"Tilluke Ruhnu Põnn vajab abi!"

Ma kohe kardan ühe või teise looma tervislikku seisundit kommenteerida, sest pahatihti on läinud just nii, et kui arvad, et halvim on möödas, siis tuleb ootamatu tagasilöök. Ruhnult naastes olin õnnelik ja hõiskasin:

"Hurraaa! Kõik loomad elasid operatsiooni üle ja jäid ellu! Ka ei kohanud me ühtki sellist kassi, keda oleks pidanud tervislikel põhjustel eutaneerima! Hurraaa! Meie võit! Me oleme ikka vägevad!"

Ja säh mulle kooki moosiga ning oleks justkui ära sõnanud, sest päeval helistas mulle Loomakaitse Liidu Saaremaa boss Edith, kelle hoolde kiisulapsed jätsin:

"Inglise buldog George. Kas näljutatud või lihtsalt vana ja haige koer?!"

Justkui Buchenwaldi koonduslaagrist pärit George jäi kella 7 paiku silma Tallinna Hipodroomi lähistel. Nälginud välimusega kutsa võttis end headele inimestele sappa ja nood toimetasid ta kiiresti kliinikusse. Momendil on George Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole all.

Arstide sõnul on ta seis kehvemast kehvem ja esimese asjana pandi inglise buldog kohe tilguti alla. Alakaal, kõrvad, silmad, pikad küüned jne annavad märku, et ega ta eest nüüd eriti hoolitsetud küll. George on kiibitud ja register andis välja ka 13 aastase koera omaniku. Paraku telefon ei vastanud, aga hetk tagasi ehk kell 23.12 helises telefon taas:

"Äkki peaks õhkrelvade vabamüügi keelustama? Järjekordne kajakas leidis oma otsa!"

Natuke veel ja piinad on möödas .....

Kas Tallinnas ka mõni selline kajakas ringi lendab, kes õhupüssist pihta pole saanud? Mulle tundub, et pole, sest viimasel ajal on minu kätte sattunud lindudel ikka tinaplönn sees. Paljudel kassidel ka ja ei oma mingit vahet kas abivajaja saan kätte Õismäelt, Mustamäelt, Lasnamäelt või Piritalt.

"Loomalugu 542 - kajakapoega armunud pardipoeg ja lennukist maha tõstetud kass."

Mõistagi on see pealkirjas olev number 542 täiesti meelvaldne, sest loomalugusid olen kribanud ikka üksjagu rohkem nende aastate jooksul. 

Aga lugu armunud pardipojast on tõsi, mis tõsi ja täpselt nii see on - pardipoeg veedab pikad tunnid kajakapoja ukse taga, olles talle seltsiks. Ja nii kui see tuterdis laudast välja lastakse, haagib ta ennast kohe sappa ja nii nad mööda hoovi ringi tuuseldavad. Kahjuks on see küll vaid pardipoolne armastus, sest kajakapoeg karjub vaid üht:

"Süüa-süüa! Andke mulle ometi süüa!"

"Punakõrv kilpkonn - Eesti looduse pärisosa?"

Järjekordne kilpkonn jäi vabas looduses inimestele silma, kes omaniku poolt ilmselt lihtsalt minema visati. Õnneks või kahjuks talve meite maal jälle polnud ja see vinge tegelane jäi ellu. Nii vähemalt arvasid asjatundjad. Vägev! Või siiski mitte?

Klooga rannas loopisid kajakad suure kisa saatel midagi ja koera jalutanud pere läks asja uurima.

"Munad maha! Ennenägematu dessantüksus vallutab Ruhnu saare ja võtab sealsed kassid sihikule!"

Nüüd on see siis käes ja juba täna õhtul saab mind näha Ruhnu väikesaarel kassikostüümi maskeerituna põõsaste vahel roomamas ja hiirekuningatele jahti pidamas.

Ega ma veel täpselt tea, mis täpselt ees ootab, aga omamoodi astun ma Roomassaare sadamast ajamasinale ja sõuan tagasi 19. sajandisse.

"Mida sa plärad? Kuidas nii? Mis pagana ajamasin?", küsivadki nii mõnedki imestunult. 

Abiprokurör Duškina: „Aastatepikkune koera näljutamine pole looma julm kohtlemine!“

Olen kirjutanud varemgi ühest vaesest koerast Bimbost, kes kogu oma elu pidi olematus kuudis, lühikese keti otsas alatoidetuna piinlema. 

Tema peremehed jäid külarahvale oma hoolimatu suhtumisega loomadesse silma ja sealt talust on varemgi vähemalt üks koer ära päästetud. Tõttöelda tänu sellele perekonnale üldse kaksikõed Pille ja Piret loomakaitsjateks hakkasidki. Eesti loomakaitsele oli see kingitus kuid loomadele mitte, sest enamasti polnud neil kasu ei juriidilise hariduse saanud naistest ega ka deklaratiivsest Loomakaitseseadusest.

„Hullud möllavad nagu ise tahavad! Teised vaadaku vagusi pealt!“

Just nii võib kokku võtta mu viimase paari kuu kogemuse kui puutusin kokku inimestega, keda tavamõistes võiks vast „leebeteks otudeks“ kutsuda küll. Normaalsus on muidugi väga suhteline mõiste ja kes meist söendaks kinnitada, et just tema ise on 100% väga mõistlik. Eks ole? Lisaks on selle nn hulluse ja normaalsuse vaheline piir nii imeõhuke, et halva juhuse tahtel võib ükskõik, kes meist ise nö hullude sekka sattuda pelgalt ebaõnnestunud kukkumise tagajärjel. Nii, et olgem näpunäitamisega ettevaatlikud!

Ometigi ei saa ju rahulikult pealt vaadata kui taolised kodanikud teevad liiga õrnematele. Lehtse Marel ma pikemalt peatuma ei hakka, aga ühel Läänemaal elaval proual küll. Väga lühidalt - tema koera kohta tuli kaebus. Loomakaitse liit reageeris ja VTA tegi sama. Naisele anti selged korraldused – uus kuut ja pikem kett olgu olla!

„Mis saab lemmikloomadest kui nad Vikerkaaremaale lähevad?“

Mehed jäävadki lasteks! Teada värk ja minu kohta see kehtib vähemalt täiega! Lapsed loevad mõistagi lasteraamatuid ja seda hea lapsena teen minagi. Viimane loetud raamat oli retk tagasi lapsepõlve ehk Lindgreni „Meisterdetektiiv Kalle Blomquist“ sai hetkega taas läbi loetud. Järjeraamat ka.

Mõnus, tore ja nostalgiline lugemine, mis minust omal ajal lausa Rootsi fänni tegi. Ajad aga muutuvad - pole enam Lindgreni ning ka enda lapsepõlv hakkab aina enam ähmastuma. Tõttöelda pole enam üleüldse olemas ka „Bullerby laste“, Volvo ja ABBA turvalist rootsimaad. Kahju, muidu käisin svenssonite riigis hää meelega ja kujutasin ette, et seal võiks isegi elada. Enam mitte, aga see selleks.

Ühel päeval helistas mulle Tiina Männapsoo:

„Segased linnuemmed“

Vahest juhtub nii, et ka emmed võivad väheke omadega "metsapoole" olla. Iseäranis hästi hakkab see silma partide puhul, kes asuvad teinekord oma mune hauduma lausa mõistusevastastes kohtades. 

Tallinnas tekitas aastaid peavalu part, kelle pojad koorusid Tallinna kesklinnas, Tõnismäel, Marie Underi monumendi juures ja seejärel sealse veesilma äravoolust alla läksid ja hukka said.

"Ökosahk-lapsehoidjad on tööks valmis!"

Paljud vast ei tea, aga loomakaitse liit soetas esimesed kolm ökosahka, kes varsti pealinnas rakendust leiavad.

Katsetused on läinud edukalt ja Tallinna Haridusamet tellis juba 10 sahka nö lapsehoidjateks. See oli üllatus, sest taolist kasutusala meie ise ei osanud välja mõeldagi ja esialgse plaani kohaselt pidid "sahad" parkides koerapabulaid kokku lükkama.

"Kassid vajavad ajutisi hoiukodusid!"

Elu on pidevas muutumises ja muutub ka Eestimaa Loomakaitse Liit. Täna me suudame palju-palju rohkem kui paar aastat tagasi, aga hädalisi kasse, koeri, hobuseid, hamstreid ja teisi elukaid on ikka palju rohkem kui me majutada jõuaksime. Sestap on uusi hoiukodusid ja häid inimesi alati juurde vaja.

"Roosaplätutäpiklase pojad on pesast lahkunud!"

Roosaplätutäpiklase pojad on pesast lahkunud! Ometigi pole need linnulapsed sugugi abitud ja reeglina on ema lähedal. Nii ka sel pildil on kenasti näha kuidas ema pea märkamatult tite selja taha on laskunud ning tõttab talle appi.

Roosaplätutapiklasi pole mõtet koju tuua, sest see lihatoiduline lind võib muutuda ohtlikuks ka inimesele enesele! Väikesed isendid täiskasvanud inimesest ei ründa, aga lastest saavad nad jagu küll. Seega tähelepanu ja ettevaatust!

"Känguru lemmikloomaks? Miks ka mitte!"

Kliima soojeneb ja see tähendab vaid üht - looduses võib kohata aina uusi liike, kes enne vaid soojemas kliimas elasid. 

Känguruid õnneks veel metsa vahel vastu ei hüppa. Mõnes kodus aga juba küll. See on ka loomulik, sest kui ma tohin aafrikamaalt naise võtta, siis tohin ma otse loomulikult austraaliamaalt ka lemmiklooma võtta! Eks ole?

"Väheke nalja ka pühapäevaks."

"Tere Heiki! Siin on ühed linnupojad hädas. Kakerdavad otse tee peal ja jäävad inimestele jalgu. Mida teha?", päriti minult. Kõne tehti Kadrioru pargist ja helistajaks üks igati tore ja hea inimene, kes ennegi loomi aidanud.

"Kas need on kosklad või? Nendega on pagana jama, sest ema viib nad sinna kanalisse tagasi ja mõned lähevad ikka veega äravoolust alla. Ma eelmisel aastal nägin kurja vaeva."

"Mida siis teha? Ma ei saa neid siia jätta. Üks kajakas tiirutab ka juba ja tahab nad vist ära süüa!"

"Kajakad ja varesed pistavad neid üksjagu nahka, aga vii nad siis mitte kaugele, põõsaste varju, tee pealt ära."

"Aga vaata pilti ka, mille ma sulle saatsin. Mis linnud need on, nad sellised täpilised?"

"Vaatasin üle ja see kajakas ei taha tegelikult tibusid vaid sind nahka pista - ta on nende ema ilmselt!" 

"Vahejuhtum kaupluses"

Pahatihti astuvad inimesed mulle iga tänaval ligi ja räägivad siis mingist murest või avaldavad toetust. Eile sattusin aga ühe toreda vanamemmega kassajärjekorras lobisema.

"Kas teie oletegi see loomakaitsja televiisorist?" 

"Mõned korrad olen seal tõesti olnud."

"Ma olen teie lugusid ikka vaadanud. Tegelikult need on nii jubedad lood, et ma sulen lausa silmad, aga kuulan ikka. On ikka inimesi siin ilmas. Ja see mutt, kes oma koera lohistas. Issand, ma läksin kohe väga tigedaks, aga pärast nutsin. Kole kahju oli koerast."

"Anna endast uuesti teada!"

Aja jooksul on mulle tulnud sadu kirju ja enamasti on inimestel ikka mõni looma- või linnumure. Väga paljud on pakkunud aga ka oma abi - kes saab kassidele või koertele hoiukodu pakkuda. Kes paigutab mõned hobused või metskitsetalle ära. Mõned on juristid, teised jälle loomaarstid või omavad lemmikloomapoodi ning soovivad panustada.

Pahatihti läheb aga nii, et kirjutan inimese kontaktid kuskile üles ja sinna need jäävad. Uusi asju tuleb kümnekaupa peale ning nii need nö vanad abipakkumised ära kaovadki.

Üleeelmisel nädalal andsin paarile heale abilisele isegi oma Facebooki paroolid ja nüüd nad vaesekesed üritavad siis sellest kirjademäest õigeid inimesi üles leida. Karm töö ja tundub üsna lootusetu. Mäletan, et paar juristi tahtsid väga midagi loomade jaoks teha, aga nüüd on nende kirjad kadunud nagu tinatuhka! Või siis on terve hunnik inimesi üle riigi pakkunud, et kui on vaja mõnele elamisele pilk peale visata, siis nad teevad ära. Kadunud on tänaseks ka nende kontaktid.

"Hallike ei jää uuest perenaisest sammugi maha!"

"See on sest, et tõusen vara. Hoolsalt võimlen ma ja harjutusi teen...", ümiseb Hallikese eest hoolitsev Karme varahommikul heatujuliselt.

"Dziiisa kraist! Perenaine on omadega täitsa sassi läinud, et magada ei lase!", toriseb Hallike voodi kõrval lesides. Tegelikult oli kõik muidugi vastupidi ja hoopis Hallike hakkas teisi üles ajama.

"Mida te magate loodrid!? Kukk juba kires!"

Karme klõpsutas varajasest ärkajast ka pildi:

"Mingi "märg nina" arvab, et mina peaks ka üles tõusma!"

"Kiire-kiire ja nüüd tahab häbi ära tappa!"

Eile oli üsna hullumeelne päev ja räige tamp oli peal. Kiire-kiire ja nii õhtuni välja.

„Ole hea ja tee see Kusti kuulutus lõpuks ära“, palus Karme hommikul.

„Küll ma teen, kiire-kiire on ja lobame hiljem!“

Kopli kajakas ja piiritaja vaja arsti juurde viia. Küll ma viin, kiire-kiire! Hallikesele vaja liigeserohud osta ja need Jäneda lähistele toimetada. Küll ma jõuan, kiire-kiire! Loomade Kiirabis kohtusin kurbade noortega, kelle kassi Keilas tulistati:

„Aidake Triibikut, meil on ainult 200.- eurot, aga läheb kolm-neli korda rohkem.“

„Pagan, ma ei tea palju arvel üldse raha on, aga orgunnin autos käigupealt korjanduse ja küllap saame hakkama. Ma nüüd lippan, kiire-kiire on! Kassile edukat operatsiooni ja head paranemist.“

"Kiire-kiire, Triibiku operatsioon on juba kell 17, aga raha napib!"

Vahest kavaldavad ka toakassid oma pererahva üle ja lipsavad õue. Just selline lugu juhtus muidu igati rahuliku Keila linna Pae uulitsal, aga vabadusel oli sedapuhku kõrge hind - keegi naabritest võttis vaese looma sihikule ja tulistas ......

Loomakaitse liit aitab ka koduseid lemmikuid kui pererahval on rahadega kitsas käes, sest peamine on ju elude päästmine, mitte mingid omandisuhted! Eks ole?

„Jää hakkab sulama ehk kohtumine VTA ladvikuga oli paljutõotav!“

Eile toimus siis üle jupi aja taas Veterinaar- ja Toiduameti ning Eestimaa Loomakaitse Liidu nõupidamine. Algselt kahemehe pinna sondeerimisena käsitletav kohtumine muutus aga üleöö ametlikuks aruteluks, kus osalesid pea kõik mehed, kelle tööks on eestlaste toidulaua ohutuse ja lemmik- ning farmiloomade pidamisega seonduva koordineerimine. Meie poolt lõid ennast üles ja sättisid kenaste riidesse ka liidu juristid Pille ja Piret.

Ei hakka väga nüanssidesse laskuma ja kirjutan väga lühidalt, mida loomapidajaid siis ees ootab. „Suure plaani“ kohaselt muutub loomakaitseline järelvalve regioonipõhiseks ehk, et see pole enam seotud maakonna veterinaarkeskustega. VTA loomakaitseametnike palkamiseks viiakse läbi konkurss ning nad alluvad otse peamajale ning nende tööks jääbki otseselt vaid loomadega seotud hädajuhtumite lahendamine.

"Emajõe kalad! Pidage veel natuke vastu!"

Hurraaa! Täna on reede ja nädalalõpp paistab, aga puhkust see ei tähenda. Ja nimelt anti mulle just teada, et Emajões on märgatud uppumisohus kalu ja neid olla seal lausa tuhandeid!

Kui paljud ainult heietavad internetis, et kuidas tuleks ja peaks kriisisituatsioonis käituma, siis mina olen tegutseja ehk "tegija" ja tõttan pikema mokalaadata ikka koheselt hädalistele appi! Nii ka praegu.

„Kusti tahab päriskoju!“

Täna saab sellest paar nädalat kui Aravete kandis jäi silma üks sihitult lonkiv koerake. Päev hiljem tuuseldas ta ringi juba Albu valla Peedu küla vahel. Perekond Reiljanid võtsid ta enda juurde priikostile lootuses, et kohe-kohe leitakse selle eksinud hinge omanikud üles.

Kuulutasid, mis nad kuulutasid, aga pererahvas välja ei ilmunudki. Nüüd oli aeg küps, et koerale ka uus nimi anda ja selleks sai Kusti. Tundub, et trehvas igati õige nimi, sest koer on selle omaks võtnud ja reageerib sekundiga. Mine sa tonti tea ja äkki ta oli ennegi Kusti!?

"Appi! Rästik hammustas koera! Ei hammustanud ühti ja abi vajas hoopis nastik!"

"Kas teie käite madudel järgi?", küsib hirmul naisehääl telefonis.

"Ei käi?"

"Aga kes käib?"

"Siin riigis mitte keegi või vahest meie käime ka kui roomaja just toas on. Ma olen ka mänguväljakutelt, lasteaedadest ja koolidest ära viinud, aga üldiselt on see eralõbu ja me ei tegele sellega enam eriti."

"Aga miks siis teie number anti?"

"Pole õrna aimugi."

"Aga mul oleks väga abi vaja. Ma hirmsasti kardan! Koer sai ka hammustada, hüppas hirmsa hooga eemale ja ma panin ta tuppa kinni! Tulge ikka appi, ma tõesti kardan, meil on väike laps ka!"

"Kas matustel on paslik selfiesid teha?"

Käisin ükspäev matustel. Jube igav oli. Sel ajal kui enamus unega võitles ja jutlust kuulas, tegin mina muudkui selfiesid ja jagasin neid ilmarahvaga - siin ma olen natuke kurb! Siin pildil aga juba natuke rohkem! Vägev ja mõnus, sest kohe hakati lohutama ja kaasa tundma:

"Ülemiste kandis tasub tähelepanelik olla - põder luusib ringi!"

On teada, et põdraemmed kupatavad eelmise aasta vasikad minema ja praegu on käes just see aeg kui nood siis sihitult ringi luusivad ja pahatihti ka maanteedel või linnades segadust tekitavad.

Üks taoline alles oma kohta otsiv hing on sattunud Ülemiste kanti ja luusib just praegu Suur-Sõjamäe ja Väike-Sõjamäe lähistel ühes tupiktänavas. Loodetavasti suudavad päästjad ka varasel hommikutunnil kuskilt narkoosipüssi välja võluda, sest seal oleks just hea koht "veretu põdrajahi" pidamiseks. Ja siis mõistagi loomake juba tagasi metsa, kus on ta koht!

Ega nende liikumist oska ette ennustada, aga kui põdranooruk peaks siiski hirmuma ja liikluskeerisesse tormama, siis olge mõistlikud ning ärge jummala pärast signaalitage! Jääte hiljaks, siis jääte, aga pole vaja suurt looma tuhatnelja jooksma ajada, sest siis võivad juba ka inimloomad ise viga saada!

"Hallikene nautis täismassaaži ja hellitusi"

Tunde kestev täislaks süvamassaaži väljaõppinud professionaalilt. Hallikesele igatahes meeldis. Mulle mitte, sest kadedaks tegi, aga küll ma selle kondimudija ära petan kui koeramaski järgmisel korral pähe panen ja end Hallikese asemele sokutan.

Täna juhtus ka midagi ootamatut.

Kõrge potentsiga hurmur Kusti vallutab (naiste)südameid!

Ja iga sõna on puhas tõsi, sest Kusti lemmiktegevus on naiste dekoltee piirkonna lakkumine. Nii väitis talle ulualust pakkuv perenaine ja seda koges ka meie tubli loomakaitsja Katrin Lehtveer. Tundub, et meeldis, sest Kats oli igatahes juba kahevahel ja millimeeter oli puudu, et hoopis mind oleks varjupaika viidud.

Loomaarst Hallikese tervisest: "Väga konkreetne progress!"

Hallike tuli just arstilt - etteheiteid pole ja kõik näitajad on paremuse poole. Väga konkreetne progress! Kaal 55,7 ja seda kahe nädalaga! Tatsab ringi ilma valuvaigistiteta! Saab ise autosse ja ka sealt maha. Südames kahinaid pole ja pankreas on samuti igati tipp-topp.

Ja mis peamine - ta on hakanud inimest taas usaldama - tuleb ise juurde, otsib sõprust, liputab saba! Lihtsalt imeline.

„Sinu pühendumist on märgatud!“

Tänane päev algas vägagi positiivselt:

„Tere, helistan Swedbankist ja inimesed tunnustavad teie tegevust.“

„Mis? Kes? Kus? Kuhu? Millal?“

„Me kutsume oma Facebooki lehel üles tunnustama inimesi, kes pühendunult ükskõik millises valdkonnas rahvale silma on jäänud. Teie olete nende seas ja Swedbankil on teile sel puhul üllatus. Kuidas me kokku võiksime saada, et see üle anda?“

"Ma nõuan Hallikese tapmist! Ma ei suuda ilma Hallikeseta elada! Otsusta juba ära Marekene!"

"Heiki,mida me teeme? Mare Udusaar tungis täna meie hoovi ja nõuab Hallikest"

"Lihtne, kutsuge politsei!"

Just selline asi täna juhtus kui Reiljanite pere ühtäkki Maret endi hoovil tuuseldamas nägi:

"Te olete kõik peast lollid! Andke mu koer siia!", räuskas intervjuus end vat, et aasta loomasõbraks kiitnud naine võõras hoovis. Politsei hirmus istus ta aga kiirelt taksosse ja kadus nelja tuule poole.

"Tuttavad teavad, et ma pole jõhkard. Pigem vastupidi - mul on kõik ikka kutsakesed, notsukesed ja vissikesed. Tibukesed ja jänkupoisid ka!", kiidab Mare oma loomaarmastust Õhtulehele.

„Tutermaal hüljatud koerad otsivad uut kodu!“

Sekka ka üks koduotsimiskuulutus, milliseid olen ikka vahetevahel üllitanud. Kui enamasti vahendan ma võõraid „kaotatud-leitud-otsin uut kodu“ kuulutusi, siis täna hakkan uusi kodusid otsima loomakaitse liidu hoiukodus olevatele Donnale ja Bellale. 

Ega need muidugist nende õiged nimed ole, aga liidu jurist Piret nad nii ristis ja kutsadel polnud selle vastu midagi. Tõsi kumb on kumb on tänaseni selgusetu ja eks need päris õiged nimed saavad nad ikka päris õiges kodus päris õige inimese käest.

Mäletatavasti jäid need vahvad koerad silma 10. mail Tutermaa-Vääna maantee esimesel kilomeetril. Istusid aga vapralt ühe koha peal ja ootasid justkui peremeest. Koerte taoline käitumine andis alust arvata, et loomad on hüljatud. Üks kutsadest oli vanem, teine alles täitsa kutsikaohtu.

"Pardiralli"

Tänase kena pühapäeva keeras paljudel inimestel tuksi sotsiaalmeedias kulutulena leviv teade noorsandidest, kes eile Mustamäe tiigi juurest pardi ühes võtsid ja sellega siis trollibussi peale rahumeeli läksid. Inimesed, üks mu tuttav nende seas, kukkusid hurjutama ja käskisid veelind kohe vabaks lasta. Ülemeelikus tujus olevad noormehed keeldusid:

"Ta on haige ja lennata ei suuda. Lisaks on ka pardipoja jalg katki ning ise ta hakkama ei saa! Ma kasvatan ta kodus üles! Mul on ennegi parte olnud!"

Rahvast see vastus mõistagi ei rahuldanud, aga ega keegi julenud ka napsitanud vennikestega jõudu mõõtma hakata. Õige kah tegelikult – enda ohutus ikka eelkõige! Õnneks taibati siiski fotod teha ning järgmisel päeval ehk täna need siis Facebookis ilmusidki. Loetud minutitega olid „pardipäästjad“ tuvastatud ning nende nimed ja aadressid mullegi saadetud.

"Eesti ühiskonnavaenlane nr.1 - KASS!"

Homme toimub ühes pealinna ametis ümarlaud, kus siis otsitakse kassidega seotud probleemidele lahendusi. 

Probleemitõstatuse toonist a la "meie arutelu keskendub inimeste kaitsmisele koduloomade eest ja ühiskonna enamus ei pea taluma kassipidajate ignorantset suhtumist ning korrakaitseorganitel on aeg otsida võimalusi seadusega kitsendada kasside „vabalt“ pidamise õigusi, räägib juba enese eest. Ümarlauale on kutsutud palju tegelasi ja nende seas ka loomakaitse liidu inimesed. 

Väljavõte meile saadetud kirjast:

"Milleks koer Hallikesele pärg?"

Lehm kannab pärga pulli pärast. See on üldteada fakt.

Milleks aga Hallikesele pärg? Vat see on küsimus, mis vaevab sadutuhandeid inimesi ning on tõstatanud tulise vaidluse isegi professionaalsete koerakasvatajate seas.

Helistasin eile Hallikesele ja uurisin, et ehk on tegu valgetest öödest ja linalakk neiust tingitud mõjudega? Või tahab koernaine lihtsalt ilus olla? Hallike eitas:

"Kevadeti on vahest küll ihu nii imelik, et poeks või nahast välja, aga juunikuuööd mind ei mõjuta. Ma pole edev ja oma loomuliku ilu rõhutamiseks pole mulle kunagi abivahendeid vaja läinud!"

"Luhtunud hüppesseminek, torisev medõde, meditsiinitudeng Anu ehk haiglas juhtub nii mõndagi"

Minu haiglapäevad on möödas ja kõik läks nii kut muinasjutufilmis – inimesed, kellega tutvusin olid toredad, õed ja arstid tegid hääd tööd ning täitsa haige käsi tehti täitsa terveks. Ma vähemalt loodan. 

Narkoosist ülestõusmine oli sedapuhku absoluutselt kökimöki ja ka valusid esialgu polnud. Nii ma hakkasingi kohe arstile närvidele käima:

„Aitüma mees, aga ma lähen nüüd koju. Kõik on korras ja mida ma siin ikka ressurssi raiskan ja voodikohta kinni hoian, saate mõne pärishaige sisse võtta.“

„Ei olnud just kõige parem nädal. Mida ma ajan? Väga sitt ja kurb nädal oli!“

Otepää jänesepoeg – surnud. Peetri siil – surnud. Viimsi varesepoeg – sama lugu. Adavere kassi ei suutnud me samuti päästa ning siia kurba nimekirja lisanduvad veel nii mõnedki tegelased. Nüüd liitus selle väärika selstkonnaga ka Paides autolt löögi saanud kitsetall. Masendav, rõhuv, kurb ja ülekohtune!

Kas ta sai ikka kindlalt autolt löögi? Täna võin väita, et sai ikka küll ja sellest annavad kinnitust kolju hulgimurrud. Autojuht paarutas mõistagi edasi. Kuidas seal nn Olerexi ringil on võimalik üldse kedagi alla ajada? Kiirused pole ju suured ja ka kitsetall tuterdab ringi aeglasemast aeglasemalt? Küllap sohver piidles kauni kaassõitja säärt või oli ninapidi Fuckbookis. Muudmoodi see vast võimalik poleks.

„Maanteel jalutanud obene ei tekitanudki erilist paanikat“

Olen varemgi kirjutanud sellest, et loomakaitse liidu Lääne-Eesti piirkonnajuhil Kaija Paalbergil on eriline võime sattuda just nendele teedele vurama, kus loomad siiberdavad. Koerad, kassid, linnud ja metsaasukad on tema tavalised kunded, keda ta siis turvalisemasse kohta kupatab ja seetõttu alalõpmata ka kõikjale hiljaks jääb.

Eile tegi ta sõprust aga maanteel rahumeeli jalutukäiku teinud hobusega.

„Kas saad teelt minema! Oled sa hulluks läinud? Autod puha seisavad sinu pärast!“, tõreles ta uhke loomaga.