Sai jälle üle jupi aja koolis loenguid pidamas käidud ja sedapuhku kutsusid siis loomadest pajatama Kurtna kool ja lasteaed. Tegelikult oli selle kohtumise taga üks lapsevanem, kellele oli silma jäänud Loomakaitse Liidu kampaania, milles palusime veelinde mitte toita. Kui põnnidel kästi partide ja luikede toitmiseks saia võtta, siis tuligi talle see meelde (öelge veel, et kampaaniatest kasu pole!) ning nii palutigi mind sel teemal rääkima tulla. Müts maha muidugi ka kooli juhtkonna ees, kes pidasid taolist üritust igati vajalikuks ning võimaldasid loengute pidamise lausa kuuele lasteaiarühmale ja kahele algklassile. Viimati sai koos Loone Otsaga käidud Pirita koolis terve igavik tagasi ehk möödunud suve hakul ja esimese raksuga tundus, et 4x30 minuti täisrääkimine on parajaks pähkliks. Läks aga nii nagu alati ja lõpuks jäi aega puudugi, sest juttu oleks oleks jagunud veel küll ja küll. Siin kohal suured tänud ka Lada Mehikasele Nõmme Loodusmajast, kes koos oma kahe vahva koeraga tulid mu seljatagust kaitsma ning aitasid kastanid tulest välja tuua.
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.