On teada värk ju, et eeskuju nakatab ja iseäranis hästi toimib see siis, kui üleskutse teeb mõni kuulus inimene. Võtame või Kertu Jukkum'i ja tema jooksmisarmastuse – paigal ta ei püsi, muudkui sörgib. Igal pool ja igal ajal. Isegi intervjuusid tehes ta sörgib paigal ja tõttöelda sellepärast näiteks oma taguotsad laiaks istunud ministeeriumiproused tema küsimustele meeleldi ei vastagi. Aastaid tagasi üritasin isegi ta järgi joosta, aga ütlen ausalt – jaksu ja rammu jäi väheks ning nii ta minema mu käest või eest siis lippaski. Õnneks pole ma ainuke, kes sammu pidada ei jõudnud.Pärast seda kui Kertu kuulutas, et läheb aasta lõpu poole New Yorgi maratonile, on jooksupalavik haaranud ka paljusid noori. Eile kohtasime Miaga üht sellist noort sportlast Pirita promenaadil – vaene mees oli end treeninud juba vaat, et kooma. Igatahes silmad olid tal jooksmisest ja väsimusest juba kinni, aga ürgeestlaslik jonn ei lubanud treeningut pooleli jätta. Võibolla oli asi aga hoopis selles, et ta tahtiski silmad kinni joosta ja tuiata. Tont seda teab, aga tema sihikindlus oli igatahes imetlusväärne.
Ja nii ta seal siis tatsas – kord edasi, siis tagasi ja mingi aeg sörkis ta väga omapärast jooksustiili viljeledes lausa ringiratast. Ma isiklikult arvan, et ta tegi meelega neid ringe, et distantsi kunstlikult pikendada. Ühe korra põrkas mees kokku isegi Tallinna linnavalitsuse poolt absoluutselt valesse kohta paigaldatud laternapostiga, aga ei miskit hullu – vilunult hüppas ta kükakile kaitseasendisse ja seejärel käed poksiasendisse surudes sama kiirelt jälle püsti. Saades aru olukorra jaburusest, ta siiski tüli norinud posti läbi ei peksnud ja jätkas teed Russalka poole.
Eriti hea meel on mul selle üle, et ka Eesti riik taolist, silmad kinni, jooksutrenni toetab ja kaude rahastab. Teadupärast on liikumine ju sellisel viisil omajagu raskendatud. Noore maratoonari suunataju oli siiski fenomenaalne. No proovige ise silmad kinni ringiratast tiirutades Piritalt kesklinna jõuda! Küllap sellepärast siis teda kiirabi saatma saadetigi. Ma alul arvasin, et äkki arstitädid ja –onud katkestavad julmalt trenni ja suruvad spordimehe masinasse, aga õnneks sattus sedapuhku tööl olema spordilembeline brigaad ja nad lasid tal rahulikult jätkata. Nii nad sinna linna poole üheskoos läksidki – silmad kinni spordipoiss hambad ristis viimaseid kilomeetreid läbimas ja kiirabi ohutulede vilkudes teda sõiduteel saatmas. Lõpuks ühines selle ränkraske treeninguga ka üks politseiauto, mis sireenitades neile Pirita poolt järele kimas. Inimesed olid küll seda veidrat vaatepilti nähes üksjagu hämmeldunud, aga küllap need pimeduses kondajad polnud siis Kertu üleskutset tervemale eluviisile ja jooksule kuulnud.
Meie Miaga igatahes küll nakatusime ja tulime samuti joostes koju. Auto jätsime Russalka juurde. Olgu mainitud, et viimased 3 kilomeetrit läbisime silmad kinni samamoodi ringiratast tiirutades ja aega selle maa läbimiseks kulus 7 tundi ja 32 minutit. Ei ole kiita! Ma tean seda isegi ning maratonile taolise tulemusega asja pole. Lisaks tegi Mia vahetevahel ka sohki ja piilus natuke. Ometigi ei löö me käega või käpaga ja juba täna õhtul saate meid taas Pirita promenaadil treenimas näha.
Eesmärk on üheselt selge – 2020 New Yorgi maraton silmad kinni joostes ära võita!
PS! Noore sportlase ennenägematuid ponnistusi näete selle lehe all olevast videost. Player millegipärast ikka jukerdab ja sestap tuleb teda sealt ebanormaalsest kohast otsida, vabandused
[video width="1920" height="1080" mp4="http://loomakaitse.eu/wp-content/uploads/2016/08/MOV_0001.mp4"][/video]
