Tänavune oktoobrikuu on iseäranis karm koertele, sest ei möödu nädalatki kui ei antaks teada koerast-paarist, kes vigastatuna maanteel või teepervel lebavad. Eilne päev polnud erand ja õhtul poole üheksa paiku andis Liina Martin Loomapäästegrupile teada Harjumaal, Kose-Purila maanteel lebavast koerast.
“Ta on keset teed! Hästi suur koer ja mina teda liigutada ei jõua. Hea, et märkasin ja otsa ei sõitnud. Asub Maidla teeristis enne Juurut. Ta ei võta jalgu alla!”
Nii Liina kui karu kasvu koera õnneks tuli vastassuunast suurem kaubik, mis samuti seisma jäi. Ameerikamaalt Eestisse kolinud Darja Soylu koos oma jänkist abikaasaga olid nõus vigastatud looma Tallinnasse toimetama.
Taoline tegutsemisviis on alati kõige kiirem ja parim, sest meie autode välja sõites oleks väärtuslik tunnike või rohkemgi raudselt kaduma läinud. Palusime Loomade Kiirabi Kliiniku rahval end erakorralise patsiendi vastuvõtuks valmis seada.
“Millises osariigis te USA-s elasite?”
“Georgias”
“Ai-ai! Siis tulite ju soojalt maalt siia külma sisse! Kuidas abikaasa sellesse suhtus?”, pärisin Darjalt.
“Seal on jah nagu saunas, aga abikaasal on süda haige ja tal on siin parem. Lisaks on Eestis parem koolisüsteem.”
“Õige kah! Mis seal vaeses Ameerikas ikka vireleda ning siinses külluse- ja jõukuseparadiisis on loomulikult parem! Ja ainult paremaks läheb – lugege ise valmisplakateid! Kohalikud aborigeenid seda omal nahal väga ei tunneta muidugist!”
Koeramürakas oli end mööbli taha ära peitnud ja tema kätte saamiseks pidime vaata, et pool kaubikut tühjaks laadima. Imekombel seisis ta nüüd jalul, aga iga väiksemgi liigutus tegi kohutavat valu. Esimene katse koera masinast välja tõsta lõppes tigeda urina ja luhtunud üritusega mind hammaste vahele haarata. Sestap pidasin targemaks suurkorvi panna. Ega ta tige ega kuri olnud, aga vigastatud loomad just nii käituvad ja seda ei saa neile teps mitte pahaks panna. Et vaesele tegelasele võimalikult vähe haiget teha, oli vaja ka kanderaami.
Protseduurid ja ülevaatus said alata alles pärast seda kui valuvaigisti mõjuma hakkas. Paraku tuli koer siiski narkoosiunne suigutada, sest valuvaigistite effekt polnud nii piisav, et teda oleks saanud röntgenlaual pöörata ja keerata. Esialgne kahtlus oli karm – heal juhul on ainult üks tagumine käpaluu puru, halvemal juhul aga kogu vaagen pilbasteks.
Sel koeral siiski vedas ja tundub, et kõik luud-kondid jäid tal terveks. Ometigi ta jalgu alla ei võta ja mingi koht teeb totaalset valu. Küll see põhjus täna välja selgitatakse kui ta “kompuutrist” läbi käib ja ilmselt kella üheteistkümneks oleme juba palju targemad.
Loomapäästegrupp saab selle arve maksmisega hakkama ja eraldi annetuskampaaniat me välja ei kuuluta. Seda muidugi juhul kui halbu “üllatusi” ei tule. Head inimesed võivad aga meie püha üritust alati toetada ka ilma suurema meediakärata, sest mõni suleline või karvane jääb iga Jumala päev auto alla ja oleks eriti suur ime kui täna-homme telefon ei heliseks! Seda irooniat ei tasu pahaks panna, aga millegipärast antakse kõige rohkem vigastatud loomadest teada just reede või laupäeva õhtul ja sel ajal võtab juba ainuüksi kliiniku visiiditasu nägemine põlved värisema ja hinge kinni.
Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318 (LHV)
Loomade-lindude ravi saab toetada ka meie annetustelefonile helistades:
900 23 23 (10.-)
Koerast on näha, et teda on hästi toidetud ja tal on ka korralik nahast kaelarihm. Paraku polnud viimasest sedapuhku tolku ja õhtupimeduses ta kuidagi lahti pääses. Ei midagi erilist ja lemmikud kavaldavad meid alalõpmata üle meeldib see meile või mitte. Kiipi me ei tuvastanud ja sestap proovime sotsiaalmeedia kaudu rändurkoera perekonna üles leida. Nii, et kulla koeraomanikud! Kui sa satute seda lugema, siis andke aga endast teada: help@animalrescue.ee või 53 230 230
Ma pole eriline kommentaariumis postitaja. Tahtsin isiklikult tänada."
"
