"Me täname, me täname!"

Puha loomulik ilu, ei ole tuunitud foto!

"Mees on saanud lõpuks tanu alla", pildiallkiri peaks reetma mu õnnelikkuse põhjuse vast küll. Seetõttu ma tänavu rohkem õnne vastu ei võtnudki. Pole uhke ega miskit, aga ei mahu lihtsalt. Ei hinge ega madalasse taressegi enam mitte üks gramm rohkem.

Hommik hakkas pihta tramburaiga ning Nõps ja Ruts said justkui aru, et täna tuleb vanamees üles laulda ja lakkuda. Tavaliselt käivad nad hommikuti ikka kikivarvukil kuniks end voodist välja ajan. Nii kui mobla sisse lülisin, hakkas helinaralli pihta - esimene kõne tuli Valgast, teine Hispaaniast, kolmest Soomest - kõik puhta naisterahvad. Hea päeva algus.

"Mnjah, raske on olla ilus mees, päevad läbi passi peegli ees!", konstanteerisin vastuvaieldamatut fakti ja küllap see ongi põhjus miks naiskad mõne erandiga nii kenasti minuga elu jooksul ringi on käinud. Olge te tänatud ja annaks Jummel, et see ei muutuks. 

"Appi! Jälle saime homo- ja russofoobse rassistliku valitsuse!"

"Uus valitsus pole tasakaalustatud üksnes naiste ja meeste ning kogenud ja vähekogenud, vaid ka ausate inimeste ja mainetaagaga ministrite poolest", kirjutab tänane Eesti päevaleht.

Tõsi ta on, aga mida te kostate kui väidaksin, et tegu on taas homo- ja russofoobse rassistliku valitsusega? Kus on venelased. Kus on homod? Seda viimast saab muidugi siluda kui mõni minister vajadusel "kapist" välja tuleb ja hiljem sinna tagasi peitub.

Miks pole valitsuses mustanahalisi ja asiaate? Kus on islami- ja judaismi jüngrid hindudest rääkimata. Pekki? Juute pole kah valitsuses! Pagana EKRE käepikendus ja silmamoondusmäng, ma ütlen! Ei ole vihakõne! Naljakõne hoopis! Poogen, täna pole veel vihakõnesäädus vastu võetud. Rõhk sõnal VEEL. Kuidas edasi? Panen veidi Nostradamust:

"Ollu tänab kõiki häid inimesi!"

"Tere!

Täna sai meie tibu Olluga siis arstil suurel uuringul ära käidud. Südamerahuks saab öelda, et midagi ebaloomulist ajus ega seljaajus pole. See tähendab idiopaatiline (teadmata põhjusel) diagnoosi. Mis neid krampe tekitab ja kust see tuleb, ei tea?

Seega hetkel on peal üks ravim, kui krambid jätkuvad, tulevad uued proovid ja ilmselt ravimidoosi suurendamine. Kui ka see ei aita tuleb teine ravim lisaks, sealt edasi juba kolmas. Kuid loodame, et selleni asi ei lähe. Hetkel Ollu taastub rahustitest, mida oli vaja uuringute sooritamiseks.

"Mida me selle auto alla jäänud koeraga nüüd edasi teeme? See sõltub juba teist!"

Hirm, abitus ja meeletu valu on märksõnad, mis valdavad autolt löögi saanud loomi täpselt samamoodi nagu inimesigi. Poliitikud vaidlevad muidugi vastu, sest nende arust tunnevad vaid inimesed niimoodi. Arvaku terviseks! Täna võiks siia lisada aga veel ühe asjaolu, mis teeb olukorra lausa eriti lootusetult viletsaks - käre pakane! 

Kui kaua see vaene koer seal niimoodi juba lebas, ma ei tea? Võib-olla sai paugu juba öösel? Võib-olla varahommikul? Tont seda teab, aga ilmselt siiski vast hommikupoole ööd, sest muidu oleks ta juba surnuks külmunud. 

"Kiire-kiire! Koer Ollu vajab ajuuuringut!"

"Jälle krambitad! Mis sul küll viga on kullake", laiutab pereema Elin nõutult käsi. Nõutus ja abitus on just õiged märksõnad kui tõmbleva-vappuva koera kõrval kükitad. 

Olen kogenud. Mingi saast viskas kunagi mu koduaeda mürki ja dobermann Petra pistis selle nahka. Tema haigus ja vaevad olid nii hullud, et saatsin lapsed lausa kodunt vanaema juurde, sest seda kõike oli äärmiselt karm jälgida. 

Ühest kohtuotsusest sai lugeda, et koera mürgitamine pole looma julm kohtlemine. Loomulikult pole viskeliigutuse tegemine iseenesest ju julm. Ennenägematud piinad saabuvad hiljem, aga selle mõistmist on täna õigust mõistavatelt inimestel ilmselgelt liigpalju tahetud. 

Õnneks selle loo kangelane Ollu mürgitamise ohvriks ei langenud. Temal on mingi muu tervisemure. Mis täpselt? Seda ei osata paraku pärast mitmeid arstivisiite ja sadu eurosid täna veel ikkagi öelda.

Üllatunud koeraomanik: "Inimesed ei saa siin riigis ka sellist abi nagu loomadele osutatakse!"

Natuke nalja kah, mis juhtus eelmise blogiloo kangelasega.

"Inimesed ei saa siin riigis ka sellist abi nagu loomadele osutatakse! Selle jaoks leiavad poliitikud raha küll, aga inimestele mitte!", imestas saksa lambakoer Kingi omanik kui Loomade Kiirabi Kliinikus röntgenülesvõtet ootasime. 

"Ma ei saa ortopeedi juurde juba pool aastat, kuigi käin koerast kehvemini, aga te teete ühe kõne ja kõik on korras. Toote ja viite ning annate toitugi kaasa. Kõik maksate kinni ka. See on ennekuulmatu!"

"Heasüdamlik itaallane otsis eakale koerale abi"

"Tere!

Today I witnessed a dog kept in bad conditions. He is attached to a chain, he limps because one leg is apparently sick, he looks overall in bad conditions. I took a video, attached. 

The place overall looks run down, and the owners seem to know about his state. The address is Tuukri XXX, Tallinn. It is a car repair shop.

Let me know if you need any additional info, and I hope you will manage to do something about it and help him", kirjutas Filippo Pistore, heasüdamlik itaalia päritolu mees kui nimest järeldusi teha.

AITÄH JA HOIAME PÖIDLAID, ET KÕIK VALUTULT SUJUKS - LOTA LÄKS TÄNA UUDE KOJU. "Perenaine surnud, Lota otsib uut!"

Lood loomadest on lood inimestest ja teinekord on nende saatused nii läbi põimunud, et kõrvaltvaataja ei saa arugi kummast jutt käib. Lota pere elab Alavere kandis ja möödunud suvel käis koera peast justkui kiiks läbi ning ta hakkas lausa üleöö vihakama pere teist emast koera, üksjagu eakamat Meerit. 

Vaen oli suur ja Meeri sai tuuseldada. Perenaine oli koerte vahel ja tänu sellele suuremat löömat ei olnud. Kutsuti kohale lausa koertepsühhiaatergi, aga takkajärele võib öelda, et see oli puhas aja- ja raharaisk - ta peaks elama ainukse koerana.

Hiljuti läks perenaine aga paremasse maailma. Leinav peremees on kut roikaga vastu pead saanud ja elab sissepoole, mis on antud olukorras absoluutselt normaalne. "Küll me kuidagi ikka hakkame saame ja asjad laabuvad", on ta nukralt optimistlik. 

"Kas iga poe juurde jäetud koer on ikka kindlasti hüljatud?"

Hüljatud või läks peremees poodi? Kurat seda teab? Kuidas käituda? Õpetlik lugu Tallinnast, Tondi Selveri taguselt tühermaalt, kus üks lahe koerake männipuu külge oli seotud.

"See koer on pidevalt siin ja hüljatud ta küll pole. Peremees pole selline täisparm, aga no selline pooljota. Koer on siin juba oma 40 minutit, sest poe juurde ei saa kuskile kinnitada. Kindlasti on tal juba külm ka", teatab oma koeraga jalutanud sõbralik härrasmees.

Välimuse järgi hästi hoitud ja toidetud. Rihm ka korralik, aga see ei tähenda muidugi midagi. Ka metsast koeri puu külge seotuna leitud küll ja küll, mänguasjad ja pesa kenasti kaasa pandud. Ajuvaba!

"Seksiabi OÜ tõttab naistele appi"

"Heiks! Lähme juba matkama!"

"Ma ei mahu ju kui te ees olete!"

"Ainult vabandused, vabandused, vabandused! On ikka paksmagu või tema ei mahu oma pisikeste koerte juurde! Ma võin ise ka juhtida - Ruudi, nihuta end veidike!", käratab Nõps.

Ruudi tõmbab kõrvale, võtab armatuuralaua ees oma tavapärase koha sisse ning vaatab suisa anuvalt otsa:

"Nüüd läks kiireks! Lauris vajab siva uut hoiukat või päriskodu!"

Mitte miski ei ennustanud eile, et Valgast pärit kass Lauris peab juba täna õhtul välja kolima. Käisime koos tema eest hoolitseva Aliinaga eile Sõle loomakliinikus vaktsineerimas ja pidasime plaani, et jaanuari lõpuks tuleb uus kodu leida. 

Lauris elas Kalamaja krahvi kombel viimane kuu aega ihuüksinda uhkes korteris, aga ega see talle mõistagi meeldinud. Tänavakõuts on nimelt inimese ja kodusoojusega harjunud ega saanud aru, kuhu kõik ühtäkki kadusid? Paraku elu teeb korrektiive ja noorte teed läksid lahku. Ühist üürikorterit peeti veel vaid Laurise pärast, aga nüüd leidis omanik uued rentnikud sisse. Oli vist nii kui õieti aru sain.

"Järeljõulud"

"Kallid naised!

Algamas on Advendiaeg, mis tähendab, et imesid hakkab juhtuma . Ühe pisikese ime jaoks vajan aga Teie abi. Nagu teate olen ma väga suur loomasõber ning ka minul on kutsa, kes sattus minu juurde täiskasvanuna.

Just sel aastal soovin aidata neid, kes ise ennast aidata ei saa. Kogun terve detsembrikuu jookusul esmajoones koertele ja kassidele mõeldud annetusi. Tuua võib nii kuivtoitu, konserve, mänguasju, pesasid, kaela- ja jalutusrihmasid. Samuti võid tuua fliistekke ning eriti oodatud on kassiliiv. Võimalusel saab jätta ka rahalise annetuse karbikesse.

Kõik annetatud asjad lähevad Loomapäästegrupp MTÜ'le, kelle tegemisi saab jälgida ka Facebookis . Aita teha head!"

"Tapame lumememme ära!"

Suur ja ilus lumememm. Kohe väga suur. Üks pere poole ööni ehitas ja tundsid selle kandi tänavusest esimesest enam-vähem korralikust lumest rõõmu. 

Hommikul tulid neli debiilikut. Laste kohta vist ei tohi debiilik öelda? Ütlen ikka. No ja tulid neli debiilikut, kes hakkasid lumememme peksma. Käte ja jalgadega. Suure hooga otsa joostes.

"Head uut Naistepäeva!"

Hommik ja räme unekas, sest poole ööni sai telekast filme passitud. Poeks uuesti põhku ja keeraks magama? Ei saa, sest pean kass Laurisega Sõle kliinikusse minema. Nii on tahvlil kirjas, aga kellaaeg on puudu.

Kuna mu päevi sisustavad enamasti naissoost tegelased, siis on iga Jummala päev naistepäev. Vanasti olid naisteööd ka, aga ealised iseärasused on kahjuks-õnneks nende osakaalu dramaatiliselt vähendanud. 

No ja helistangi siis Sõle loomakliinikusse. Ei vasta. Proovin Ketlinilile ja Merilile, aga need saadanad ei võta samuti toru. Mis kuradi kell ma küll pidin minema? Ketlin kõllabki tagasi:

"Äkki poleks sel aastal enam nii laisk?"

Käisin vanamehel kätt surumas. Õigemini panime nukid popilt kokku nagu uus aeg nõuab. Me ilma ette kirjutamata väga ettevaatlikud, sest ei taha mitte ta kirstunaelaks kasvõi kogemata saada. Ärge teie ka "kurvaks statistikaks" muutuge ja kuulake vahel alalhoiuinstinkti ka. 

Taat kah väga üksik. Ta oma valik, sest iseloom naa eraklik. Veevalaja. Ise ka ja aina eraklikumaks muutun. Tema on ikka väga "too much". Loodetavasti ma kolmekümne aasta pärast suhtlen ikka rohkemate kui ainult paari-kolme inimesega.

Ja tulen sealt ära ning märkan teeservas mingit tumedat "topsukest" oma kümme sentimeetrit valgest joonest sõidutee poole. Tundus selline porine lumetükk nagu neid ikka masinate alt talvel kukub.

"Aga äkki ei olnud? Tundus silmanurgast nagu lind olevat? Keeraks ringi ja kontrolliks? Ahh ei viitsi, nagunii oli lumi!"

"Uusaastalubadus"

Juba paar tundi on Maarjamaa täis täiesti uusi inimesi. Ühed jätsid joomise maha. Teised suitsetamise. Kolmandad armukese või pere. Vägev! Lubadused, lubadused, lubadused! Mida mina siis luban? Millised on minu sihid käesolevaks aastaks.

Luban olla sama vastik ja otsekohene nagu ikka. Luban suitsetamist mitte maha jätta isegi relva ähvardusel. Üritan jooma hakata, sest see pikale veninud karsklus hakkab rämedalt tervisele. 

"Võtame aasta kokku ja vaatame tulevikku: Eestis elavate loomadeni ei jõua head ajad veel niipea!"

“What do you call a thousand lawyers chained together at the bottom of the ocean?”

“A good start.”

See Denzel Washingtoni tegelaskuju poolt "Philadelphia" filmis öeldud mõttetera meenub, kui mõtlen tagasi viimasele Riigikogu Maaelukomisjoni kokkusaamisele, kus hakati arutama taaskord Loomakaitseseaduse muutmist ja Karistusseadustiku vastava sätte karmistamist.

"Tõesti parem kui need pagana juristid kinniseotutena merepõhjas lamaksid, sest siis saaks ehk ka asjad õiges suunas ometigi liikuma!"

Algus polnud paljutõotav ja Justiitsministeeriumi lausvalang pea kõikide parandusettepanekute pihta andis aimust, et Maarjamaal elavate loomade-lindudeni head ajad veel nii pea ei jõua. Eluvõõrad ametnikud viitavad ühele ULTRA-SUPER-LUKS-HÜPERHEALE-PARAGRAHVILE, mis kõiki elukaid absoluutselt kõikide hädade eest kaitseb. Nagu võluvitsake muinasjutus!