Mia on ka sama meelt ja sestap võibki meid viimasel ajal iseäranis tihti kuskil mere ääres, rabas või metsa vahel kohata. Mia on muidugi nii pirts, et ta endale lühikesi pükse ei pane, aga muidu on ta vägev kambajõmm. Tema ealiste iseärasustega arvestades me enam väga „hullu ei pane“ ning me matkad on nüüd enamasti umbes 5-6 kilomeetrised. Küll ta kestaks ka rohkem, aga eakale „memmekesele“ ei pruugi see hästi mõjuda ja sestap võtame rahulikumalt.
Mõistagi lasen ma praegusel ajal teda ka võimalikult palju ujuma, sest varsti on ka sellel lõbul kriips peal. Eile Mial aga vedas, sest Pirita TOP-i juurde olid veel kaks „kuldset“ suplema tulnud ja siis nad seal vees kolmekesi lustisidki. Üks retriiveritest oli aga nii veehull, et ujus suisa peaaegu avamerele.„Seal ujuvad juba laevad, kus su koer praegu on!“, ütlesin perenaisele.
„Ta läheb tõesti hirmus kaugele ja teinekord kardan, et kas tal ikka jagub jõudu tagasi ujumiseks. Aga nad hirmsasti armastavad vett“, oli perenaine, noor venelanna, minuga nõus.
Kõik koerad jõudsid elusalt tagasi ja pärast põgusat tutvust tegid retriiverid koos perenaise ja kahe lapsega minekut. Minu poolest oleks nad võinud kauemakski jääda, sest selle perenaisega oleks võinud rohkemgi lobiseda. Tundus tore inimene olevat. Seejärel viskasime Miaga end hotelli ees olevale muruplatsile pikali ja lihtsalt olesklesime.
„Päike, soe, sõbralikud inimesed ümberringi ….. Mõnus. Lihtsalt mõnus!“
Vedelesime seal oma pool tundi või rohkemgi ja siis asusime tagasiteele. Kiiret polnud kuskile. Moor läks ka reede õhtul „välja“ ennast näitama ja teisi vaatama. Veider ütlus see, lähen „välja“ - ise passib kuskil kõrtsi või klubi "sees". Vat meie olime Miaga "väljas" ja seda sõna otseses mõttes, aga see selleks. Pärast narkari püstipüsimise üleloomulike katsete jälgimist tuli meie juurde üks isa tütrega ja viskas kohe käe pihku.
„Näe tütar, see mees on koertepäästja! Kas päästsid selle koera ka ära?“, päris ta Mia kohta.
„Ei seda koera pole päästa vaja! Tema pole unarusse jäetud olnud ega tappa saanud. Vähe sellest – ta peale pole eales isegi karjutud mitte!“
Rääkisime veidike veel tühjast-tähjast ja minekut nad tegidki. Tore vene mees ja ilmselt tulin ma talle tuttav ette seetõttu, et olen viimasel ajal veidi vene meedias figureerinud. Jõudsime Russalka parklas seisva autoni ja tee või tina – ei taha koju veel minna, sest õues on niiiii lahe. Mia oli ka seda meelt, et talvel jõuame toas passida küll ja sestap keerasime parkimiskella edasi ning läksime randa istuma.
Inimesed läkisid mööda ja naeratasid sõbralikult. Mial ja ilmselt ka teistel kuldsetel retriiveritel on harukordne võime inimesi heldima panna – nad lihtsalt on sellised, et toovad naeratuse ja taolise "teistmoodi pilgu" kohe ette. Olen seda väga tihti märganud.Miat käidi muidugi ka paitamas. Vahepeal peal jooksis ta ka veepiiril askeldavaid parte kiusama. Ei-ei-ei, mitte paha pärast, vaid ta lihtsalt valutab südant, et nad rasva ei läheks ja seetõttu ajab neid teinekord lendama. Puhas terviseedendus ja heategevus!
Ja nii me seal istusime - mees ja koer, päikeseloojangust pilkase pimeduseni, vaatasime merd ja taevast ning mõtisklesime igavikulistel teemadel. Miaga on üleüldse väga hea arutleda, sest ta on üsna samal lainepikkusel nagu minagi ja saab maailma asjadest samamoodi aru. Sestap ta ei vaidle eriti ka vastu ja see on väga stressimaandav. Oli jälle lihtsalt üks võrratu õhtupoolik ja mis peamine - see lõõgastumine ei maksnud sentigi!
