"LEITUD! AITÄH! Maardu rahvas! Kes on Žorikut näinud?"

Žorik tegi seda, mida kõige paremini oskab ehk tegi "žorikut" meid üle kavaldades ja jalga lastes. Andsime endast parima ja katsime kõik aiaaugud kinni. Ometigi oskas põgenemise ekspert väljapääsu ikka leida, aga suurelt territooriumilt ta ei lahkunud. Sügasime kukalt ja paigaldasime isegi valvekaamera, et näha kuidas see tal õnnestub?

Paar päeva tagasi oli Žorik taas kadunud. Lootsime, et tuleb vähemalt söögiajaks, aga võta näpust. Otsisime nagu hullud, aga Žorik oli ja on kadunud nagu tinatuhka. Täna plaanisin drooni lennutama minna, sest vaatamata kuulutustele keegi Žorikut näinud polnud. Saabuv sügistorm keerab selle plaani aga untsu.

Pärast haiglast naasmist Žorik kosus ja jättis täitsa noore koera mulje. Vaatasime videosalvestiselt kuidas ta 20 minutit kurja vaeva väga energiliselt nägi, aga aed pidas vastu. Siis pöördus vabadust ihkav koer aediku tagumisse nurka ja läinud ta oligi. Sisuliselt puges ta välja läbi nõelasilma ehk ca 15x30 sentimeetri suurusest august. Uskumatu, sest see pole lihtsalt võimalik - ta koljugi on suurem!

"Haapsalus visati kass viiendalt korruselt alla?"

Mis juhtus? Ei midagi erilist. Naabrid nägid, et naine viskas kassi viienda korruse rõdult alla. Omanik ise väidab, et "kukkus". See juba tal väidetavalt teine kiisu, kes end sodiks kukub. Nii maja ees seisvad naised rääkisid ja ahhetades käsi kokku lõid. 

"Ei käitu loomadega hästi! Ennegi pahandusi olnud", räägib valges jopes naine, kes rattaga tööle ruttab ja seetõttu politseid ootama ei saa jääda. "Ta vana juba, mõistus vigurdab!"

Kes? Ei tohi vist enam öelda? Kus? Parem on ka selle koha pealt suu kinni hoida. Uus aeg toob kaasa uued tavad - vaikivad tavad. 

"Sinusugused ei lase enam loomapiinajatest ka kirjutada! Seni oli avalik hukkamõist vast ainuke karistus, mis nad said!", ütlesin eile vandeadvokaat Robert Sarvele.

"Kes keda?"

Vandeadvokaat Robert Sarv kaitses inimõigusi ja kehtivat seadusandlust - olevat hää küll. Mina, niisama mees, loomade omi Eestimaa Loomakaitse Liidu ja Loomapäästegrupi esindajana - seadus ikka täitsa jama! Sõnavabadust kaitsesin natuke ka. 

Halastamatu vastasseis lõppes hullema kismaga, mida riigikogulane Oudekki Loone püüdis oma eluga riskides lahutada. Robertil oli kaasas kohtunikuhaamer. Minul püügipuur, ling ja lindude püüdmiseks mõeldud kahv. Hoope jagati mõlemalt poolt. Vaatlejana saates olnud Jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts võttis laua alt lõpuks relva. Kõlasid paugud. Vaikus. Meeleheide. Pisarad.

"Paar nädalat veel ja siis jalad seinale!"

Kauaoodatud puhkus lükkus edasi. Murphy seadus, ei muud. Pagan, alati kui selle välja hõikan, tuleb nii palju tegemist, et jookse kut orav rattas. Nii ka seekord, aga keegi pole käsenud ju tegemisi kaela peale korjata. Puhta oma süü.

Žoriku kuju avamine on 4.oktoobril - see on peaaegu, et kindel. Enne seda on vaja veel ruttu infotahvli tekst koostada, see kolme keelde tõlkida ja valmistaja leida. On teil mõtteid, kes ilmastikukindlaid metallist infotahvleid valmistab ja mis need tänapäeval maksta võivad?
Raha on peaaegu koos ja tänud siinjuures Erko Elmik'ule, kes pool suve mööda laatasid kondas ning ekstra selle projekti tarbeks raha kogus. Annetasin gängile isegi oma melomaani CD kogumikud, kus retrobiiti sadadel hõbedastel ketastel. Alul kartsin, et tuleb masin ka maha müüa, sest kuju peab kasvõi läbi ussi tilli püsti saama. Vanker jääb siiski alles. Jeee!

"Kõtt-kõtt vanaemmede ja -isside juurde!"

Jälle on see septembri teine pühapäev käes! Veider, aga ise kipun seda juba unustama - vanad enam elus pole ja haudadel käin ma niigi vähemalt suisel aal üsna tihti.

Praegu käib täis rock'n roll "AITAB!-kampaania" ja Žoriku skulptuuri avamisega ning tõenäoliselt oleks ka sel aastal Vanavanematepäev sootuks meelest lännu kui Henri Laumets poleks meelde tuletanud. Nimedega on mul ikka väääga-väääga halvasti kui mu eelmist "Raadio Elmarist" kribatud postitust lugesite - Henri Laumets-Lauri Heinmets esinesid seal vaheldumisi. Vanus, ei muud, aga loodetavasti ei pane hea lugeja pahaks. Nüüd on tekst õnneks juba parandatud ka.

"Oma koera pussitanud jõhkard pääseb puhtalt!"

"PROKURATUURI LOAL KRIMINAALMENETLUSE LÕPETAMISE PÕHISTAMATA MÄÄRUS

Määrus on koostatud lähtudes KrMS §-st 206 lõikest 1', mille alusel võib kriminaalmenetluse lõpetamise määruses KrMS § 145 lõike 3 punktis 1 nimetatud põhjenduse jätta esitamata.

Juhindudes KrMS §-dest $ 200 ja 206: 

1. Lõpetada kriminaalasjas nr 20244000556 menetlus. 

2. KrMS 4. peatükis loetletud tõkendite ja muude kriminaalmenetluse tagamise vahendite tühistamine: tõkendit ei kohaldatud. 

3. Asitõendid või äravõetud või konfiskeerimisele kuuluvad objektid: ei ole. 

4. Riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris sisalduvate andmete kustutamine: sõrmejälgi ega DNA proove ei võetud.

"Tehtud! Valga Grüna asus elama Tartumaale!"

Läks rahulikult ja krambitav nooruke Belgia lambakoer loovutati täna suurema sõjata Loomapäästegrupile. Eile mäletatavasti omanikud mõtlesid ringi ja olin üsna mures, et tuleb jälle sõdima hakata või vargile minna, sest koer vajas arstiabi, mida talle ei võimaldatud. 

Esimene arstilkäik loomaarst dr. Jaan Luht'i kliinikusse selgust ei toonud, sest kõik näitajad olid parlonksis. Edasi tuleb teha juba magnet, kompuuter ja tont teab, mida veel, et haiguse põhjused selgeks saada ja vajalik ravi peale panna.

Nii palju on teada, et koer sai kõvemat sorti litaka vastu pead ning seejärel hädad pihta hakkasidki. Ei olnud tal hea elu, aga nüüd kõik muutub ning edasised elupäevad mööduvad hoopis teises kvaliteedis inimeste keskel, mitte üksinda kuskil räpases sauna eesruumis, kust teinekord päris pikalt väljagi ei lastud, sest ta tegi kohe vehkat. Nii vähemalt räägiti. Väide, et koer ei söö-joo leina pärast ei pidanud paika, sest "minu inimeste" käest võttis ta söögipoolist küll. Küllap ajendas naljastreiki siis mingi muu põhjus.

"Kiiret päästmist vajab ka Valgamaal elav Grüna!

Loomade liikumine käib vahest kahes suunas ja kui eelmise postituse kangelased Maks ja Moorits kolisid Valgamaale, siis Valga linnas vajab kiiremas korras päästmist pooleteist aastane Belgia lambakoer Grüna. Ka tema peremees suri veidi enne enne 82-st sünnipäeva 10 päeva tagasi ning perenaine on dementne. Miks küll eakad inimesed võtavad kutsikaid? Sellest õnnetust koerast tuli mulle teade sedapuhku lausa Venemaalt, läbi Moskva linna:

"Hurraa! Maks ja Moorits kolisid Valgamaale!"

Sedapuhku läks küll ruttu ja 3661 jagamist viisid sihile - peremehe kaotanud koeri koos olid nõus võtma lausa kolm perekonda. Kõik pered ja kodud olid head ja toredad, aga lõpuks otsustasime ikkagi, et Maks-poiss ja Moorits kolivad Valgamaale.

Loomapäästegrupi vabatahtlikud Lenel Luhtaru ja Angelina Loomus vaatasid koha üle ja tegid uue omanikuga tutvust - tiba-toba ning läbi ja lõhki "loomainime". Ketikoerapõli on edaspidiseks läbi, sest see oli meie eeltingimus ja edaspidi on kutsadel vaba voli valida toa või õue vahel. Näikse, et koerad vana elu enam taga ei igatsegi, aga ketikoertega ongi pahatihti nii. Uus peremees kirjutas:

"Poisil külas"

Sõpru ei tohi unustada, aga Poisi-nimeline hülgepoiss oli mul täitsa unarusse jäänud. Omal ajal sai tema pärast üksjagu muretsetud, aga lugu lõppes hästi. Käisin hiljuti Lääne-Virus Erko Elmikul külas ja arutasime millised riigid pärast üleilmset edukat vallutusretke alles jätame ning keda nende etteotsa sätime. Korraga tuli Poiss jutuks. 

"Aga käime läbi - see siinsamas lähedal", pakkus Erko. 

Mõeldud-tehtud. Poiss jälgis meid nagu kiskja ikka - äkki saaks vette tõmmata ja siis oleks igavus jupiks ajaks peletatud. Eesosas on madalavõitu, sest vesi langeb, aga ujuda ta seal saab. Tagapool on sügavust piisavalt ning õnneks sügisel tuleb vett juurde ka. Veepind on muidugi igasugust jama täis, aga ka see käib aastaaja juurde ning vaadake teisi ojasid, jõgesid või järvi.

"Üleskutse - saatke Žoriku fotosid!"

Tore asi on toimumas ja inimesed saadavad mulle fotosid, mis Žorikust tehtud. Neid pole palju, aga kümmekond on ikka juba kogunenud. Täna sain kirja ja lausa seitse aastat tagasi tehtud foto Raimolt:

"16 juuli 2013 Noblessneris tehtud. Majade vahel kolades ehmatas see tontlik ja liikumatu koera kuju päris korralikult ja süübis mällu. Täna delfist Žoriku pilti vaadates tuli pilt samast tegelasest silme ette.

"Vanavanematepäeva eri Raadios Elmar"

Õhus on Elmarit ja õhus Eestit. Õhus on Laumetsa ja Issver küll, jälle ka Valnerit, taevas teid hoidku.

"Teeme persooniloo, Vanavanematepäev ju tulemas, sedapuhku juba kümnes", päris Henri Laumets "Raadio Elmarist".

"Ohh sa pagan! Juba kümnes!? Aeg ikka lendab! Ikka räägime - sellega mul juba probleeme pole. Patt tunnistada, aga üleeelmisel aastal unustasin selle va päeva üldse ära."

" Tänane päevaplaan"

• Lähen õue, ärandan auto.
• Sõidan turule, röövin kartuleid. Kui vabatahtlikult ei anna, löön haamriga pähe.
• Ilmselt vägistan ka turumuti ära. Kui vabatahtlikult ei anna, löön haamriga pähe.
• Politsei hakkab uurima, aga luban ennast ära tappa.
• Kui keegi sellest julgeb kirjutada, siis jooksen herr Sarvekese juurde - laimavad, valetavad, ohustavad ja rüvetavad inimlikku väärikust. Luban end ära tappa.

"Vanamutt ise tahtis ja pakkus kardulaid kauba peale!"

ŽORIK: "Pole vaja mind aidata! Saan ise endaga hakkama!"

"Seal, kus magatakse, ei pissita ega kakata! Pole vaja mind aidata! Saan ise endaga hakkama!", näin tänase päeva Eestimaa kõige kuulsaim kutsa lausa pahandavat kui perenaine talle abi tahab osutada.

"Puhastverd "sakslased" Maks ja Moorits otsivad kodu!"

Keegi meist ei tea, millal me päevad siin ilmas otsa saavad? Ei teadnud ka Maksi ja Mooritsa peremees, kes reedel ühtäkki hinge heitis. Koerad nägid vaid, et peremees viidi minema ja kogu lugu. Võibolla nad saavad aru ka, et ta rohkem tagasi ei tule. Võibolla ootavad? Kes sinna looma pea sisse ikka näha oskab.

Käisin eile õhtul neid vaatamas - arad, samas uudushimulikud. Kurjad nad küll ei tundunud. Naabrid pakkusid vanuseks 5-6 eluaastat. Eks see selgub siis kui tõutunnistused üles leiab.

"Vanake Žorike pääses kodusele ravile"

"Süüa, süüa, süüa! Andke mulle ometi süüa! Seal haigemajas pakuti ainult mingeid kalleid kvaliteetkonserve, mis ainult kassisaba alla kõlbavad. Andke mulle ometi süüa!", nurus Žorik koju jõudes.

Ohh ta ikka söi ja ohh talle ikka mahtus seda kraami sisse! Haiglapäevad on selleks korraks möödas ja arstid olid sügavas mures, sest ta ei söönud suutäitki. Ega söögi ja pole kunagi söönudki. Naised eesotsas Irinaga on tänavakutsa täiega ää hellitanud. 

Aleksandra Jalukse: "AITAB loomapiinamiste tolereerimisest!"

Tulevik on noorte päralt ja minuvanustele võib kemmergu taga kuuli pähe kihutada - ei need arusaamised enam muutu. Hiiumaa "rebasetapu ümarlaud" oli selle ilmekaks näiteks, mis mu paariks päevaks lausa masendusse viis - kohtumise ainuke eesmärk oli leida seaduslik auk metsloomade linnaruumis hävitamiseks. Selline mulje vägisi jäi ja vallavalitsus hakkab selle kallal nüüd pusima. 

"Kas ka see on veel üks "uus normaalsus", millega meil tuleb harjuma hakata? Kas inimesed peavad nüüd veel ka tiheasustusalal loomi sallima hakkama?", oli üks vallaametnik väga-väga pahane. 

Võrumaakad! Kelle koer?

Murekiri:

"Tere!

Lugu järgmine: leidsin Läti-Eesti piirilt (kruusateelt, metsavahelt) koera, kes oleks napilt teise auto alla jäänud. Otsisime tema omanikku pikalt aga kahjuks pole leidnud. Koeral kiipi ei leitud. Kuna mul on endal mitu suurt koera siis endale päriseks ma teda jätta ei saa. Koer vajab ka ravi, mis on ilmselt üsna kulukas. Sai nüüd käidud temaga kliinikus, seal:

"Hurraa! Žorik tuli koomast välja!"

Eilset hommikut alustasin hea uudisega sellest, et Žoriku skulptuuri valmimisel sai ületatud järgmine verstapost. Tänane uudis on ka hea, sest eile õhtul Loomade Kiirabi Kliinikus käies arvasin, et legendaarse hulkurkoera maine teekond saab seekord tõesti loomulikul viisil otsa. 

Lootust palju polnud, aga Žorik tõestas taas, et on vintske sell ja ka seda, et tema eluiha on igati legendi vääriline. Loomulikult olid talle kaasaegne veterinaaria koos õppinud loomaarstidega kõvasti toeks. Muidu oleks vast "kööga" olnud.

"Vaata ja veendu ise! Žoriku skulptuur on päris elutruu"

"Püsime graafikus ja võid välja hõigata küll, et 4.oktoobril, ülemaailmsel loomade päeval saab rahvas Žoriku kuju avamisele tulla", on skulptor Kain Rezin optimistlik.

Igaks juhuks veel ei kuuluta, sest kõik on võimalik alates punavägede sissetungist kuni maavärinani välja. Skulptuur ise hakkab aga juba looma ja kui eelmine kord näitasin suvalist koerakuju, et te proportsioonidest aimu saaksite, siis sedapuhku saan näidata juba seda loomingut, mis Arsenali-keskuse esist ühel heal päeval ehtima hakkab.