"Aitäh Urr ja Nurr!"

Ükski vabatahtlik annetustest sõltuv ühendus ei saa hakkama sõpradeta. Loomapäästegrupil sõpru tänu Jumalale jagub. Üks neist on lemmikloomapoekett "Urr ja Nurr."

Ei nad taha tänu- ega aukirju. Vaikselt toimetavad ja aitavad. Oleme samasugused - ei kerja kiitust ja viime lõhkised loomad suurema kärata arstile. Olen Loomapäästegrupi vabatahtlikele isegi pasunasse andnud, sest näen vaid arveid, aga lugusid mitte. Kust see raha siis tulema peaks?

"Hääd lõpukest ja mõnusat uut!

Paljud teist vast teavad, et elan Eesti-Rootsi rindejoonel ehk Stromkal otse mere ääres. Tänavused jõulud näitasid selgelt, et tulejõudu on meil rohkem. Eile õhtul andsime sellise paugu svenssonitele, et isegi nende kunn põgenes Argentiinasse.

Olime just sel hetkel Ruudiga õues. Ta nii-nii kardab, et lausa hale hakkab. Libe ka ja tõmbas mind sirakile. Riided puhta märjad ja porised.  Täna oli suur pesupäev. Majade vahelt megalt kajas. Vaene koer - niigi juba ligi kuu tänu kuradi saluudile vanni all elanud ja isegi elutuppa ei julge tulla.

Täna läheb andmiseks ja põgenesime mere äärde metsa sisse. Ruudi pärast. Üksaasta olid järelnähud pea Jaanipäevani. Suisa ei teadnud, mida temaga edasi teha, aga siis sai taas normaalseks.

Nali, tõde või kaval veganite trikk?

“Tere!

Ma ei tea nüüd kas see on nali või mitte, aga juhtusin täna Facebookis peale ühele perefirmale “MUKI” ja nad pakuvad koeraliha!!!

Kas see on mingi haige nali või reaalne asi? Palun uurige!”

Nali, tõde või kaval veganite trikk?

"Jeeee, otsa sai"

Läbi see pull ja inimesed muutuvad juba normaalsemaks. Vähemalt ei tule ükski järjekordne "headuse kehastus" enam tänaval ligi ega soovi kordaminekuid ja õnne.

Täna sain juba sõimatagi kui üks umbkeelne arvas pahaks panna Ruudi jalatõstmist lumehange peale. Mõnus! Saatsin ta valju rõõgatusega pikalt! Tal oli ka mõnus. Vähemalt loodan.

Sel aastal palju ei soovinud. Ainult raha, tervist ja paljast Kertu Jukkumit. Tühja ma sain ja minu arust käib see Jõulumees aasta aastalt aina rohkem alla.

"Head munadevaba uut aastat Sherman!"

 Teid ma olen juba piki aastaid suutnud "suure loomasõbra ja nö toreda inimese" maski taha pugedes ära petta. Ka enamus loomi on seda jama uskuma jäänud, aga mõned neist on siiski mu musta hinge ja jõledad mõtted läbi näinud.

Üks neist oli Olaf Suuderi taksikoer, kes "Reporterisse" tööle kaasa võetuna mulle ja ainult mulle klähvides alati kallale tungis. Teistega oli sõber. Teine tarkpea, keda juba ei lüpsa, on eksnaiska kassivolask Sherman.

Nii kui lähen, siis tüüp on kadunud kut tinatuhka. Alul oli ikka suur sõber, aga küllap siis käin liiga harva. 

"(Jõulu)kahekõne eksnaiskaga"

Temake: "Kell 7 ole siis kohal! Ja joogid võtke poisiga ise kaasa. Ülejäänu on mul kõik olemas. Vaata, et sa süüa ei osta!"

"Kes see jõulude ajal ikka joob?"

"Võta siis toidu kõrvale piima, mahla või mida iganes sa tahad. Mul sellist kraami pole. Ja lepime kokku, et kinke ei tee!"

"Ho-ho-hoo!"

Sülti ja torti sõbrad! Pange tihastele pekki ka!

Ruudi tuletab lastevanematele meelde, et kui õhtul mingi habetunud kodutu tuleb teie elamisse küsimusega kas siin majas häid lapsi ka on või käseb võsukestel kingipaki eest kükke teha ja luuletust lugeda, siis pöörduge otsemaid politseisse!

"Jõulumure"

Jõulud. Püha õhtusöök. Eksnaiska kutsus taas. Ei midagi erilist, sest viimased 10 aastat oleme ikka koos kuuse all olnud.

Kui ta varasemalt on olnud kriitiline mu tegemiste suhtes, siis tänavu on leebe. Väga mõistev ja leebe.

Kahtlane värk. Poeg arvas ka mürgitamise salaplaani läbi nägevat. Lubas ise kõiki toite enne mind maitsta. Eneseohverdus.

Istusime poisiga maha ja pidasime tõsiselt aru. Kas ikka julgeme minna? Läheme muidugi. Jõulud ju ikkagi.

"Nõpsi uus komme"

Vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Küll aga arvab heaks vana koer vanale peremehele uusi trikke õpetada.

Ja nimelt hakkas Nõpsik mu kingi ühtäkki voodisse tassima. Lisaks otsib ta lähedust, mida varasemalt polnud. Istun kööki, tuleb jalge ette. Magan, poeb lõua alla kaissu. Nii ta enne ei käitunud. Praegugi magab köögiukse piidal, et plehku ei saaks panna.

"Nutiseks"

Vara läeb pimedaks ja kodused tööd on käsil. Ise punun enamasti korve ja vanamoor ketrab. Eila õhtul otsustasime aga seksivurri vahelduseks veeretada. 

Panime aga noorte kingitud nutikellad käele, et kontrollida kaua aega võtab ja asusime nahistama.

Mu kell muudkui piiksus: "Tubli mees, anna takka, sa ületad ennast! Natuke veel!"

"Nõpsiku trikid"

Hommikul vaatasin, et memm on saba pannud. Justkui ei hinganud. Keel ka suust väljas. Hea kui nad nii une pealt lähevad. Aastaid juba ka - ühe legendi kohaselt isegi 16.

Istusin maha ja tegin rahustuseks suitsu. Pärast seda hiilin tasahilju Nõpsiku juurde ja siis tuli maailma valjeim peer, mis kõik Kopli varesed lendu ja naabrid üles ehmatas.

"Hing sai taas ääreni täis"

Hingemenstruatsioon. Naistele loomulik. Meestele nii väga mitte. Räägin natuke meeste menstruatsioonist.

Loomapäästegrupi kasvandikud on pea kõik surmamõistetud. Minu ema oli 1980 surmamõistetu, kellele elupäevi pärast avariid ei ennustatud.

Me kõik jäime ellu. See kujundas mu arusaamisi elust ja olemisest. Loomapäästegrupi hukkamisprotsent on kaduvväike ja see on äärmuslik meede ainult looma huvides. Läheme kasvõi läbi kivi, aga asi peab kindel olema. 

Loomaarst hakkab otsustama minu lemmiku elu ja surma üle? Ei hakka ikka küll!

Sel nädalal kustutas Soome loomaarst 11.aastase basset Chupa eluküünla. Eestist pärit pererahvas pidas enne nõu loomaarstiga, kes seda koera varasemaltki ravinud oli ja too soovitas minna kohalikku kliinikusse antibiootikumide järele. Nii tehtigi, aga Soome arst nõudis kohest eutanaasiat, millest keelduti.

Edasi toimus kõik täpselt nagu märulifilmis. Õhtul sõitsid maja ette kaks politseiautot ja elamisse tungisid neli politseinikku justkui tegemist oleks olnud ohtlike kurjategijatega. Olles sundseisus ja üsna lootusetus olukorras, loovutas pere lõpuks oma eaka sõbra politseinikele ja mõni aeg hiljem ta kliinikus hukati. Edasi vajas erakorralist arstiabi juba Chupa peremees, kes toimetati haiglasse …….

Loomaveebi loo leiad SIIT

Aitäh Ott ja Jaagup!

Küll tahaks panna esimese pildi allkirjaks 3 tenorit, aga tänu mo lauluoskamatusele on see võimatu. Kolm loomasõpra sobib aga kut valatult, sest Ott ja Jaagup on ka suured loomasõbrad või õigemini "loomainimesed" nagu nad ise ütlevad.

Sai nalja ja muusikat ning kava oli sedapuhku veidike teistmoodi kui tavaliselt. Tundus, et rahvale täitsa meeldis, sest vahepeal tehti ikka nii korralikku häält, et andis suure kontserdi mõõdu välja.

Koerahüsteeria

Praegu on käes see aeg kui iga natunegi kasvõi vigadega kirjutada mõistev olevus peab omi mõtteid koertest avaldama. Ikka negatiivseid loomulikult. Ikka manitsevaid nagu oleksid ise kuradima targad! Aeg on muidugist õige, sest kui sind muidu ei avaldata, siis praegu on lootust, et keegi vähemalt veebi selle üllitise ikka pistab.

Ajakirjanikud on mõistagi esirinnas ja kui kodumaalt pole murdjakoeralugu võtta, siis välismeediast leiab ikka mõne. Emotsiooni tekitamiseks veebist tõmmatud irevil kihvadega koerafoto juurde ja ongi klikkiderohkus ja müügiedu tagatud. Teine eesmärk näikse vähemalt pooled Eestimaa koertest hävitada, sest rahvastik ja eestlus on lausa ohus! Nii vähemalt tundub.

Koerahüsteeria

"Mina, pedofiil"

Täna on mingi päev nagu ja ülistuskõnesid tuleb kut oavarrest. Nõme! Iga päev peaks olema isadepäev ja emadepäev ja lastepäev ja vanavanematepäev. Vähemalt võiks proovida nii elada.

 
Eks ma proovin ka. Ometigi on see tänapäeva arusaamisi arvestades väga ohtlik. Vähemalt isade- ja lastevaheline lähedus peab olema välistatud, kui just häbistatud ja pedofiili-silti otsaette ei taha saada.

"Siin ja praegu ongi kõige parem aeg!"

Kunagi oli parem. Kuskil mujal on parem. Tulevikus läheb kõik paremini. Vähemalt loodame.

Hommikusel jalutuskäigul tundsin hoopis teistmoodi - just nüüd ja praegu ongi kõige parem. See teadmine tekkis pärast sisekaemust ja süvafilosoofilist keskustelu Nõpsikuga. Koerad on kogu aeg õnnelikud. Vähemalt siis kui peremees hea ja ligi on. Oleks vast hiiglama vahva kui seda nende käest õppida suudaksime.

"Õpin jälle kõndima"

Sõna-sõnalt seda võtta ei tasu, aga kaude on jutt jummalast tõsi. Päris koomiline oli lugeda Google raporteid: "Selles kuus liikusite 10417 km, sellest jalgsi 1,34" Molutamisel oli ka põhjus. Mäletate, et olin borrelioosiga kimpus ja võhm kadus täitsa ää. Lisaks tekkis liigestesse ja alaselga sihuke valu, et isegi pelleris käimine oli sulaselge katsumus ja eneseületus.

"No kuhu sa küll nii kauaks jääd? Ma ju ootan!"

Tõsi ta on - väikesed lapsed ja neljajalgsed ootavad sind päriselt koju. Teiste eest ma väga pead panti panna ei tihkaks.

"Siis kui subtiitrid kinni kiiluvad"

Vaat, kust Aadu tegelikult oma mõtteid ammutas - Coop!

Uskumatu lugu! Kassitulistaja võttis ise ühendust ja tasus vabatahtlikult raviarve!

Lood loomadest on paljuski lood inimestest enestest ja need annavad sageli selge pildi sellest, kes sa tegelikult sisimas oled. Kasse, koeri ja linde tulistatakse õhkrelvadest oma lõbuks meie riigis nii tihti, et seda võiks võrrelda juba rahvusliku meelelahutusena. 

Enamasti jäävad taolised loomapiinajad tundmatuks ja kui isegi mõni vahele jääb, siis politsei kohtleb neid siidikinnastes. Tallinna külje all Laagris elab tänagi kaks kanget üleaedset – üks laseb järjekindlalt oma kassi välja ja teine kihutab koheselt kuuli kerre. Vaene loom ja varasta teine või ära ning otsi talle uus kodu, sest sellel kismal pole lõppu näha.

Edasi loe SIIT

"Kuidas kassi õieti vannitada?"

Mnjah, netist leiab ikka kõike. Terts saatis sihukese pildi. Olla kuskil silma jäänud. 

Olgu lisatud, et antud kassiomanik siiski õpetussõnu kuulda ei võtnud ja lõpetas kehvasti.

"11 päeva ja 11 riiki"

Käisime ja nägime. Laps on rahul. Ise ka. 11 päeva ja 11 riiki. Kütuse kulu veidi üle pooleteist tuhhi ehk 10 korda vähem kui lennukiga igas kohas hotellis peatuda.

Nägime inimesi ja rääkisime juttu. Head mälestused. Armastavad ja hoiavad omi loomi. Armas. Eriti just Horvaatias taheti, et Loomapäästegrupp ka sinna laieneks. Mõttekoht.

"Laksust vanaks!"

Rikas mees pole kunagi vana. Ei usu? Küsige Pamela Andersonilt, kes aint armastusest abiellub. 

Hommikul oli nagu pappi küll, aga maksin elektriarve ära. Jäin laksust vanaks. Kohe väga vanaks.

Ja nüüd kummardus Kukerpillidele:

"Tüdrukud mu maha jätsid,
vanad naised üles võtsid ........"

"Mopp"

Mõned kohad, inimesed, aga ka loomad on justkui veidi rohkem "omad." Mopp, säherdune nimi siis loomal, on üks selline koerake, kes kohe oskab end su mällu söövitada.

Ta on ilmselt maailma suurim hellik, kes võib oodata jala juures tunde, et vaid oma pea su õlale panna saaks. Perenaine on tal muidugist sadist kuubis, sest üle magamistoa läve ei tohi ükski elushing, kaasa arvatud kärbsed seal majas minna ega lennata.

"Sabaotsani ja tagasi"

Eksi uus elukaaslane. Kui kiisu olek ja emotsioon sõnadesse panna, siis see oleks umbes selline:

"Heiki kallis, armastan sind sabaotsani ja tagasi!"

Muahahaaa ja ohh seda tülpinud ilmet kui kõrini tal meist kõigist on. 

"Aitäh Tallinna trammijuhid"

Trammijuhid näevad iga päev maasvedelevaid korjuseid või loomi, kes tänu transpordile viga saanud. Sestap tahtsid anda veidikene loodusele tagasi ja panid kübara ringi käima. Küsisin, et miks just meile?

"Olete kuidagi väga silma jäänud oma aktiivsusega ja seetõttu just teile," vastas Anne Ivask.

"Septembris ei joo!"

Kampaaniad on nõmedad. Küllap nõuka-aja taak ja sestap käitun pea alati risti vastupidiselt.
Näiteks kampaania "Septembris ei joo!" raames lubasin perele ja Loomapäästegrupi vabatahtlikele, et olen täis vähemalt 25 päeva.

Ülehindasin ennast ja päevi sai kokku kõigest 7. Häbi ja totaalne läbivajumine. Palun vabandust.
Hommikul vaatasin häbiga peeglisse ja otsustasin Eesti riigi karske enamusega siiski liituda. Ka nüüd komistasin ja tänu Liviko sponsorlusele on juba peaaegu "tore" olla.
Plaan nädalavahetuseks:

"Kas lemmikud võivad olla kallimad kui lapsed?"

Minu kodu on minu kindlus. Ütelus säherdune. Rutsile ja Nõpsile tähendab see sulatõtt - vähemalt nii kaua kui elan. Või nemad elavad.

Oleme koos üsna palju ringi konnanud. Suurim hirm, et panevad plehku ja otsi neid siis miljonilinnas taga. Sestap rihmas, sest tglt need jälgimissüsteemid väga lollikindlad nüüd küll pole.

"Suve viimane reis"

"Kas sul polegi enam kodu vaeseke, et kogu aeg ringi rändad?" küsis Fideelia-Signe Roots kui järjekordset reisipilti nägi.

Kodu ikka olemas, aga soojal aal me sinna väga ei satu. Nõps ja Ruts sedapuhku ei maganud väsinult kaks päeva vaid olid pea kohe uue reisi jaoks valmis - käisid sabas ja tüütasid.

"Elusalt tagasi"

Ajas tagasi. Ega praegugi külm ole, aga nädalake tagasi nägi Tallinnas, Schnelli tiigil just sellist vaatepilti. Oli vist nii?

Tegelikult oleks ka meil praegu täitsa soe ja palmid, aga see pagana Põhja-Läti oma põhjatuultega keerab kõik nässu.

Kahjuks ei saanud teile reisimuljeid vahendada, sest kedagi segas mu naljalugu ja Facebook pani bloki peale - hullem tsensuur kut nõuka-ajal.

"Millised teod väärivad Sinu arvates sel aastal loomasõbraliku ja -vaenuliku teo tiitlit?"

Eesti Loomakaitse Selts otsib taas, keda kiita ja kelle suunas näppu vibutada. Valiku teeb mõistagi rahvas. 

Tublisid on palju, aga pahategijatest eraldub tänavu selgelt üks - Tartu Koduta Loomade Varjupaik (loe: Tartu Koduta Loomade Tapamaja), koos totaalse lauskriitika alla sattunud kauaaegse juhi Kirkke Roosaarega, kes vassides ja sulaselgelt valetades oma nägu püüab päästa.

"Tuti toob kurja karja"

 

Slovakkia

 

Budapest

Mostar