Ja sealt nad tulevad. Perenaine, juurte poolest Tõusva päikese maa päritolu kannatlikult ees ja tema kutsa aeglaselt-aeglaselt järgnemas. Vanakesel oli liikumine ikka tõesti üksjagu vaevaline. Kanged liigesed vast valu ei teinudki, aga hädine oli ta küll. Täpselt nagu mõned me vanamemmed ja -taadid.

Õhtune chill. Siinkandi lemmiklaisklemine täpselt õiget masti puu all. Kellaaeg on kah õige ja päike loojub. Valgus ja varjud on sellised õrnad nagu mulle meeldib. No grammike võiks veel hämaramaks minna. Kohe läheb ka, sest siin käib see käbedalt. Lõpuks päriselt soe ilm oli, päeval lausa palav, kuigi väga valju tuulega. Vahet pole, sest see samuti soe, mis ei lõika läbi vaid pigem paitab ja hellitab.

On aeg järjekordseks linnutarga jutuks. Ärge toitke veelinde! Esimene, kes seda 61 aastat tagasi kuulis, oli mind siia ilma aidanud ämmaemand. Tal oli poogen ja surus mu siva emme tissi otsa, et ma koheselt vait jääksin. Toimis.

Eks ma ole seda ikka korrutanud, aga ega siis kuulata. Pärast seda on lugematu arv naisi kasutanud mu suu sulgemise eesmärgil samat ämmaemanda meetodit. Huvitav kuidas nad küll oskavad? Küllap see on tüdrukute õppekavas.

Tehnika koha pealt püüan ikka kursis olla, aga eile sai kinnitust tõsiasi et kõikidest lollidest kõige lollim on vana loll. Tuli supi isu. Milles küsimus, sest ostsin pool Salvesti ja Põltsamaa aastatoodangust kaasa. Ei siit lõunast sellist suppi saa, mis mulle mekib. Vaatamata päästeameti korduvatele ettekirjutistele ja nõudmistele köögist kategooriliselt eemale hoida, lõin pliidile hääled sisse.

Päike hakkab mere tagant välja piiluma, laisk teine, kohalik aeg juba kaheksa läbi. Peaasi, et tuleb. Paar päeva oli kena, aga eile vihmane. Ruudi arvas pärastlõunal, et lähme päikest otsima. Mõeldud-tehtud ja nii me mõnisada versta lõuna poole kimasimegi.

Taas ühes oma lemmikkohas ja siia jääme lausa kauemaks kui ilma on. Mul isegi mingi "suur plaan" selle linnaga ja õnnistaksin oma edeva jalgratta korralikult sisse. Esimesena kiman ühe tuttava apelsinipuu juurde - mulle kohe nii meeldib selle all pingil istuda ja siis passin ammulisui nagu poleks varasemalt apelsine näinud. Aeg nagu seisaks ja looduslik stressirohi ilma rahata käes nagu naksti. Seejärel vanalinna, sest ka see on seni täitsa avastamata koht.

Elas kord üks naine. Meeldis ta mulle noorena, aga ilmselt palju rohkem ikka siis kui tal aastaid juba üksjagu rohkem kukil oli. Vaatasin temast sarja ja väga vastuoluline inimene nagu paljud meistki. Hiljem loksusid asjad, mõtted ja eluke rohkem paika. Loomad ja nende kaitse olid talle südamelähedane teema ja ta julges isegi kuningatele näkku öelda, mida asjast arvab.

Tulistan kohe kõik jutud jutti, sest pole sugugi teada, millal taas netti tulen. Mul praegast selline interneti- ja mobiilivaba periood. Juhtus üks suur ime, mida olen juba hunnik aastaid oodanud - Ruudi läks lõpuks sõidu ajal vabatahtlikult ise voodisse.

Olen seda kogu aeg tahtnud, sest armatuuri all kägaras pole teps mitte hea olla - kitsas ja puhub talvel kuuma, suvel külma otse selga. Lülin enamasti alla puhumise välja, aga siis endal jalad külmetavad või higistavad nii, et lainetab. Jube jama!

Nagu niuhti jõudsingi arvutisse. Ainult neli päeva võttis aega ja olge te kõik südamest ära tänatud, et hallpead austasite ja kulupead kummardasite. Päris maha veel ei maksa kanda, sest mehed saavad nähtavalt vanemaks teatavasti ju 65 aastaselt. Naistega on muidugi ebaõiglaselt hoopis teine teema, sest tunnustatud teooria kohaselt on 15-25 aastane eelvanamutt, 25-45 poolvanamutt, 45-65 peaaegu vanamutt, 65-85 täisvanamutt, 85-115 ürgvanamutt. Edasi läeb ainult hullemaks.