"Aita keelustada zoofiilia!"

Tundub et Eestis zoofiilia väga levinud pole või ei jõua siis taolised juhtumid avalikkuse, ega ka õiguskaitseorganite vaatevälja. Jälgides vahetevahel aga ka vastavaid foorume, siis julgen väita et Maarjamaal zoofiile kindlasti on. Paraku see mis toimub mõne kodukese nelja seina vahel, jääbki enamasti saladuseks, sest loomad ju teadupärast ei räägi ega kaeble. Mulle isiklikult on teada neli-viis aastatetagust juhtumit. Ühes episoodis satuti siis peale lauda karjakule, kes oli suguühtes lehmaga. Kuigi minu arust on iga zoofiil tugeva vaimse hälbega, siis selle juhtumi puhul oli tegemist ka tõesti psüühiliselt haige inimesega, kes isegi vastavas asutuses arvel. Teine juhtum toimus samuti aastaid-aastaid tagasi ja siis reageeris politsei koeraomaniku väljakutsele, sest tema rotveiler oli teda rünnanud. Politsei saabudes oli koeraomanik millegipärast alasti, aga kas see juhtum oli seotud nüüd zoofiiliaga või mitte, jäigi selgusetuks. Niipalju veel tean, et selle koera lasi peremees igatahes hukata. Hilisemast perioodist meenub aga jällegi üks lugu Tartust kui kliinikusse toodi koer, kes endale selja taha kedagi ei lasknud ning kelle pärak oli meeletult turses ja looma psüühika oli nii rikutud, et minu mäletamist mööda ka tema lõpuks eutaneeriti. Ei ole saladuseks, et mõned loomad on lausa dresseeritud sellisteks, et taluvad seksuaalvahekorda inimesega, aga otseselt pole liidule vastavasisulisi kaebusi saabunud. Ka loomaarstidelt pole laekunud vigastatud suguelunditega loomade kohta ühtki ametlikku teadet.

"Kuidas Eesti sai Vanavanematepäeva?"

Meie peres tähistati vaat et aegade algusest saati septembri teisel pühapäeval ikka vanavanematepäeva. Ema kinnitusel oli selline tähtpäev täitsa olemas ja ega ma kuuleka pojana seadnud seda ka kahtluse alla. Lisaks olid mul ülitoredad-mõistvad-toetavad vanavanemad ning ei lähe vast mööda päevagi kui kasvõi viivuks nende peale ei mõtleks.

Ja sel päeval sai ikka tited auto peale pakitud ja minu ema ehk nende vanaema juurde pannkooke vitsutama sõidetud. Edasi läksime mampsiga juba tema nooruspõlve radadele ja siis ta muudkui pajatas lugusid tollasest ajast ja juhtumitest. Tänu nendele jalutuskäikudele ja heietustele tean ma ka ehk üsna palju tollasest elust-olust, mis seal Läänemaa Leevre külas valitses.

"Abielumehe punktitabel"

Eile läks naiskaga jutuks ja ta arvas, et ma peaksin uuel aastal üksjagu muutuma, sest ma absoluutselt ei kvalifitseeru normaalse mehena! Nujah! Äkki on ka teistele meestele see punktitabel veidi abiks! (kasvõi kodurahu huvides) Ma ei tea, kes selle kirja pani, aga tundub üsna elutruu!