Vaene Kaija pidi seetõttu juba varahommikul tõusma, et Haapsalust Tartusse jõuda. Juhtus aga jama, sest mina, va tainas, ei teadnud päevakavast ööd ega mütsi.
„Ähh, küll me jõuame“, mõtlesin endamisi ja planeerisin Kaija esinemise kella neljaks. Siis aga selgus, et samal ajal hakkas just festivaliloos pihta ja oligi kõik ning pisi-Kaija ei pääsenudki rahva ette.Kaija muidugi jonnis nagu mingi titt - viskas pikali, trampis jalgu, lubas liidust lahkuda ja meediale rääkida, milline siga ma olen!
Ma küll ütlesin, et võtku rahulikult ja saab oma 15 minutit kuulsust teine kord kätte ning ega ta „väike pilveke, mind päikest, nagunii varjutada poleks suutnud!" See tegi asja ainult hullemaks ja ta uimerdas jalgu järele lohistades, käed rinnal ja huuled torujalt ees, mossis näoga veski taha kiviaiale istuma.
Siis hakkas aga loosimine pihta ja lõpuks võitis Kaija puust kikilipsu. Ženja Fokinilt saadud kallistus ja auhind lahendasid delikaatse ning piinliku olukorra:
„Issver, kui äge üritus! Küll oli ilus suvepäeva! Heiki, ära pabista, ma tegin ennist nalja!“
