Oru kandi rahvas! Kelle koer on plehku pannud?

Ilmselt pole tegu üldse Oru külakese koeraga, sest hirm sunnib loomi teinekord jooksma kümneid kilomeetreid maha enne kui pidama saavad. Seega võib nädalake tagasi Harjumaale Oru külasse ilmunud ekslik koer olla pärit tont teab, kuskohast? Ei ta end kätte andnud ja hoidis ikka eemale kui ligi taheti minna. Külarahva visadus viis aga sihile ja eksinud hing on momendil täiesti turvalises kohas.

Luna tänab

Aasta hakkab kummuli saama, aga hunnik asju veel vaja ühingus korda teha enne kui taas leelet mõneks ajaks tõmban. Käin naiskadele pinda, aga loodrid on loodrid. Siis käratasingi, et mul on varsti kirikusse asja ja palvetan neile hästi seksivaest järgmist aastat.

Ohh sa raks, kus lippavad! Mõned teevad lausa 26-tunniseid päevi ja üldse ei magagi. Kahju neist peaaegu, aga põhiline, et mõjub.

Luna tervitab ka ja taastub mühinaga. Kõik neli käppa tänu headele annetajatele alles ja paraneb ühe loomaarsti juures. Nii on kõikse kindlam, kuigi hädad pole veel kaugeltki möödas.

Üks vahva tegelane otsib kodu

Leelo-leelo ja hõissa jõulud! Teeks veel ühe heateo enne kui suur jämm lahti läheb. Ja nimelt otsib üks igati vahva kevadel paari aastaseks saav SLK tüdrik uut kodu. Tegelikult ei taheta temast üldsegi mitte lahti saada, aga olukord lihtsalt nõuab. 

Muidu sõbralik nii laste kui pere teistegi loomadega, aga teist emast koera ei salli silmaotsaski ja löömad on ikka sellised, et veri taga ning muudkui traagelda ristpistes nahka kokku. Sellest siis ka taoline karm otsus, mis pererahval südame krampi tõmbab.

Mina olen siin vaid vahemeheks ja kui keegi peaks sellesse pliksi ära armuma, siis andke aga teada ning vahendan kontakte. Üks jutt veel ja koer antakse ikka pereliikmeks, mitte vaid õueloomaks ning ketti ei tohi teda kohe üldse panna.

Navitrolla, Mart Sander, Hannes Võrno ja Kristin Tomson ulatavad abikäe avariisse sattunud kutsikale

Navitrolla, Mart Sander, Hannes Võrno ja maalikunstnik Kristin Tomson koos teiste Eesti kunstnikega osalevad heategevuslikul aastalõpuoksjonil, mille eesmärgiks on toetada saksa lambakoer Luna raviarvete tasumist. Luna kavaldas üle oma eaka perenaise, põgenes kodust, aga sai juba taluväravas mööduvalt autolt löögi. Prognoositav raviarve võib ulatuda 4000 euroni. Oksjonil on erinevate kunstnike tööd ja esindatud on nii maalikunst, käsitöö, graafika kui klaasile maalimine. Oksjon toimub Tomson Mandalamaalide lehel.

Lunasta ka oma lemmiklooma patud kui teda paradiisis kohata loodad!

Täna on pühapäev. Püha Päev, mis lausa kutsub tegema midagi pühalikku eriti just jõulueelsel nädalal. Eestlased on nagunii peaaegu pühakud, sest hommikul ja õhtul loevad ikka korralikult palvet ja kirikus näeb neid lausa igal nädalalõpul ja vähemalt korra kuus pihtimas. 

Ka on iga eestlase hubases kodukeses tilluke altar, mille ees loendamatu arv tunde põlvitatakse. Eestlased ei ihalda ligimese vara ega elukaaslast ning mõistagi valetamas-varastamas-tapmas seda rahvast kunagi ei näe.

Õukei ja nüüd läksin veidike rappa omadega kui mitte öelda, et tegin villast visates suurt pattu. Oleme kirikute nõukogu hinnangul jätkuvalt kõige uskmatun rahvas maamuna peal. Sellele ma tahaksin küll vastu vaielda küll.

Väga patune jutt jätkub Loomaveebis

Saksa lambakoer Luna ootab imet ja hädavajalikku käpaoperatsiooni

Nooruke saksa lambakoer Luna kavaldas oma 70-aastase perenaise üle ja tegi kodust minekut. Kaugele ta aiaväravast ei jõudnud, sest möödasõitev auto niitis ootamatult teele tormanud kutsika jalust. Asi juhtus Saaremaal, Audla külakeses. 

Koerake toimetati käbedalt Muhumaa loomakliinikusse dr. Heli Säre juurde, aga käpaluu lappimine kohalikes oludes ei tulnud kõne alla. Kliiniku assistent võttis vigastatud Luna peale ja põrutas veerand neljase praamiga mandrile. Billy loomakliinikus tehti spetsiaalselt pikem tööpäev, et hädaline ikka operatiivselt ja korralikult üle vaadatud saaks.

Edasi loe SIIN

Loomapäästegrupi traditsiooniline heategevuslik jõuluoksjon kutsub osalema!

Maa on päikesele ringi peale saamas ja aeg on taas sealmaal, et järjekordse jõuluoksjoniga ilmarahva ette tulla. Sedapuhku annetas loomadest tehtud fotod Ene Mägi.

Tegu on tekstilile trükitud originaalfotodega, mida saab uhkelt seinale kinnitada. Mõõdud on järgmised:

• Oravake – 40×40 cm
• Mõmmi – 54×36 cm
• Hundikutsikas – 30×45 cm

Heategevuslik jõuluoksjon toimub LPG-i Facebooki lehel ning kestab täpselt ühe nädala ehk 22. detsembri südaööni. Pakkumised palume teha kommentaariumis nagu ikka. Kordame korra reeglid põgusalt üle:

Auto lömmis, koer autos

Ei teagi kohe lambist, millist nõu kaastundlikule kodanikule anda Päriti kuidas käituma peaks - auto lömmis ja koer sees. Õues jahe nagu ka. Lisaks pääseks koer tagaakna kaudu õue kui väga üritaks.

Näikse, et libedus on ühe kergemat sorti avarii kaasa toonud. Õnneks pole momendil õiget jahedust enam ollagi ja koer saab kenasti hakkama. Lisaks istub ta vagusi või tõmbab suisa istmele kerra, et silm looja lasta. Rahulik loom, kes truult peremehe tulekut ootab ja teps mitte välja ei kipu.

Jäätükiks külmunud koerake sai kiiresti abi ja leidis kodutee taas üles

Jõulukuul ma reeglina halbu ja kurbi lugusid püüan vältida, et nii teie kui enda meeleolu säästa. Tänavune sügis oli karm ja taolist vigastatud loomade armeed naljalt ei mäletagi. 

Valdavalt siiski olid head lõpud neilgi lugudel kui mõned üksikud juhud välja arvata, mil praegune veterinaaria tase lihtsalt ei võimaldanud ohvritele eluvaimu taas sisse puhuda. 

Tänane lugu kuulub aga kahtlemata “heade lugude” kategooriasse ja täispikkuses lugeda saad seda SIIN

Vanainimesel külas

Eile käisin eksprovvaga vanainimese sünnipäeval. Poeg sai kolevägahirmus vanaks. Eakaid ei tohi unustada, kuigi nende koirohu-lõhnalises toakeses  tunnen end veidi ebamugavalt. Sestap lahkusin piult esimesena ja poeg kohe pärima, et miks ma ta nii vara hülgan?

Vastasin, et mina oleks ta lausa sünnitusmajja jätnud, aga emme taris mingil arusaamatul põhjusel koju kaasa. Oleks siis voodilina, padjapüüri või vähemalt käterätigi tuuri pannud, aga pole neil naistel seda majanduslikku mõtlemist! 

Nälginud koer pääses surmasuust tänu kiirabibrigaadile

Kiirabi esmane ülesanne on aidata inimesi ja lemmikloomade aitamine ei kuulu nende ülesannete hulka. Tänu Läänemaal inimesele appi tõtanud meditsiinitöötajatele pääses surmasuust aga ka nälginuna jõuetult lamav jahikoer Leedi.

Eelmisel nädalal sai kiirabi väljakutse, sest inimene oli lihtsalt kokku kukkunud. Esmase info kohaselt olla tegu igati tööka mehe ja korraliku koeraomanikuga, kelle tervis lihtsalt jukerdama hakanud. 

Loos oli aga palju vasturääkivusi ja sestap palusin Loomapäästegrupi Läänemaa piirkonna juhil Terje Parral enne loo avaldamist veidi tausta uurida. Nüüd said puzzletükid juba kenakesti paika ning töökast mehest ja korralikust koeraomanikust on asi ikka väga kaugel.

Artikkel on loetav Loomaveebis

Aita annetamistalgutel vigastatud loomi!

Valingi “Haapsalu valge” selle loo tunnusnäoks, sest Talle tunti kohe ebaõiglaselt vähe kaasa – arve oli 1181.50, aga annetusi laekus kõigest 210.- eurot ja paarsada näpistas oma pensi kõrvalt kassiomanikust memm ise. 

Seega väljastpoolt tuli ainult ühe inimese käest 10 eurot ja tõtt-öelda ei mäletagi ühtki teist looma, kelle saatus inimesi nii ükskõikseks jättis. 

Loodan südamest, et täna tuleb lisa ja saame lõpuks ka temaga seotud arve ära maksta. Aitäh abi eest ja ärge palun siis talgutetuhinas vigastatud loomi ära unustage – pole ehk nii ilusad ja nunnud, aga elushinged nemadki ning teie annetus on pahatihti just viimaseks õlekõrreks!

Edasi klikka juba Loomaveebi

Kuidas lemmikud meid mõjutavad? Väga palju ja olgu see lugu selle tõestuseks!

Põhjamaa naine ja lõunamaa mees kohtusid ning armusid. Nad lõid ühise kodu Eestis ja varsti nägi ilmavalgust pisiperegi. Umbes selline algus oleks sobilik igale lemberomaanile, aga armastusest ei tea ma vast suurt enam midagi. Vähemalt ei mäleta, et oleksin ise kunagi selle kauni tunde lummuses olnud, sest see kõik toimus eelmisel sajandil. Ehk isegi üleeelmisel? 

Sestap jään oma liistude ehk loomalugude juurde. Sõprus- või kui soovite, siis armastuslugusid inimese ja looma vahel tean aga sadade kaupa ning ühte neist pakun teile sel nädalavahetusel ka lugemiseks: 

"Kuidas lemmikud meid mõjutavad? Väga palju ja olgu see lugu selle tõestuseks!"

Kolm kutsikat ihkavad jõulupühadeks uude koju

Empaatiavõime võib ka needuseks olla ja Harjumaal, Keila-Joa lähistel elav proua Ilse on selle elavaks tõestuseks. No ei saa ta hulkuvast või hüljatud loomast külma kõhuga mööda minna ja tarib ikka kõik hädalised oma koju. 

Kuus aastat tagasi võttis ta Tartumaalt ühe väärkoheldud koera ajutiselt hoida, aga lõpuks too tema juurde jäigi. Viimane koerapäästmisaktsioon toimus aga oma neli aastat tagasi kui Ilse nägi Haapsalu maanteel ringi kakerdavat koerakest. Jääb veel auto alla, mõtles ta ja korjas aga enda masina peale. Koeral kiipi polnud ja omaniku otsingud jooksid tühja. Nii jäi temagi ja kokku on taolisi saatusekaaslasi Ilse madalas tarekes juba kümme.

Koerakari

Päkapikud juba käivad. Mul vähemalt küll ja lapsed nüüd tähelepanu - praegast on just õige aeg vanematele närvidele käia ja vähemalt igal hommikul juba kommi sussi sisse nõuda. Usinamad teevad seda mõistagi juba augustikuust saati, aga laisemad võiksid nüüd pihta hakata küll.

Luik vajab Tallinnasse küüti

Valguta poldril, Võrtsjärve ääres jäi inimestele silma haige jalaga luik. Lennata ega jalale toetuda ta justkui ei saanud. Asjast anti teada Loomapäästegrupile ja Tartumaa piirkonnajuht Signe Jürgenson tõttas uhkele linnule appi.

Esmalt viis tee Valga loomakliinikusse. Dr. Jaan Luht konsulteeris Eesti targima linnuarsti dr. Madis Leivitsaga Maaülikooli kliinikust ja saatis talle pildidki. Dr. Leivits arvas, et mingi terav asi on lesta läbi lõianud ja vigastus on värske. Lausa eile või täna juhtunud. 

Vanem vigastus jäi ka silma, aga sel oli juba koorik peal. Järelikult on seal piirkonnas või suisa vees mingi inimtekkeline terav jumpstükk, mis nii linde kui inimesi ohustada võib.

Edasi saad lugeda SIIN

Felix tänab ja lehvitab pilvepiirilt

Ei ole mul teile häid uudiseid ja katse kass Felixi elunatukest päästa pole tänapäeval veel võimalik. Vigastus oli lihtsalt liiga karm ja ka maailma kõige targem loomaarst pole võimeline sellist tervisehäda parandama. 

Kassitapjast pereisa käivat heatujuliselt mööda tuttavaid, tajumata, et temaga rohkem suhelda ei soovita. Felixi kohta pole ta lausunud sõnagi ja meest huvitavat vaid mida üks või teine politseile rääkinud on? Pereemal olevat samuti kiired ajad, mis kuluvat sõpradele selgitustööd tehes ja mind kui juhtumi avalikustajat politsei poole pöördumise eest tagakirudes.

Täispikkuses on lugu loetav Loomaveebis

Laupäevane hea kassilugu – Haapsalu punane ja Haapsalu valge

Käesolev aasta süüvib mu mälusse kui massiline kasside hülgamise aasta, sest neid leitakse üle riigi ja kõikjalt. Nii mõnelgi kassiühingul on rahadega nii kitsas käes, et nad ei suuda uusi loomi vastu võtta. 

See aga suurendab automaatselt survet teistele organisatsioonidele ja kuigi Loomapäästegrupp osutab reeglina vaid erakorralist abi vigastatud loomadele, siis tänavu oleme erandkorras veidi paindlikumad ning abi on saanud ka sellised saatuse hoolde jäetud kiisud, kes otsest erikohtlemist ega operatsioone ei vaja.

Kogu loo lugemiseks klikka Loomaveebi

Omaniku poolt vigastatud nooruke Felix vajab väga sinu toetust!

Felix nägi ilmavalgust tänavu 25.mail ja kolis ühte pealinna kodukesse. Ei saaks öelda, et ta just head elukest elas ja tema võtmine juba kaks kassi kui sobimatud ära andnud omanikele oleks, et miks te üldse lemmikloomi võtate kui te neid päriselt ei taha? 

Felixi saatuse uurimine oli tõeline peavalu, sest keegi ju otse ei räägi. Sooviti vaid, et Loomapäästegrupp seljavigastusega seotud ravi kinni maksaks. Edasine pikk suhtlus ja ridade vahelt lugemine viisid vaid ühe järelduseni – Felixi elu ja heaolu on selles peres ohus ning asi jõuab politsei töölauale.

Edasi loe juba SIIT

GALERII ⟩ Hurraa! Bingo on taastunud ja valmis uude koju minema!

Inimene oskab äri ajada kõigega. Ka inimeste eneste müügiga ja see pole maailmast kadunud veel ka tänasel päeval mitte. Loomadega äritsemine on aga lausa vaat, et põhiseaduslik õigus. Minu poolest äritsegu, aga täitku kõik nende heaoluga seotud probleemid, mitte ärgu piinaku loomi-linde ega petku heauskseid ostjaid neile haigeid elukaid maha parseldades! 

Paljudel millerdjatel on aga raudne arusaamine, et raha peab liikuma vaid ühes suunas – nende tasku, mitte sealt välja. Sestap elavadki paljude kutsikavabrikute kasvandikud justkui põrgus, taludes nii nälga kui haigusi. Tänase loo peategelane, basenji-laadne Bingo on just taolise südametu äri ohver.

Edasi loe SIIT

Lucy vajab hädasti heade inimeste abi!

Vaid kümnekuune Lucy saabus Loomade Kiirabi Kliinikusse oktoobri lõpus seoses raske peatraumaga. Omanikega vestlusest selgus, et oma pere koer, cane corso tõugu tegelane oli teda pähe hammustanud. Koer on muidu tore ja sõbralik, aga jooksuaegadel minevat peast täiesti hulluks. 

Veel selgus, et see polnud teps mitte esimene kord Lucy peal hambaid teritada vaid ka umbes kolme kuu vanusena jäi kiisu pea tema lõugade vahele. Toona ei olnud vigastused nii tõsised, kuid omanike sõnul oli jäi pärast seda rünnakut Lucy lõug veidi “kõveraks.”

Artiklit saad lugeda SIIN

Võimatu missioon ehk lonkava rebasepoja päästmine

Aus oleks vast kohe manitseda, et antud loo võiksid keskonnaametnikud ja jahimehed lugemata jätta. Pole vaja, et te insuldi või infarkti saaksite! Meie riigis kehtib metsloomade ja -lindudega nimelt säherdune must-valge arusaamine, et nad peavad olema kas elus ja ise hakkama saama või surnud. 

Muid variante pole, kuigi viimati lugesin looduse eest seisva ametkonna kodulehelt pisarateni liigutavat teadet kuidas nad vaat, et kõikide metsasukate elujõudu taastavad ja neid muudkui pärast ravimist loodusesse vabastavad.

Rebaselugu jätkub SIIN

Igiliikur Nõps

Sattusin Stromkal täna rääkima ühe venelannaga, kes ilmselt polnud minust kordagi kuulnud. Jalutasin just Nõpsikuga ja korraga hakkas koer justkui mängima. Hüppas muudkui peale ja siis tegi siva ümberringi tiirutades minekut nagu kutsikas. Vahi vanamutti! 

Mingi moment sain ta kinni ja tegin kalligi. Tuli üks daame, aastaid nii kolmkümmend viis ehk pesuehtne surmaeelik, aga ta siiski suutis viimaseid jõuvarusid kasutusele võttes veel mõned lõpueelsed sõnad kuuldavale tuua.

Lugu jätkub SIIN

Koeraomaniku masin

Ohh mulle meeldib selliseid autosid näha, sest need tõestavad, et ma pole ainuke, kes läbi saja liitri tati peab kuidagi moodi teed jälgima suutma.

Kaastunne siinjuures Terje Parrale. Häbi ikka! Naine peab puhas ja korralik olema. Mõistagi käib see ka tema masina kohta.

Mis hüljatud kassidest edasi saab?

Pole kahtlustki, et kassid on ühed vingemad seksivurri veeretajad siin maamunal ja ei nad otsa lõppe kui just kliima mõnda eriti äärmuslikku trikki teha ei plaani. Seda liiki loomi jääb jube palju üle ning kiisudele näpuga osutada on nüüd küll patt – nad elavad lihtsalt oma elukesi just nii nagu loodus sättinud on.

Inimene saaks seda olukorda steriliseerides-kastreerides muuta, aga nii mõnegi kassiomaniku jaoks on see loomapiinamine. Kas vastsündinud kiisude ämbris uputamine, kilekotiga metsa või prügikasti kõrvale viimine siis pole?

Lugu jätkub Loomaveebis

Jacky ja Frosty leidsid uued kodud

Nädalake tagasi kirjutasin kahest noorest Haapsalu koerast, kellele aeg hakkas lööma hingekella. Kodusid otsiti tikutulega taga, aga tulutult ja pereema oli lausa meeleheitel. Mõtted hakkasid triivima juba eutanaasia poole, aga õnneks võeti enne julma sammu ühendust Loomapäästegrupiga. 

Ega ka vabatahtlikel ühingutel ole pikka nimekirja koerasoovijatest, aga suuremat kõlapinda omavad nende kuulutused küll ja sestap tasub alati proovida. Sedapuhku olid jumalad Jacky ja Frosty poolt ning juba esimesel päeval pärast Loomaveebis loo avaldamist olid uued kodud olemas. Vedas täiega! Siinjuures tänan kõiki loomasõpru, kes lugu jagasid ja aitasid sellega kaasa, et sõnum ikka õigete inimesteni jõuaks.

Tore koduleidmislugu jätkub Loomaveebis

Aitäh Kuno Kompus, et auto rataste alt kiisupoja päästsid!

Täna tähistatakse üleilmset loomade päeva ja mõistagi saab meediast sel puhul lugeda ka rohkem lugusid, mis on just loomadele pühendatud. 

Rahvusvaheline loomade päev sai alguse 1931. aastal ja selle eesmärgiks on tähistada teiste liikide positiivset mõju inimesele ning meenutada, et tegemist on täpselt samasuguste elushingedega nagu me isegi. Vahet ei tehta ja olulised on nii koer, kass kui ka pisike hiirepoeg lõvidest-sebradest, lehmadest-lammastest rääkimata.

Lugu jätkub SIIN

Vedas täiega! Parkimismajja hüljatud kiisu leidis uue kodu

Kas eelmise sajandi üheksakümnendad koos meeletult suurte hulkuvate kassikarjadega tulevad tagasi? Kas raha on rahval kohe nii otsas, et lemmikud tuleb lihtsalt minema visata, sest enam ei jõuta sööki osta? 

Vaevalt, aga 2023 aasta sügis eristub selle poolest küll, et väga-väga palju on teateid hüljatud kiisudest. Neid nähakse lausa massiliselt metsades ja maanteedel tuterdamas, talude väravais ja ühte isegi Lasnamäe parkimismajas, pehme vaibake allapanuks ja toidukauss kenasti kõrvale sätitud. 

Nii ta vaeseke seal ühel kohal istus ja ootas, et pererahvas ta taas koju viiks. Ei nad muidugi tulnud, aga õnneks jäi ta silma heasüdamlikule Getter Künnapuule, kes kiisu toitmise ja talle uue kodu leidmise südameasjaks võttis.

Edasi loe SIIN

Heategevuslik oksjon Loomapäästegrupp MTÜ toetuseks

Täna 4.oktoobril, rahvusvahelisel loomadele pühendatud päeval läheb oksjonile eksklusiivne, just spetsiaalselt selle oksjoni jaoks Kristin Tomsoni poolt käsitööna maalitud mandala maal „Loomade imeline vägi aitab tuua Su ellu armastust, õnne, küllust, rahu, tasakaalu ja kaitset,” millega toetatakse Loomapäästegrupp MTÜ tegevust.

Tegemist on akrüülmaaliga, mis on maalitud lõuendile puuraamil, mõõtmetes 30X30 sentimeetrit. Hoolikalt valitud ja loomadest inspireeritud sümbolid aitavad paremini mõista loomade, lindude ja putukate erilist kohta meie maailmas ning toovad esile nende väärtuse. Iga sümbol sellel maalil kannab endas olulist tähendust, et tuua Sinu ellu armastust, õnne, küllust, rahu, tasakaalu ja kaitset.

Kaks noort Haapsalu koera vajavad kiiresti uusi kodusid!

Üleeelmisel nädalal eutaneeriti paariaastane noor koer. Põhjust nagu polnudki või õigemini võttis pereema taolise otsuse vastu pärast seda kui mees oli ta koos kolme lapsega väidetavalt maha jätnud. Koduotsimiseks anti ainult kaks päeva. 

Pidi ikka viha selle looma vastu olema! Näikse, et tänase loo kangelased Frosty ja Jacky on üsna sarnases olukorras ja ka nende peade kohale on kerkinud tumedamast tumedamad pilved.

Kuulutus on loetav SIIN

Suvi 2023

Ujumas ei käinud. Šašlõkki ei söönud. Alates Jaanipäevast üle kolme kuu napsu ei võtnud. Ühtki uut ja värsket sekskogemust ei tekitanud.

Raisatud aeg. Olen täiega alla käinud. Nõme!

Omasid ei jäeta!

Saatuse sõrm. See oli Saatus ise, mis meid eile Piritale sundis. Pöörake tähelepanu mitte minu "ohmudele" vaid eemal lamavale punasele koerale.

Ei saanud numbrist kaugelt sotti, aga vististi poolakad olid? Ka nende koer oli vana-vana, kes vaevu liikus. Jälgisin kui nad tulid imeaeglaselt. Auto juures väsis vanur ära või on see neil selline harjumus.

Jeeee, Trip mõjus Nõpsile üle ootuste hästi

Pean omi sõnu sööma - ei tule mingit kurba Nõpsi-lugu, sest ta on absoluutselt tagasi. Küll ma neid „minejaid“ näinud olen ja ta oli teel, aga see nädalavahetus me ratastega kodukeses pani vist meelt muutma. 

Oleme varemgi dr. Merili Kesneriga Sõle loomakliinikust arutanud Nõpsiku teemal ja ta arvas, et värske õhk, liikumine ning mingi müstiline X-faktor seal plekist purgis lihtsalt sobib ülihästi sellele koerale.

Kodus on Nõps põrandamopp - aint sirakil. Õues vähe elavneb ja tatsab küll, kuigi palju vähem.

Eile oli väga nutune hommik ja panin vaimu valmis - meie viimane nädal koos olla. Rohkem ta välja ei vea.

I'm back

Nädal ja veidi peale eemal vigastest loomadest ja julmadest inimestest. Või peaaegu eemal. Nii see mul käib, et on vaja mõne aja tagant nädal-paar mujal, moblast ja netist eemal olla. Närvid hakkavad petma lihtsalt ja mida vanemaks saan, seda rohkem. 

Minuni jõuab saatuse tahtel nii palju loomainffi, et lausa matab. Täna lõin pulli pärast kokku - hommikul esimese tunniga oli juba neli ohvrit kirjas. 

Finišijoon läheneb?

Valulävi on ületatud ja Nõpsik suudab seatapust suuremat kisa teha. Seda siis kui ta mul sabas jõlgub ja suurde tuppa parketile lebotama viskab. Muidu täitsa Ok ja vantsib päevas maha kõik kilomeetrid, mis ette nähtud. See ta lemmikaeg.

Hommikuti on aga jama küll, sest ärkan kell 5 ja tema peab loomulikult järgnema. Täielik vari! Appi ja nii kahju. Kurat, aga selle valu peab kuidagi maha saama. Kes ei tea, siis tal on üle selgroo luustumine ehk hobusesaba sündroom. Tavaarst oleks surmasüsti teinud kohe. Meie mitte.

Kassimutt? Ei kassikutt hoopis!

See pisike murdis mu südame. Kuigi tänu liikuvale eluviisile ma kiisut praegu veel võtta ei saa, siis tegin kõik, et ta elu jätkuks. Tegin midagi taolist, mis vast mu tavapraktika ja normaalsuse alla ei kuulu.

X-kliiniku loomaarstid panid mu juba debiilikute-listi, kellest tuleb eemale hoida. Ärge sapsige! Ei nad pane ühti - juba üle 16 aasta olen ma kuldudar nende suus ja nad on mu veidrustega üsna hästi kohanenud ega vaidle vastu. Eutanaasia. Ei sõbrad ja imege sedapuhku muna, kuigi kaine loogika lausa käseb seda.

Hakkame lappima maksku, mis maksab! Nii väike ja nii katki. Nii palju valu nii tillukeses kehakeses ja kõik puhta inimese süü. Nii palju hoolimatust ja ülekohust tema kõrguse ELU ees.

Mõista-mõista, mis see on?

Kas käpp on püünisraudu kinni jäänud või keeras sadistlik omanik meelega kruvi sisse, et loom piinleks. Või hüppas koer is emõne ora otsa?

Selline õnnetu hing me patsiendiks eile sattus, aga ärge muretsege, sest arstiabi ta juba sai. Ometigi vaevab mind üks küsimus. Säädus käseb ta omanikule tagastada, aga koer läheks enne vabasurma kui sinna tallu tagasi. Seetõttu ringi hulgubki ja võhivõõrastele külge kleebib.

Peaaegu surnud – neli lugu viiest kassist

Käesolev nädal oli taas kiisudele karm – üks kukkus kõrgelt, teine jäi auto alla, kolmas oli nälginud ja neljandad viidi lihtsalt kliinikusse surmasüstile. Kõik osised on olemas, et teha korralik õuduslugu, sest head lõppu ei paista ju kuskilt. 

Olen ikka rõhutanud, et lood loomadest on paljuski tegelikult lood inimestest endist ja valdavalt figureerivad neis julmad kahejalgsed. Jääb mulje, et sadistlikke ükskõikseid tõpraid on rohkem ja nad on vääramatul võidukursil. Äkki see ongi nii, aga head inimesed pole teps mitte siit maamunalt kadunud ning olgu see lugu selle tõestuseks.

Kassilugu jätkub SIIN

Vunts tänab. Mina tänan. Lausa 35748 korda teeme seda!

Septembrikuusse planeeris Loomapäästegrupp suuremat sorti koosolekut, mille peamine päevakorrapunkt oli tegevuse jätkamine või uste sulgemine. Miks, tahate kindlasti teada? Asi ikka vabatahtlike ja hoiukodude nappuses ning mõistagi rahas. 

Õigem oleks vast siiski öelda, et viimase puudumises. Suviti on alati raske olnud, sest rahvas liigub ja lõõgastub, aga nii pekkis pole varem veel olnud. Kui on rohkem liikumist, siis ristuvad tihedamini ka loomade-lindude ja inimeste teed. Vabandage mu keevalisust ja keelepruuki, aga nii ma siis peale üht ebaõnnestunud annetuste kogumist hinge puhtaks paiskasingi ....

Vunts tänab. Mina tänan. Lausa 35748 korda teeme seda!

Kiire-kiire sõbrad ja aitame kolmel kiisul ikka ellu jääda!

Murekiri:

“Heiki, tere. Ma töötan nüüd ühes teises loomakliinikus juba aasta aega. Homsest töögraafikust lugesin just praegu: kolme kassi eutanaasia. Omanikul on dementsus ja tuuakse siis kassid magama panemiseks.

Kas Loomapääste kaudu on võimalik neile hoiukodud leida või ajutiselt hoida?

Nüüd klikka juba Loomaveebi

Vuntsil külas

Väga madal, lausa tünni põhjast kostuv haukumine annab märku, et oleme sisenemas väga ohtlikkusse tsooni ja võõrale territooriumile. Hääle järgi võiks arvata, et seda kodukest valvab vähemalt sajakilone koeramürakas. Aga võta näpust ja kurja tegelast etendab hoopistükkis kleenuke titt. Seda me teadsime loomulikult ette. Astume julgelt väravast sisse ja hakkan kohe lõõpides kurjustama:

“No Vunts, kas su mälu nii lühike ongi? Võta teadmiseks, et ma ei karda sind!”

Edasi loe SIIT

Mis ikkagi juhtus? Sipa külast kadunud hobune leiti surnuna

“Võib-olla teda prooviti ikkagi varastada, aga asjad läksid valesti. Meil on palju lahtisi otsi ja praegu rohkem kommentaare ei annaks,” on hobust leinav omanik murest murtud.

VIDEO ⟩ Vunts kolis Haapsallu

Harjumaa Muusika külast pärit seitsmekuune kutsikas Vunts, kes oma kolm kilomeetrit omaniku auto järel lohises ja väga raskelt viga sai, on lõpuks sellisel määral taastunud, et lubati kodusele ravile.

See ei tähenda muidugi, et ta täielikult terve oleks ja kliinikut tuleb külastada veel õige mitmed korrad. Näiteks järgmiseks nädalaks on juba kaks visiidiaega broneeritud ja Haapsalust pärit perekond on teda valmis arstile tooma just nii mitu korda kui vaja.

Loomaveebi loole pääsed ligi SIIN

Unenäoluule

Linnukene oksa peal, sosistas mul kõrva,
pollar väisand PTA-d, süljand välja tõrva,
üks raudu kohe pandud, ei tehtud üldse nalja,
tutist kinni nabitud, viidud kinnimajja.

Ei ma asjast rohem tea
toon kuuldavale ohke
äkki tänu meediale
varsti teame rohkem .....

Vunts ei karda süsti, ajab julgelt taguotsa püsti!

Tõsi ta on ja süstla nägemine Vuntsi juba minestama ei pane. Eile paigaldati kiip naha alla ja esimene vaktsiinisutsakas on samuti käes. Ei ühtki piiksu. 

Nagu kord ja kohus on registris ta andmed kirjas ja ka rahvusvaheline pass on koerahakatisel nüüd olemas. Kohe nii vägev pass, kus käpajäljed, silmaskännid ja muu biomeetria kenakesti sees ja teda saavad NATO liitlased nüüd lausa kosmosest sateliitide vahendusel jälgida.

Vunts ei karda süsti, ajab julgelt taguotsa püsti!

Jooge parem Värskat!

Vunts on andnud endast parima, et Coca-Cola nimelist jooki rohkem ostetaks. Hambad ristis naeratades kannab ta oma jala ümber sokki, millel ilutseb Coca-Cola.

Müüginumbrid on taevasse tõusnud ja seda annavad oma beebidele isegi vastsünnitanud emmed. Vanadekodudes, koolides ja isegi vanglates nõutakse samuti ainult Coca-Colat nii hommikusöögi juurde kui õhtuse eine alla.

Firma esindajad suplevad rahas ja ei tea, mida sellega peale hakata? Loomapäästegrupi ja Vuntsi toetamine pole neile meeldegi tulnud. Tooks siis vaesele loomale vähemalt rasvase kondigi! Teine nii püüab, aga ei.

Kaks fotot, kaks inimest, kaks vastandlikku lugu

Kaks pilti ja kaks lugu. Kaks täiesti erinevat suhtumist nii inimestesse, loomadesse, kohusetundesse kui võlgadesse.

"Lõpuks saan teile võla ära tasuda. Millal teile sobib kokku saada," pärib veidi vanemale prouale kuuluv hääl telefonis.

"Millise võla?"

"Kolmsada viis eurot. See operatsioon päästis mu kiisu elu ja olen väga tänulik. Vabandage, et nii palju aega võttis, aga varem tõesti ei olnud võimalik."

Lugu jätkub Loomaveebis

Rebasepoeg jäi ellu keskkonnaametniku kiuste

Keskkonnaameti ülesanne on tagada muuhulgas ka hättasattunud või vigastatud metsloomade abistamine ja ravimine. Selle tarbeks on olemas isegi lühinumber 1247. Nädalavahetusel Saaremaal inimestele silma jäänud rebasepojale saadeti “appi” aga jahimees ja arsti juurde ta noort looma kohe kindlasti poleks viinud. 

Kuul pähe! Abi seegi kui loom tõesti nii raskelt vigastatud või haige on, aga antud juhtum tekitab küsimusi küll. Kuskohast Keskkonnaamet suutis telefoni kaudu diagnoose panna suutvaid selgeltnägijaid-spetsialiste värvata? See oleks esimene küsimus, mis antud loo puhul pähe kargab.

Edasi loe SIIT

Lohutaja Vunts

Vunts justkui tunnetaks loomaomanike hingevalu ja ootusärevust ning üleeile enne õhtust jalutuskäiku läks otsejoones ühe paari juurde, kes ooteruumis tulemusi nukralt ootasid. 

Ronis aga lauale ja kukkus nägu limpsides naist lohutama. See kõik oli nii ootamatu, et tekitas elevust ka teistes. Tulemus oli silmaga märgatav ja õige pea oli vähemalt korraks mure pühitud ning inimestel lai naeratus huulil.

Täispikkuses lugu loe SIIN