Ka Küüslaugu festarile kutsuti mind taas loomade pärast. Eelmisel aastal võeti asi ette suuremalt ja nii naistel, lastel, kui loomadel oli kõigil omaette ala. Tänavu löödi aga kõik ühele platsile kokku ja sestap oli ka loomi-linde palju vähem kohal.Ometigi uudistamist jagus ja iseäranis palju aega veetsid nii naised, kui pisipõnnid kiisupoegade juures. See on ka loomulik, sest nad on tõesti ju imearmsad!
Mingi aeg tuli mu juurde aga alpakate peremees ja palus tulla vaatama kas kõik on ikka ta loomade presenteerimisega korras või peaks ta mõnda tulihingelist loomakaitsjat kartma? Kõik oli korras ja soovitasin tal vingujad minu juurde saata. Mingeid näpuga näitajaid siiski ei tulnud.
„Kas nad on siis alpakad või alpaakad?“, pärisin mehe käest.Kuigi liiginimi kirjutatakse ühe „a“-ga, siis hääldada tuleb siiski alpaakad. Nii Tšiilis tehtavat ja nüüd siis teate teiegi.
Midagi riivas silma ka ja nimelt puurides müügiks olevad linnud, tibud ja küülikud, ei saanud inimestest asu, mistõttu nad olid hirmunult troppis puuride tagumistes servades. Küülikud tahtsid mõistagi emme kõhu alla peitu pugeda. Järgmisel aastal tuleb see asi küll teistmoodi sättida.
Kui eelmisel aastal vaimustus rahvas kõige rohkem kõrberebastest, siis tänavused absoluutsed lemmikud olid tuhkrud. Tänud siinjuures Geneli Tõrukesele, kes vaatamata mu imenapile etteteatamisajale siiski kohale sai tulla. Kirke Roosaale ja teistele ka mõistagi suured tänud!Tuhkrud olid ikka tõelised magnetid, mis tõid nn improviseeritud lava juurde palju-palju rahvast kokku. Rääkisime Geneliga tuhkrujuttu ja harisime inimesi. Mõistagi said lapsed armsate loomadega ka lähemalt tutvust teha. Ühele tuhkrule sai pai teha, teisele mitte, sest ta üritas näksata.
Üks pisike tüdrukutirts kiindus aga tuhkrusse sedavõrd, et ei suutnud ta juurest mitte kuidagi lahkuda. Lõpuks tegi raske südamega kalli ja tatsas emme käest kinni hoides vastumeelselt minema. Hästi armas vaatepilt oli see lapse ja looma ettevaatlik suhtlus. Veelkord, aitäh Geneli ja kohtumiseni taas järgmisel aastal.
