„Meil lobisemise eest palka ei maksta! Jama puha! Makstakse ja mittevähe!“

Kui eelmisel aastal juhtis Küüslaugu festivali „Naisteala“ Anu Saagim, siis sel aastal juhatas seal vägesid Ženja Fokin. Väga hästi pani ja tegelikult on ta sigahea päevajuht! Inimesena on ta ka ülimalt positiivne, tore ja äge tüüp!

Helitehnika mõistagi jukerdas jälle ja esialgselt plaanist, et Ženja möllab oma mikrofoniga naiste juures ja mina enda omaga loomade juures, ei tulnud midagi välja. Sestap leppisime kokku, et igas tunnis 15-20 minutit pean mina oma „loomajamaga“  rääkima. Ülejäänud on Fokini show.



Minu ja Ženja kõige suurem erinevus on see, et talle tuleb maksta selle eest, et ta vait jääks. Mulle aga selle eest, et ma rääkima hakkaks. Pole midagi teha – olen juba selline uje ja arglik. Näiteks üleeile nägin Pirita rannas paljaste rindadega naist ja siiamaani punastan ning ei saa sõnagi suust...



Ženjal on aga vastupidi – tema põeb väga raskekujulist „mölapidamatust“. Mul on sama jama näiteks kirjutamisega. Täielik grafomaan, kes ka tühisest seigast paksu romaani kokku sirgeldab.

„Meil lobisemise eest palka ei maksta!“, ütles ühes kultusfilmis neiu Agnes ja see lause läks rahva seas liikvele.

Võib-olla toona oli ka nii, aga tänapäeval see enam ei kehti ja lobisemise eest makstakse ikka küll. Fokin sai näiteks „lobisemise“ eest nii palju raha, et pidi selle aiakäruga ära viima. Mulle anti seljakotiga ja kõik on õige, sest „lobisesin“ temaga võrreldes ka palju vähem.

Nii et jätke meelde! Kui raha tahate, siis kukkuge aga lobisema – selle eest makstakse ja mitte vähe!