"Saluudi eest plehku pannud ja kaheksa kuud metsas elanud Färron jõudis õnneks koju. Paljudel koertel kahjuks nii ei vea!"

"Kui inimesele öelda aasta otsa järjest, et ta on koer, siis hakkab vaeseke lõpuks haukuma!", ütleb vana-kreeka filosoof Heikistotelese tarkusetera. 

Kuna juba homme õhtul läheb taas "suur sõda" lahti ning tuhanded inimesed keeravad oma hoolikalt peidetud relvad, kahurid ning maa-õhk tüüpi raketid taevasse, et nähtamatuid tulnukaid tappa. 

Seetõttu kordamegi taas vana jutu uuesti üle ja sotsiaalmeediat jälgivad inimesed saavad loomakaitse liidu homse pressiteatega tutvuda juba täna. Homme lugege aga ikka lehest ka, sest äkki nii jõuab sõnum ehk lõpuks isegi aeglasema taibuga rahvani.

"Jõulusaluudi eest pani neliteist koera pagema!"

Mõnedel aastavahetustel või paar päeva pärast seda olen käinud ikka koeri teedelt ja isegi raudteelt ära ajamas. Raudteelugu juhtus oma viis aastat tagasi Laagris, aga seda, mis praegu toimub, pole mu kümne "avaliku loomakaitsja" aasta jooksul varem küll juhtunud. 

Jummalast tõsilugu, aga küllap uus traditsioon otse kiriku ees pärast Jõulupalvust saluuti lasta muutub aina popimaks. Uued kombed ja "vaiksest jõulust" saab tulevikus tulevärgi ja pauguga jõul! Äge!

14 koera (loe neliteist) on juba sel nädalal plehku pannud. Just nii palju on mulle neid teateid edastatud ja "suur sõda" on veel ees! Ma ei taha mõeldagi, mis mõne päeva pärast toimuma hakkab. Rakvere linnuses toimetav muuseumirahvas ajab lati aga hoopis kõrgele - saluudikahurid pannakse paukuma kohe loomade kõrval! Vat see on tase! Sealne peavõll rahustab inimesi muinaslooga, mille kohaselt nende loomad on paugutamisega harjunud.

Loomakaitse liit näeb seda asja natuke teistmoodi ja püüame päästa, mis päästa annab. Sellest ka meie tänane pöördumine: 

"Tavaline penskarite hommik"

Heikile tablett. Taadu-Aadule tablett. Heikile verevedeldaja. Taadu-Aadule südamerohi. Siis "Omega-6" kapslid. Mõlemale.

Seejärel prillid ette ja vaatame surmakuulutused üle. Jess, täna polnud ühegi sõbra ega tuttava nime. Koolikaaslasi ka mitte.

"Vanapoiss Rex tähistas Jõulupühi juba uues kodus!"

Mitte väga kaua aega tagasi oli vanade, haigete ja vigaste loomade ainuke lootus see, et ehk äkitselt mõni soomlane halastab ja pakub kodu. Eestlane käis taolistest õnnetutest suure kaarega mööda. 

Viimasel paaril aastal olen aga märganud kallite kaasmaalaste mõtlemises suurt muutust ja järjest rohkem eestlasi soovivad armastust pakkuda ka vanuritele ja haigetele. Kui nüüd võllanalja visata, siis oli vahepeal lausa selline tunne, et hakka või kiisudel jalgu maha võtma, sest kolmekäpalised ja ühesilmalised leidsid lennult kodu, aga igati terved nurrumootorid pidid seda päris oma inimest ootama aastakese või kauemgi.

Muutus on toimunud ka minus eneses, sest ka mina valisin alati noored lemmikloomad sel proosalisel põhjusel, et nendega võimalikult kaua koos olla. Lisaks ma kartsin hullumoodi seda leina, mis tuleb siis, kui jõuab kätte lahkumise aeg. Inimese elu on üürike, aga looma oma kümme korda lühem ning see möödub imeruttu ... 

„Inimeste jõuluroad ei sobi koertele!“

"Kuradi, kuradi, kuradi, kurat!", alustan ma tänast vagat ja pühat õhtu lausropendamisega, sest üks tähtis asi jäi tegemata. Ja nimelt stopperid käivad ja mõõdavad aega tänavuse aasta tippsündmuse - Jõulu söömisorgia 2017 avapauguni. Parem hilja, kui mitte kunagi ja sestap kutsun eelkõige koeraomanikke seda pressiteadet lugema.

"Minge pihile! Mina käisin ja polnud üldse jube!"

Hommikul pressisin pidupäeva püksid ära ja lõin uuema palitu tolmust puhtaks. Põrutasin kohe kirikusse ja kukkusin pärima:

"Millal veini antakse?"

"Enne kümmet ei saa! Seadus ei luba!"

"Ähh kurat küll!"

"Ärge kutsuge kurja välja noormees! Vähemalt selles majas mitte!"

"Vabandust."

"Aga millal te viimati pihil käisite?"

"Jõulumuinasjutt suuremat kasvu siledakarvalisest koerakesest"

Elas kord ammu-ammu, Issanda aastal 2007,  üks suuremat kasvu siledakarvaline koerake kaugel-kaugel Põhjamaal, Järva kuningriigis. Sellele sõbralikule noorele koerale meeldis väga joosta ja mängida. 

Ta võis joosta pikki tunde, imetledes rohelisi metsi, kuldkollaseid põlde ja sinavaid künkaid. Talle meeldis joosta järvede ja jõgede ääres, vaadates veepinnalt iseenda peegeldust. Suuremat kasvu siledakarvaline koerake armastas maad ja muru ning sellel koos peremehega jalutades oli ta väga-väga õnnelik.

Kuid suuremat kasvu siledakarvalisel koerakesel oli ka üks suur mure. Nimelt ei olnud ta kunagi  jalutamas ega jooksmas käinud ning ta nägi seda kõike vaid unes. Tema pererahvas armastas tegelikult siin ilmas üle kõige viina juua ja enamasti eite-taati olidki täis nagu tinaviled. Hamstrid ja kassivolask olid samamoodi näljased, aga nemad elasid vähemalt soojas räpases toakeses, mitte ei virelenud omapäi külmas kuudis. 

"Kohvrikoer" tekitab jälle segadust!"

Teisipäeval andis mulle Maarja Koppel teada eriskummalisest vaatepildist Tallinna kesklinnas:

"Heiki tule appi! Suur saksa lambakoer on ratastega kohvri küljes kinni keset sõiduteed, Kaubamaja juures, ülekäigurajal."

"Mis seal siis toimus?"

"Üks malamuut läks peremehega üle tee ja kuskilt ta siis sealt autode vahelt tuli üle sõidutee, kohver kolinal järgi lohisemas. Hea, et alla ei jäänud! Malamuudi peremees lõi teda veel jalaga, et eemale hoiaks. Ja siis ta jäigi selle posti taha kinni ning tuiab sõiduteel. Õnneks pole siin väga tihe liiklus, aga jalakäijad kardavad teda."

"Kas sa kõnniteele saad viia?"

"Ma ei julge, koer on ähmi täis ja väheke kuri ka vist. Võib-olla on ta lihtsalt närvis praegu."

"Totaalse muutumise Jõulueri - Hallike"

Hallike on koer, kelle väärkohtlemine lõi laineid isegi väljamaal. Enne teda on saanud samasugust meediatähelepanu tunda Claudia, aga seda eelkõige siiski tänu perenaisele, kes lolli järjekindlusega kohtuotsuseid muudkui vaidlustas. 

Lõpuks pedagoogist usklik proua küll juriidilises plaanis võitis, aga rahvas seda otsust ei mõistnud ja tänu sellele sai Eesti kohtusüsteem sadu, kui mitte tuhandeid õiguses ja õigluses pettunud tagakirujaid juurde. 

Meie leidsime Claudiale uue armastava kodu ja vaikisime koera huvides, sest värdseadus annab omanikule looma üle pea piiramatu voli isegi pärast seda kui ta kohtus süüdi oleks mõistetud.

Claudiaga võrdväärne superstaar on täna Franko nimeline saksa lambakoer, kes suudaks samasugust meediamöllu korraldada, sest kõik osised on paigas.

"Tule veretule kitsejahile!"

Pimedus, depressioon ja meeleheide on sind viinud viimase piirini! Jõulukingid nõudsid kõik säästud, töö on nõme ja elukaaslasega klapp puudub! Sa tahad surra!

Loomakaitse liit pakub sulle seda võimalust ja tule "veretule kitsejahile". Probleem on kestnud juba aastaid, aga pärast meie sekkumist on lahendus kohe-kohe saabumas.

„Loom ei ole hea jõulukink!“

"Kingin lapsele punase kiisupoja jõuludeks, ta nii soovib seda!", sattusin tahtmatult pealt kuulma kahe nooremapoolse naise vestlust.

"Vana ta sul juba on?"

"Carmen sai augustis juba kolmeseks! Kuidas sa küll ei mäleta? Olid ju ise ka kohal?"

Panite tähele, et laps soovib nii väga SEDA, mitte TEDA?! Mnjah, hakkab see jama pihta, aga ma väga loodan, et see oma põnnile rõõmu valmistada sooviv emme saab ikka aru, et tegelikult võttis ta siiski kiisupoja endale, mitte lapsele. 

Aastate jooksul oleme üsna paljudele taolistele "kinkidele" pidanud uusi kodusid otsima. Kuigi enamuse inimeste jaoks on elementaarne taolisi üllatusi mitte teha, siis paraku elab meie keskel ka päris palju ohmusid, kes matsu ei jaga. Eelkõige just neile ongi loomakaitse liidu tänane pressiteade mõeldud.

"Naida Baimova pani haige tõukoera taas müüki! Kiirustage seltsimehed, kiirustage!"

Novembris ja detsembris olen saanud enneolematult palju kaebusi haigete kutsikate ja kassipoegade müügi kohta. Teateid on tulnud nii siit, kui seatpoolt lahte ja just eile sain kokku ühe Soome politseinikuga, kes uurib ühte episoodi selles räpases äris. 

Kahjuks on sellesse loosse segatud ka meie igati aus loomaarst, sest just tema nimi kinnitab vaktsineerimiste toimumist. Ometigi olid loomad haiged ja neile tehti lõpp peale. Kas ta usaldas omakandi inimest ja andis talle rohud, aga viimane jättis need tegemata? Ei tea, aga küll see välja tuleb.

Hädas pole aga pelgalt ainult meie põhjanaabrid, vaid maksuvaba tulu teenivad koeraärikad tõmbavad naha üle kõrvade ka siinsamas Maarjamaal. Mõistagi huvitab neid ainult raha ja looma edasine saatus on sajanda järguline. Edastan sulle nüüd hea lugeja järgmise kurbloo, mis toimus nädalavahetusel. Ma ei lisa siia ühtki omapoolset kommentaari, et keegi hiljem ei saaks öelda, et kuradi "loomapede" Valner soperdab jälle ning näeb kõike koera vaatevinklist. Asja teeb hullemaks veel see, et jutuks tulev imearmas haige koerake otsib kuulutusteportaalis enesele teadmata juba uut heauskset ohvrit! Nüüd aga kõigest järjekorras. Head lugemist ja mõelge ikka kaasa!

"Ambla vallavalitsus tembutab?"

 "Oi-oi-oi, meie vallas pole hulkuvaid loomi ja kõigil on peremehed olemas! Inimesed toidavad neid!", on üks levinud vastustest, mida kodanikud ikka omavalitsustest kuulevad, kui hulkuvate loomade pärast vallasakste poole pöörduvad. 

"Oi-oi-oi, valla eelarves on hulkuvate loomade varjupaika toimetamiseks määratud kõigest 200 eurot aasta peale ja seetõttu pole võimalik neid elukaid ära viia. See on mittetulundusühingute ülesanne, sest nad koguvad ju annetusi", on teine ajuvaba pläma, mida valdade keskkonnaspetsialistid pahatihti suust välja ajavad.

Vandenõuteooria: "Valitsus teadlikult süvendab aina rohkem levivat kirjaoskamatust!"

"Prisma" tarkpead tulid tänavu välja hiigelkampaaniaga "Jälle raamat?", mille eesmärk on mõningaid allesjäänud kirjaoskajaid maha materdada ja pööblit igasugu muud tarbetut nänni ostma meelitada. Mulle on saladuskatte all teada antud, et järgmisel aastal hakkavad nad tähelepanu saavutamise nimel näiteks raamatuid natside eeskujul lausa põletama!

Ei tasu "prismalisi" aga kohe hukka mõista, sest tegelikult on tegemist Putini ja Trumpi vahel sõlmitud salaleppe rakendumisega, mille lõppeesmärk on kirjasõna mõistva rahvahulga totaalne vähendamine. Tarkade ja lugeda mõistavate inimeste üle on ju palju raskem valitseda. Mnjah, nii ta paraku on ..... 

"Lennujaama virelev kitsekari saab loodetavasti kõhud täis ja jõuludeks koju!"

Lennujaama tagusel tühermaal asuval nn "Pilpakülas" vireleva kitsekarja lugu läks korda väga paljudele inimestele ja ainuüksi videojuppi lonkavast tiinest kitsekesest on vaadanud praeguseks üle 64 000 silmapaari. 

Sotsiaalmeedia on vägev ja niimoodi jätkates pole tõesti varsti enam televisiooni ega ajalehti vajagi! Mäletatavasti me seda vaest hinge ega tema kõhus kosuvat tallekest päästa ei suutnud.

Mida siis nendega edasi teha? Esialgne plaan oli, et tõstame nad lihtsalt masinasse ja viime ära, kui sobiva kitsekasvataja leiame. Ei saa ju lõpmatuseni oodata, millal Eesti riik end hoolimatute loomaomanike suhtes kehtestama hakkab. Enne kärvavad lojused maha, kui abi pärale jõuab. Loomulikult peab riik järgima seadusi ega saa teha omaloomingut, aga see ei saa ju ometigi olla alatiseks vabanduseks mittemidagitegemisele!

"Relvastatud politsei tungis väidetava loomapiinaja korterisse"

Sellist asja pole Eestis veel juhtunud, et politsei eriüksus vaimselt ebastabiilse väidetavalt koera piinanud mehe korterisse tungib ja vennikese jõuga "maha niidab". Aga nii just praegu Liivalaia uulitsal toimub ja operatsioon on täies hoos. Olukord on aga ka tõsine, sest see vennike on ennegi agressiivselt käitudes silma jäänud ja meediassegi jõudnud. 

Muide, kuus aastat tagasi toimus sealsamuses majas üsna samasugune politseioperatsioon.

Mulle helistati mõned päevad tagasi ja anti teada, et ühes Tallinna kesklinna korteris on kuuldud pidevalt südantlõhestavat koera nuttu. Palusin kõik kirja panna ja lõpuks see tuli:

„Pilpaküla kitsekari vireleb edasi. Riigiametnikud passivad vaikides pealt!“

Lennujaama taga asuv „Pilpaküla“ jäi avalikkusele silma eelkõige seal elavate koerte pärast, keda omanikud maha jätsid.

Asi jõudis isegi lehtedesse ja neid käidi püüdmas. Sealsamas ringiluusiv kitsekari, aga ajakirjanikele eriti korda ei läinud. Midagi pole teha, sest see on üsna tavaline, et meie toidulauale kuuluvate farmiloomade saatus paljusid ei huvita.

Loomakaitsjad olid selle olukorraga kursis ja mõistagi edastasime informatsiooni ka Veterinaar- ja Toiduameti tegelinskitele. Viimane pöördumine läks teele 27.novembril:

"Kutsikalee-kutsikalee! Järva-Madiselt leitud kutsikad tahavad päriskoju!"

Sel sügisel on Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole all olnud kolm pesakonda kutsikaid. Tapalt pärit Leedi tited on kõik juba ammu uutes kodudes. Ka kiirteel autode eest päästetud Pätu kaheksast järeltulijast on viiel kodud olemas ning nad lähevad veel sel nädalal uute omanikega jõulupühi tähistama.

Omadega üsna ripakil on aga Järva-Madise kandist leitud kutsikad. Eks see ole ka oma viga, sest ega me pole neid ka eriti kuulutanud. Mäletatavasti ristusid meie teed nende vahvate tegelastega juba septembrikuus:

Kohus: "Peatse kohtumiseni!"

Harju Maakohus saadab sellistele püsikundedele nagu mina kohvitasse. Teisel pool on kiri "peatse kohtumiseni!" Hästi armas! Eks see ole ka loogiline - kui poleks pätte, siis poleks ka kohtunikel ega teistel asjapulkadel tööd.

Aga inimesed on seal majas tõesti vahvad ja toredad.

"Härra Valner, ma oleksin nagu teie isiklik kohtunik!?", küsis musta riietatud hea proua, kui johmas peaga sõitmise pärast aru pidin andma.

"Kas jõuluimed juba juhtuvad? Pime yorkie-preili sai kiirelt abi!"

Narva linnas elavale Lilianale anti teada pisikesest yorkshire terjerist, kes elavat mingite rämedate joodikute või lausa "odekolontšikute" juures, kui täpne olla. Väga suure loomasõbrana tõttas ta kohe hädalisele appi. Esimese asjana tundis naine elamisest välja tungivat vastikut haisu. Ta kirjutas mulle nii:

“Maja oli üks suur lagunev puukuur, kus elasid mees ja naine. Palja silmaga oli näha, et kõvad viinaninad. Hais oli meeletu ja toas polnud kohati isegi põrandat - ainult telliskivid ja palgid ning pidin ise mitu korda äärepealt komistama.”

Ometigi ei maksa kohe heasüdamlike jotade peale näpuga näitama hakata, sest nemad on sedapuhku “heade” poolel. Marusja-nimelise yorki rändamise lugu hakkas tegelikult pihta sellest, et perenaine viis ta arstile kuna koer koperdas viimasel nädalal pidevalt millelegi otsa.

„Mida teha Reimo Saksa veistega? Laske raiped maha!“

„Kuidas küla koerale, nõnda koer külale!“, ütleb meile rahvatarkus. Tegelikult muidugi ma veiseid killima ei kutsu, aga kahe maha lastud kutsika omanik võiks just sellest vanasõnast kinni võtta küll. 

Võrdne kohtlemine, ei muud, sest kuidas tema koerahakatised suuremad süüdlased on, kui taluaedu ja võõraid karjamaid laastavad võõrad veised. 

Kindlasti tahavad nii veistele, kui nende omanikule kuuli pähe kihutada ka autojuhid, kelle elud tänu maanteel tuiavatele suurtele loomadele ohtu on sattunud. Viimane intsident toimus mõned päevad tagasi. Mäletatavasti tuli siis lund ja tee oli libe. Siim Pohlak hoiatas Raplamaa inimesi Facebookis:

90 aastase Marioni suur mure: "Kas sa võtaksid pärast surma mu koera endale?"

Ei juhtu just tihti, et sulle kirjutab üheksakümne aastane auväärt proua. Lugu on seda kummastavam, et kiri tuli "Facebooki" vahendusel, aga nii just seekord juhtus ja lora puha, et "Näoraamat" vaid nooremate päralt on:

"Heiki Valner, olen mures oma väikese koera pärast. Koer saab järgmise aasta esimesel poolel 10 aastaseks. Ja mina saan 90! Praegu ma kahetsen, et miks ma ta üldse võtsin, sest mis saab koerast siis, kui mind enam ei ole?

"Kus on ketikoera koht? Voodis loomulikult!"

Aadu muutub iga päevaga aina julgemaks, aga teeb seda kuidagi eriliselt õrnalt. Kuidagi nii ettevaatlikult, et see isegi närvidele ei käi. Ta on osanud mind niimoodi ümber sõrme, vabandust, ümber oma käpa keerata, et tema nõudmistega arvestamine on endelegi kuidagi suisa meeldiv.

Mida ma loran? See pole nüüd küll meeldiv, et isegi kõikse vägevam hiidpeen konserv, milles kirjade järgi lausa 80% liha on, enam sisse ei taha minna. Aga ehk on see hoopis märk sellest, et kõht hakkab täis saama ja pole vaja järgmise palukese pärast muretseda? Ei tea, ei tea, aga loodetavasti ei tule mul auväärt vanahärrale süüa keetma hakata. See oleks ikka väga "too  much", sest ma ei saa endalegi tehtud ja närin valmistoitu. 

"Väga-väga kiire juhtum! Peremees suri, Kassu otsib kodu!"

Kassu peakese kohale tõusid taas tumedamast tumedamad pilved, kui ta peremees, endine korvpallur, oma kodust eile hilisõhtul surnuna leiti.

See polnud eakale kiisule teps mitte esimene lein, sest mõne aasta eest otsustas ta perenaine siit ilmast lahkuda. Peremees ei tulnud leinast välja, kaotas elumõtte ja vaatas nii tihti, kui võimalik pudelipõhja. Ei tasu hukka mõista, ma käituksin ilmselt täpselt samamoodi, kui just mõni suurem kohustus maa peal ajamist ei vaja. 

"Uus direktiiv tagab kassidele suuremad vabadused"

Paljud ei tea, aga eelnevatel aastatel on advendiajal Euroopa arestimajad pilgeni täis olnud kiisusid, kes ulakust tegid. Mida neile siis süüks pandi? Eks ikka jõulupuude ümber ajamist, kuuseehete lõhkumist ja aknalauale paigutatud sussidesse pissimist.

Alates tänasest jõustus aga uus direktiiv, mille kohaselt pole enam tegemist kriminaalkuritegudega vaid kogu vastutus pannakse inimesele.