Festivali korraldajad olla mänginud poole ööni lausa vihmavarjude ja taskulampidega lausvihmas karikakramängu – sajab, ei saja, sajab, ei saja? Jõgeva vahel juba sosistatakse, et nad toonud isegi Ilmataadile inimohvri, kuna Mäeküla Kalle pole senini koju naasnud. Maha jäid kaks last, ühejalgne naine ja kolme kõrvaga vanaema...
Mina muidugi mõtlesin eelkõige laadaloomade peale, kes vihmas kuidagi peavad hakkama saama. Hakkasin juba kalu kohale organiseerima, sest see keskkond oleks neile just sobiv olnud. Mia kavatsesin ka koju jätta, sest mis ma ikka memmekest leotan. Ta vaatas mulle aga etteheitvalt otsa, justkui tahaks öelda:
„Kuule vana, ära kavatsegi mind maha jätta, sest tegelikult ma olengi kala!“
Ja seda ta tõesti on, sest veest teda eemale ei saa. Inimohverdusest oli ka kasu, sest tuli väga kuum suvepäev. Sestap käisin tihti Miat vees jahutamas - ei tohi ju vaesele loomale kuumarabandust tekitada. Ühe vees hullamise pildistas meie teadmata üles ka proua Elvi Abel, kes saatis fotod mullegi. Aitäh!
Ühel korral hakkas Mia aga keset laadaplatsi end ühtäkki kuivaks raputama ja uhkes kleidis soliidne vanaproua sai pritsmetega pihta. Jeerum küll, kus siis visati meile hävitav mõrtsukapilk, aga kombekate laadalistena me ruttu vabandasime ja tegime vehkat. Õnneks provva järele ei jooksnud ja pääsesime terve nahaga.
