad näitsikud.

Paraku seoses viimastega ongi probleem, sest minu aknede all päevitavate tüdrukute sünniaasta on 1940 või enne seda!

"Uskumatu lugu! Loomad on lahti! Loomad on teel!"

Kraadiklaas näitab suviseid temperatuure ja loodus rõkkab. Pisiperede aeg on käes. Laud on kaetud ja kõik söövad kõiki. Vastik ja julm, samas geniaalne lahendus nõrgemate ja haigete isendite välja selekteerimiseks. 

Ka inimesed on pärast talvist passimist aktiivsemad ja liiguvad rohkem ringi. See kõik on väga hea ja loogiline. Suurem liikumine toob paraku kaasa ka rohkem liiklusõnnetusi, aga allaaetud loomade-lindude hunnik jääb tavainimesele märkamatuks. Loomapäästjate jaoks on käes paraku aasta vastikum aeg, sest see korjuste üleküllus paneb arvama, et pooled autojuhid on pimedad. Pärast Jaanipäeva läheb olukord natuke paremaks.