„Ei olnud sitt aasta!“

Kui tsiteerida klassikuid, siis just nii võiks öelda küll. Loodan siiralt, et ka teie saaksite samamoodi nendele 365 päevale tagasi vaadata. Ja oli ka ääretult tegus aasta ning seda eriti just loomakaitse tegevuse koha pealt.

Täna võib seda juba kõva häälega välja öelda, aga aasta alul oli selline seis, et loomakaitse liit oleks äärepealt oma uksed kinni löönud, sest lihtsalt enam ei jõudnud, ei tahtnud, ei viitsinud võidelda ega peaga vastu seina joosta! Kaua sa ikka jõuad?

"Loomasõber 2016 on Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu"

Jälle on aeg sealmaal, et tuleb välja kuulutada käesoleva aasta kõikse suurem loomasõber ja -vaenlane.

Mäletatavasti on loomakaitse liit taolist tiitlit ikka välja andnud, kuigi paaril viimasel aastal jäi see seoses mu kireva ja tormilise eraeluga tegemata.Vabandused ette ja taha!

Tegelikult oli tänavu üsna palju kanditaate, aga üksikutest loomi aidanud toredatest inimestest olid sedapuhku üle kaks meest

"Vincenti-nimeline suksu tõi riigiametnikule loomavihkaja tiitli!"

Kirjutasin sellest Pärnumaa vaesest hobusest aasta alul õige mitmel korral ja ei hakka ennast taas ennast kordama. Siinjuures suurimad tänud Amy'le, kes uhke Vincenti terveks ravis ja jalule aitas. Ja nüüd siis meie tänase pressiteate juurde, mille juba paari tunni pärast välja saadame:

„2016 aasta loomavihkaja on Pärnumaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Elita Sillar!“

Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) juhatus valis 2016 aasta loomavihkajaks Pärnumaa veterinaarkeskuse peaspetsialisti Elita Sillari. Loomade heaolu kontrolliv ja nende heaolu eest seisma pidav Sillar tunnistas sisuliseks terveks väga haige ja raskes seisus olnud hobuse ning jättis omanikud karistuseta.

„Selveri uuenduslik kalender“

Mees läks restorani ja vaatab hämmeldunult, et kõikidel kelneritel on rinnataskus lusikas ning püksiaugust turritab välja mingi paelake. Härra hakkas koheselt ühelt kelnerilt selgust nõudma:

„Miks teil see lusikas taskus on?“

„Vaadake härra, üks uuringufirma viis läbi uuringu ja selle kohaselt pillavad kliendid kõige enam maha lusikaid. Seetõttu ongi see taskus ja koheselt võtta ning tööviljakus tõuseb!“

„Aga milleks see paelake püksiaugus?“

„Appi! Laimatakse! Valetatakse! Annan kohtusse!“

Just taoline röögatus on viletsate loomaomanike ja -piinajate enimlevinud reageering kui nende unarusse jäetud loomi kontrollimas käiakse. Visiidid visiitideks, aga kõige rohkem näib neid kodanikke häirivat just see, et ma julgen neist lugudest kirjutada.

„See ongi loomapiinajatele kõige suurem karistus, kui sa nende lood ja teod avalikustad!“, ütles mulle suvel üks eakas loomasõbrast vanahärra, kes südant oma naabri koera pärast valutas. „Poliitikuid, kohtunikke ja riigiametnikke loomad ei huvita ning seetõttu sa lausa pead kirjutama! Kas sa ikka julged või lööd ka araks?“

Ei ma löö araks midagi ja küllap olen seda ka kümne aastaga juba tõestanud. Mõistagi on mind oma sada korda ka laimamises süüdistatud ja maapõhja neatud, aga ega see mind suurt ei morjenda. Lisaks on pärast üllitisi nii mõnegi loomakese eluke tuntavalt paranenud ja see on vast ongi oluline.

Nüüd aga siis järjekordsetest minu üllitistest, mis loomapiinajatele või väärkohtelejatele pinnuks silmis või okkaks persses on.

"Loomade ja nende omanike halvim päev on kohe-kohe käes!"

Suur sõda Viiburi linna all on juba mõnda aega täies hoos ja paugutatakse nii, et anna kannatust. Eks seda ole ka tänavapildis veidi rohkem näha, sest vähemalt Tallinnas nägin täna täpselt viite koera sihitult jooksmas.

Võib-olla pääses mõni niisama jooksu. Võib-olla tegi vehkat hoopis paugutamise tõttu? Kõik variandid on võimalikud. Selge on see, et homme-ülehomme panevad paljud koerad kodunt plehku.

Kuidas seda vältida? Kuidas ohutult raha taevasse kõmmutada? Seitsmestest uudistest saate teada

"Omanikud otsivad Haapsalus plehku pannud kiisut"

Sekka ka ühe uitama läinud kiisu kuulutus Läänemaalt, Haapsalust.

Tupsu nimeline emane kiisu läks kaduma 12 detsembril. Loom on steriliseeritud ja ka ussirohud on antud. Kuna Haapsalus pole kiipimine veel kohustuslik, siis seda vidinat tal naha all pole ning omanikud ei jõua endid nüüd ära kiruda.

Tema kõige suurem eripära on, et saba on musta värvi ja osaliselt peal heledad pruunikad laigud. Seljal suurem beežikas laik. Üks kõrv must ja näol ka pruunikad/oranžikad laugud. Teravamate näojoontega. Näokuju ja olemus siiami kassilik kuna ta üks vanematest ka siiam. Loomadega harjunud kuna kasvas koos koeraga üles.

Kontaktid: Astrid - 56789586; Artur - 58523144; 

Elina - 56961305

Mina tänan!

„Toakoerad jalutavad rohkem kui õuekoerad!“

Esmapilgul tundub see jabur väide, aga just nii paar aastakest tagasi ühte lugu tehes Krista Lensin mulle väitis:

„Ma jalutan Lõviga iga päev pika ringi ja toakoerad jalutavad õuekutsadega võrreldes palju rohkem.“

Ma ise polnud selle peale varem mõelnudki, aga tundus loogiline, sest ega ma tõesti ju enda koertega suurt jalutamas käinud. Lasin aga hommikul aeda ja seal nad võisid tuuseldada hilisõhtuni välja. Läbitud kilomeetreid see tühikargamine aga paraku kaasa ei toonud ja sestap on Kristal vast tuline õigus.

Miaga olime me mõistagi jalutamise maailmameistrid ja neid sadu ja sadu verstu annab ikka kokku lugeda. Küllap oleks me jalutanud rohkemgi, aga

"Jõelähtme kutsa omanik loobus koerast"

Just nii läks kui härra täna hommikul helistas ja oma koera tagasi nõudis:

"Ma tahaksin teda kohe näha!"

"Ei saa, sest ma ei tee tema eest hoolitsevate inimeste kodust mingit läbisõiduhoovi!"

"Aga kuidas tal läheb?"

"Pealtnäha üsna hästi, aga ravi pole veel kaugeltki lõppenud ning sellega läheb veel kaua. Lisaks pole sugugi kindel, et vigastatud esimene käpp tööle hakkab. Olete ikka kindel, et tahate kolmekäpalist koera tagasi?"

„Kus on Mia?“

„Kus on Mia? Kas „suur loomakaitsja“ keeras vaesele koerale selja? Vat selline see mees tegelikult ongi!“, sosistavad nii mõnedki "heatahtlikud" kodanikud. 

Aga valaks õige õli tulle ja jätkaks Õhtulehe Andres Tohveri stiilis edasi: „Kohutav uudis ja kahepalgelisuse tipp! Pärast "õrna ja ilmsüüta naisukese" poolsurnuks peksmist kodust, tööst ja autost ilma jäänud ning ühe varjupaiga koerakuudis elama sunnitud loomakaitsja sõi ära oma kuldse retariiveri!?

"Jõuluannetustest ehk loomi aidatakse ka ilma abi palumata!"

Jõulud on see aeg, mil rõhutakse palju headusele ja vaata, et lausa nõutakse, et „anna raha“ või muidu oled paha inime ja lähed otseteed põrgusse. See on üsna väsitav ja tüütav ning sestap esines loomakaitse liit tavapäraselt üsna lahjalt ehk nuiasime annetusi vaid digiekraanidel vilkuva reklaamiga. Sedagi tegime tegelikult esmakordselt ning varasemalt oleme seda va krabisevat küsinud ikka vaid juhtumipõhiselt.

Vaatamata sellele võeti meiega ise ühendust ja sooviti toetada loomade ravimist. Küllap on meie tegemised siis rahvale silma jäänud.

„Jõuluime! Kiisupoja päästis …………….. Pokemon!“

Jõulud on teadagi imedeaeg ja näiteks täna öösel hakkavat isegi loomad-linnud inimkeeli rääkima. Nii et minge aga suhtlema. 

Mõistagi tuleb neile ka hääd ja paremat nosimist pakkuda. Meie naiskaga käisime juba varahommikul metsas ära ning riputasime metsanotsudele kardulaid puu otsa. Heateo tegemisega on siis meie peres vähemalt lood korras!

Lääne-Virumaal Sõmerul juhtus aga sedasorti ime, et Anu Kaljusalu tütar Kelly võttis mobiili ühes ja läks samuti metsa. Sedapuhku küll mitte toitu viima vaid Pokemone otsima. Otsis ja otsis ning leidis ka.

Korraga näitas telefon, et

„Kuhu sa moori panid ja üleüldse, kes see on moor?“

Neid küsimusi on mu käest ikka päritud ja teeme siis sotid sirgeks - aasta lõpus on ju ikka õige aeg vanad asjad ära klattida ja ega viitsi ju lõpmatuseni sama teemat seletada.

Mooriga trehvasin paar sügist tagasi ja tollal oli meil mõlemil käsil üsna raske eluperiood. Temal oli lõppenud just aastatepikkune suhe ühe kuldsuust kanepit kimuva telemehe ja hoorapurikaga, kes osutus parajaks sitapeaks ja valetajaks. Mina sain aga oma „kimmelungi“ kätte ajud pehmeks joonud ja rahusteid õgiva telenaise käest. Vat sulle saatuse irooniat, aga selge see, et meil olid närvid läbi nagu politseikoertel!

Pime ja masendav kaamoseaeg oli ukse ees ja sestap pakkus moor, et tiksume kevadeni ning elame selle masendava aja üheskoos üle. Nii ka läks, aga mingit „armastuselugu“ siit nüüd küll otsida ei tasu. Head semud olime aga küll.

Kevadel otsustasin leelet tõmmata, aga moor pani hädaldama

"Küll sääl tehti piu ja küll sääl tehti pau!"

Nii laulsid omal ajal Kukrid. Tegemist oli siis nõuakaegse väga popi nääri- ja aastavahetuse lauluga. Iga haritud inime peaks seda ju teadma ning mäletama. Nooremale põlvkonnale aga teadmiseks, et tol ajal ei peetud siis jõule vaid nääripühi ja külla tuli ikka "näärivana!"

Nii kui üht kuulsat juuti või jõule mainisid, siis oli kohe kinnimajja minek! Mäletan kuidas kooliajal Kaarli kirku juures õpsid passisid ja kõik õpilased kirja panid, kes pühakotta sisenesid. Hiljem tuli õppenõukogu ees aru anda. Olid ikka ajad!

„Uitama läinud taksikoer leidis kiirelt pererahva taas üles!“

Eetilistel jahimeestel on kena tava jõulupühade ajal metsaasukad rahule jätta ning nood võivad veidi kergemalt hingata. Võtan küttidest eeskuju minagi ning kuulutan samuti välja jõulurahu:

„Head loomapiinajad! Retsige te Tartus obeseid või pooge pealinnas kasse, ma ei kirjuta te vapratest tegudest sel aastal rohkem ridagi ning lükkan need üllitised järgmisesse aastasse. Rahulikke pühi ning loodetavasti toob jõuluvana teile hunnikus väiksemaid loomi, keda siis südamerahus koos oma lastega küünlavalgel lõikuda saate! Aamen“

"Kes või mis elukas on tunnihobune?"

Tunniobene on ikka seesuksu, keda saab tunni kaupa rentida. Lärm Tartu hobuste ümber paisub ja infot muudkui laekub. See teeb mõistagi head meelt.

Mõned mulle saadetud repliigid:

"Minu lahkumise põhjus oli, et ma ei suutnud vaadata seda kuidas üks hobune teeb kella 13.00-21.00 trenni. Ja kui midagi öelda sellepeale, siis öeldakse vastu, et hobused jõuavad küll, nad on treenitud"

"Väike jõuluime ehk varjupaiga elanikust telestaariks"

"Emotsionaalseid ja südamlikke jõululugusid ei pea alati otsima Hollywoodi toodangust. Ka meil siin Eestimaal on ainest, mille võib liigitada nii väikeseks jõuluimeks kui ka lihtsalt toredaks heateoks".

Seda kodukootud jõuluimet saate näha Telia videoklipis

„Tartu - heade mõtete linn? Ei-ei, ikka hobustepiinajate linn!?“

Mu eilne kirjutis Ihaste tallis elavate hobuste olukorrast pälvis tähelepanu ja liialdamata võin öelda, et oma pool päeva tuli sel teemal telefoni teel ka suhelda. Helistasid valdavalt lapsevanemad, kelle võsukesed ratsatreeningutel käivad. Helistasid ka mõned ajakirjanikud, aga esitatud küsimused ja toon olid sellised, et ega neid see teema nagu eriti kottinud.

Õhtuks oli meilboksi laekunud ka hulgaliselt tunnismaterjali erinevate fotode ja videodega, milles siis figureerisid ühe või teise tervisehädaga ilusad ja uhked suksud. Ühtkokku laekus mulle 18 kirja. Ihaste talliga seoses lisasid oma allkirja pöördumisele veel kaks inimest ehk ühtekokku pole olukorraga rahul seega samuti 18 lapsevanemat.

„Milline on parim valvekoer? Loomulikult chihuahua!“

„Millist tõugu koer valida? Milline kutsa ajaks varganägudele hirmu naha vahele ja nad loobuvad teie vara himustamisest?“

Need on need küsimused, millega vaevavad oma päid paljud koduomanikud. Ometigi on vastus lihtsamast lihtsam ja on ju üldteada, et meie kliimavööndis chihuahuast paremat majavalvurit ei leia.

„Nakkuslik viirus laastab Maarjamaad!“

„Miks su mobla kogu aeg väljas on?“

„Mida sa jamad, pole ju väljas!“

Seda küsimust on mulle viimase mõne kuu jooksul õite tihti esitatud. Ilmselt ka põhjusega, sest telefon tõesti jupsib ning kõnesid on kõvasti vähemaks jäänud. Kõige kurjem on seetõttu mõistagi naiska, kes eluks vajalikke korraldusi mulle operatiivselt edasi anda ei saa. Kuigi minu mätta otsast vaadates on see hoopis suur pluss, siis eelkõige kodurahu huvides sättisin sammud ühte kaubanduskeskusesse, et uus kõnelemise aparaat ligi võtta.

Esimese asjana märkasin, et midagi on inimestega juhtunud. Ja nimelt üsna paljud, eelkõige aga just naised, naeratasid lahkelt. Kabuhirmus jooksin vetsu, et oma nägu üle vaadata – äkki on must või midagi taolist. Ei olnud ühti! Sellega mu hädad alles algasid.

"Eestimaa Loomakaitse liit ootab informatsiooni kassitulistaja kohta!"

Sain eelmisel nädalal ühelt Lõuna-Eesti noormehelt murekirja:

„Tere, kirjutan teile Elvast ja tahan öelda, et minu kassiga juhtus õnnetus. Nimel lasti teda 5 korda õhupüssiga ja ta võib tänu sellele ühest oma silmast ilma jääda. Õnneks ükski kuul ei tabanud organeid ja kiisu jääb elama.

Ma tahan oma jutuga jõuda selleni, et kas oleks võimalik muuta seaduseid karmimaks ja pidada registrit ka õhupüsside kohta. Ma tean, et mina ei saa midagi teha ja samuti ka teie, aga ma loodan, et teid kuulatakse rohkem, kui mind üksikuna.“, vastust oodates, Rasmus.

„Ratsa rikkaks ehk uhkete treeninghobuste karmist argipäevast.“

Eestimaa Loomakaitse Liit on saanud vahelduva eduga kaebusi ühe või teise hobuse kohta, keda siis vaatamata haigusele treeningutel kasutatakse. Veel pole hobusesõbrad rahul sellega, et suksudele pannakse pahatihti selline tamp peale, et neil pole puhkeaegagi.

Kujutage ette, et olete näiteks prostituut ja sutenöör või lõbumaja emand käsib teil igas tunnis vähemalt neli-viis kiimakotti õnnelikuks teha. Tundub võimatu. See veidi üle vindi keeratud näide kõlbab laste ratsatreeningutel osalevate obeste kohta küll ja küll.

"Loomadega seotud jõuluimed"

Tõmbame sellele nädalale ja loomalugudele joone alla, et järgmistele ruumi teha. Sedapuhku olin härra „olge lahke“ ning jagasin infot loomade väärkohtlemistest kõigile, kes seda vähekenegi soovisid. Mõnda inimest, näiteks Tallinna varjuka koerapüüdjat, see aga häiris ning igati kasimatu välimusega härra arust olin ma seetõttu suisa „pede“, kes tegelikult loomadest ei hooli ning ainult enda au ja kuulsuse nimel kahepalgelist juttu ajab.

„Jäägu Sulle su arvamus räpakoll ja käi vahelduse mõttes dušši all ära!“

"Kriitilises seisus olnud kutsikas toibub heade inimeste juures"

Ja-jaa, jutt on ikka sellestsamusest Jõelähtme kutsast, kes imekombel elule tagasi õnnestus võidelda.

Ruumi sisenedes hakkab ta kohe kõvasti niutsuma ja sabaga liputama. Suur-suur pissiloik käib rõõmustamistseremoonia juurde nagu Aamen kirikus. Mõistagi tahab ta sind kohe põhjalikult üle lakkuda, aga jalad ei kanna ning sestap tuleb ikka ise põlvili laskuda.

"Koera üles puua tahtnud päss seisis kohtu ees"

Üks lugu, millele sai natuke kaasa aidatud, leidis oma otsa: "Kohus kinnitas prokuratuuri ja kohtualuse Jaano Aardma vahel sõlmitud kokkuleppe – pool aastat tingimisi vangistust ja kohtukulud, segavarelise koera kannatuste eest!"

Tuba nägi küll toona selline välja nagu oleks seal siga veristatud. Ehk mäletate, siis sai sellest kirjutatud ja piltegi jagatud.

Lehelugu ise on aga siin

"Koer, kelle saatus liigutas tuhandeid inimesi"

TV3 Seitsmeste uudiste eetrini on küll veel aega, aga lubatud lugu on juba vaatamiseks valmis ja teie ees.

Siinjuures suurimad tänud Veronikale ja Piretile, Billy kliiniku arstidele ja eriti sügav kummardus operatsioonid läbi viinud Garri Tralmanile. Ka Anna-Mariale ja TV3 meeskonnale kniks ja kraaps, et selle toreda loo ilmarahva ette laiali laotasid.

"Millestest loomadest see Valner täna kirjutab?"

Aga vat ei kirjutagi, sest head lood on otsa saanud ning julmade ja pahadega lugudega ei hakka ma teie nädalavahetust tuksi keerama.

Esmaspäeval aga ma ei halasta ja nädala tõmbame käima õnnetu kiisulooga, kelle seest lausa viis kuuli välja opereeriti.

„Jõelähtme koer elas raske operatsiooni üle ja pääseb homme kodusele taastusravile!“

Eilset päeva sai alustatud heade uudistega ja jätkan täna samas vaimus. Jõelähtmel auto alla jäänud ja väga raskelt viga saanud koeratüdruk elas operatsioonid vapralt üle. Jummel tänatud!

Tagumist käppa lappida ei õnnestunud ning sestap tuli luupea maha võtta. See on üsna tavaoperatsioon ja tema liikumist tulevikus ei takista. Põis on terve ja töötab. Ka toit käib korralikult läbi.

Esimeste käppadega on aga seesugused lood, et üks taastus, aga see, mis liigesest välja tuli, mitte. Kuigi tõenäosus on üsna väike, siis loodame siiski, et äkki see ikkagi hakkab ka mõne aja pärast imekombel funkama. Täiesti võimalik, sest iseenesest on suur ime juba see, et see kutsa üleüldse abi sai ja ellu jäi!

"Jõelähtmel auto alla aetud koeratüdruku ravi tarbeks annetati rekordsumma!"

Jõelähtmel autolt löögi saanud ja maanteele vedelema jäetud nooruke koeratüdruk toimetati heade inimeste poolt Billy loomakliinikusse. Ometigi polnud tema elule tagasi aitamine sugugi kindel, sest vigastused olid üsna karmid – vaagen ja tagumine käpaluu olid purud, esimene liigesest väljas. Lisaks oli peas haav ja seega võis kahtlustada ka ajuturset. Röntgeni ülesvõttel polnud näha ka põit, mis võis pauguga tükkideks lennata.

Nagu sellest veel ei piisaks!

"Lehm Triinu lugu lõppes hästi"

Siin siis eelpool lubatud TV3 uudislugu superstaarist, lüpsimeistrist, kangelasemast ehk eesti kuulsaimast lehmast Triinust.
Tänud asjaosalistele toreda loo eest. Triinu ise ammus tühja ja põdes "kaamerakrampi" ning ajas üsna sisutühja juttu. Sellepärast ta intekas välja lõigatigi!

"Lehm Triinu jõudis uude koju"

Eesti kuulsaim lehm Triinu helistas just ja teatas, et on uues kodus kenakesti kohanenud - ruum on soe ja puhas, toit maitsev ning pererahvas lahke.

See pilt on tehtud juba uues kodus. Kere on küll veel rokane, sest vanas uberikus ju sitavaba nurka ei leidunud, aga laupäeval on juba saunapäev ja siis saab auväärt daame ka selle mure lahendatud.

"Tere hommikust vanamutid ja vanamehed!"

Miks ma nii ütlen? Kohe selgitan. Eile rääkisin ühe nooremapoolse ajakirjanikuhakatisega ja palusin tal täpsem info ühe looma kohta mu Facebooki lehelt võtta.

"Mul ei ole feissaris kontot, sest seal käivad ainult vanamutid ja vanataadid!"

Nii et tere hommikust veelkord vanamutid, vanataadid ja teised surmaeelikud!

"Lemmikloomanädal Raadios Elmar"

Kes ei tea, siis 12. – 16. detsembrini keerleb-pöörleb Raadios Elmar kõik lemmikloomade ja nende sõprade ümber ehk eetris on "LEMMIKLOOMADE NÄDAL"

Homme hommikul kella üheksast kella kümneni puhub mu kunagine hea Kanal 2 kolleeg, praegune Elmari saatejuht Tambet Ind juttu loomakaitse liidu ühe kogenenuma tegelasega loomade päästmise alal ehk Kadri Võrel'iga. Kui te vaid teaksite kui palju elukaid ta on oma kodus terveks ravinud. No neid on ikka sadu ja sadu!

Juttu tuleb sedapuhku eksootilistest elukatest ja kõigega, mis nendega seondub ning kui teil on küsimusi, siis püüab Kadri neile ka vastata.

"Lehm Triinu pääses noa alt ja kolib täna uude koju"

Ja veel üks hää uudis Saaremaalt. Kas te 12 aastast lehm Triinut, keda kohe-kohe tapamaja ootas, mäletate? Äkki ikka mäletate, sest kirjutasin temast üsna hiljuti.

Vat seesamune Triinuke reisib täna uude koju ning loodetavasti on ta näguripäevad möödas. Kooskõlastused ametkondadega on igatahes tehtud ja temast peaks saama siis üks vähestest lehmadest Maarjamaal, kes vanadusse sureb.

"Ja nüüd tänase päeva kõikse-kõikse parem uudis!"

Ülinälginuna Muuga Maxima juurest leitud Boss on taastunud ja tunneb end uues kodus imehästi. Vähe sellest! Ta seadnud uued sihid ning esimese asjana tegi ära autojuhiload. See on ka loomulik, sest liikumisvabadus on nii koertele, kui ka kõikidele teistele elukatele väga tähtis!

Teda väga armastav pere ostis kutsale ka kasutatud masina. Boss helistas mulle ja palus mitte pragama hakata:

"Heiks, pole küll mersu ja las olla kasutatud! Ära nendega õiendama hakka, sest laias laastus on nad ju täitsa ägedad tüübid ning ega esimene auto peagi tuttuus olema!"

"Armasta oma vaenlast!"

Täna on mu kuues päev sel aastal ilma alksita. Naiska on rahul. Ise nii väga mitte! Oot-oot, ärge tulge nüüd kiitma, sest ega ma järjestikustest päevadest rääkinud!

"Miks sa enam ei võta?" Kas sa ei meeldi enesele johmas peaga?"

"Mis te nüüd! Ikka meeldin ja isegi väga, aga teistele inimestele ei meeldinud nagu eriti!"

"Horoskoobid ja tähemärgid"

Paljud inimesed elavad horoskoobi järgi. Kunagi näidati ka ühes uudistesaates seda ja iga kord, kui see ajapuudusel välja jäeti, helistas kohe üks väga-väga häiritud kähiseva häälega meesterahvas toimetusse:

"Kuulge sitapead! Miks täna horoskoopi polnud?"

Ega seal pahatihti miskit õiget polnud, sest teglikkuses kopeeriti mingi viis aastat vana horoskoobi tekst ja vuristati ette. Kõik olid rahul - reiting tõusis ja inimesed jälgisid ning sättisid ootusärevalt oma tegemisi.

Ega selles midagi valet ole, aga nüüd mu daamid ja härrad, on teie ees maailma ainuke ja õige tähtkujude seletaja ehk nimetagem seda karmiks reaalsuseks, kes teile tegelikult peeglist vastu vaatab. Nonii, kes on siis tegelikult kes ...?

"Politsei tegutseb ......"

Vaimustunult pesumassinas keerlevaid-tiirlevaid kassipoegi filminud ja seda rõvedust FB-s jaganud noorsand viidi juba järgmisel päeval platele ning loomapiinamisjuhtumit uuritakse.

Ka Laagris oma naaberkruntidele rotimürki puistanud maamõõtjast vanahärra toimetati eile 48 tunniks kinnimajja. Täna vast kuulatakse juba üle ka. Muide, tüüp oli nii nahhaalne, et jätkas mürgi panemist ka pärast seda, kui politseinikud olukorda fikseerimas käisid ja kisa juba taevani tõusis.

"ISM-id kahe lehmaga"

Ma kirjutan üsna palju loomadest ja põhjusega, sest nad võivad meeldida või mitte, aga ilma nendeta me läbi ei saa. Praegu käib suur kära piimahinna üle ja lehmad raputavad ammudes vaid päid ega jaga sellest ööd ega mütsi. Aru ei saa ka tavainimesed tegelikult.

Lastele tehakse ikka raamatutes asju selgeks piltide abil. Täiskasvanud inimestele on aga abiks igasugu näited. Mis on näiteks kommunism või kapitalism või hoopis rassism?

Paljud ei tea ja ma püüan teid nüüd ühe iidvana looga veidike harida ning appi võtsin sedapuhku taas meie head sõbrad lehmad ehk teeme nüüd igasugu "-ISMID" kahe lehma abiga enestele selgeks:

"Töö tegi ahvist inimese?"

"Töö tegi ahvist inimese!", nii väidavad mõned teadmamehed.

"Töö võib teha aga ka inimesest ahvi", väidan mina ja ma lausa tunnen isiklikult selliseid töönarkomaane, kellel primaadistumise protsess on täiesti pooleli.

Kindlasti tunnete teiegi taolisi kodanikke, kes ainult tööl käimise pärast elavadki. Olgu öö või olgu päev, nende vastus on ikka üks ja sama - pole aega või ma ei saa tulla, sest pean tööd tegema. Endil juba jäsemed pikenevad ja teevad veidraid grimasse ning kohati ka häälitsusi ..... Ja-jaa Eneli, see käib ka sinu kohta ning ma olen lausa mures!

Nädalavahetusel trehvasin sotsiaalministriga, kes oli samuti väga murelik:

"Kassipojad pesumasinas! Issand kui naljakas!"

Täna hommikul riputas väidetavalt Pärnumaalt pärit noorsand Kermo feissarisse üles video, milles oli näha töötavas pesumasinas olevaid kassipoegi! Vähemalt inimene, kes seda nägi, väitis, et tegu oli töötava aparaadi ja elusate loomadega!

Vaatepilt oli härra arust nii naljakas, et ta lisas sinna lausa kolm pisarateni naerma ajavat emotsiooni ikooni. Äge ja tubli Eesti mees!

"Millise hoonega on tegu?"

Küsimus suurele ringile. Mis hoone see on?

"Millal sina abiellud?"

Olete vast tähele pannud, et kellegi kalli sugulase pulmas tikuvad eelkõige ikka tädid ja vanatädid ligi ning kukuvad pärima:

"No kallike, sina ikka veel üksik. Millal sa küll abiellud? Kas sina lähed järgmisena altari ette?"

Üsna tüütu, aga kuidas taolist olukorda vältida?

Väga lihtne - hakake neilt vanemate sugulaste matustel sama vastu küsima:

"Ooo, tere tädi Milvike! Sa ikka veel elus! Millal on plaanis surema hakata? Ma arvan, et sa oled järgmine!"

Uskuge, nad hakkavad teid tulevikus vältima nagu tegu oleks mõrtsuki, pidalitõbise või maksuametnikuga!

"Abielu ja õnn - põhitõed"

Naine muretseb tuleviku pärast kuni abieluni.
Mees hakkab tuleviku pärast muretsema pärast naisevõttu.

Edukas mees on see, kes suudab rohkem raha teenida, kui ta naine jõuab raisata. Edukas naine on see, kes suudab sellise mehe leida.

Selleks, et olla õnnelik mees, ei tule oma naist armastada vaid sa pead teda pigem mõistma. Et olla õnnelik naine, pead sa oma meest armastama, aga ära üritagi teda mõista.

Abielumees elab kauem, kui vallaline mees, aga

"Sadistlik loomavihkaja üritas taas koeri tappa!"

Ühed vastikumad jätised siin maamuna peal on loomavihkajad, kes pimeduse varjus teie koduaeda mürgi, žiletiterade, lõhutud klaasi või naeltega segatud lihapalle sokutavad, aga hommiku saabudes laialt naeratades terekäe ulatavad:

„Kuidas läheb naaber hea?“

„Halvasti! Keegi mölakas tahtis mu koera ära tappa!“

„Oi-oi-oi, kui pahasti! Mina pole küll midagi ega kedai märganud, aga kas pontu-lontu jääb ikka ellu?“

„Ei tea?“

„Siis on tõesti halvasti! Pidage vastu ja soovin kutsale hääd paranemist!“

"Jõelähtmel auto alla jäänud koer on täis elutahet ja tänutunnet!"

Käisin täna koos lemmikanaiskaga taas Billy kliinikus Jõelähtmel auto alla jäänud koeratüdrukut vaatamas ja tõttöelda tegi nähtu südamest hääd meelt. Koer oli täiesti selge pilguga ja võttis meid saba liputades vastu. Väheke küll niutsus, aga pigem oli see selline teistsugune rõõmuhäälitsus, kui valust kiunumine.

Ka koera kliinikusse toimetanud Piret ei saanud teps mitte puhkepäeval kodus passida ja võttis linnasõidu ette. Koer oli oma päästjat nähes mõistagi väga rõõmus ja tahtis suisa kargama hakata. Paraku jalgu ta veel alla ei võta.

Veidi siis õnnetu hinge tervisest ka. Tagakäppa tuleb opereerida ja halvemal juhul tuleb see üldse ää lõigata. Aga nii hullu stsenaariumi me enne põhjalikumat uuringut üldse ei aruta. Esikäpaga on sama teema ja pärast liigesesse tagasipanekut on see suhtkoht tuim. Loodetavasti siiski midagi neuroloogilist siiski pole ning see taastub.

„Aidakem üheskoos Jõelähtmel auto alla jäänud noor koer operatsioonile!“

Veronika sõitis täna hommikul koos oma tädiga Jõelähtme kandis asuvasse talli hobuseid toitma, kui korraga keset sõiduteed heledat kogu lamamas nägid. Masinad vurasid mööda ja polnud neil mingist penist sooja ega külma. Õnneks Veronika ja ta tädi on teisest puust ning nad läksid õnnetut hinge lähemalt uurima.

Maas oli näha verd, mis oli tulnud suust või ninast. Hea märk see pole, sest võib viidata sisemisele verejooksule. Teinekord võib aga lihtsalt keel hammaste vahele jääda ja verd tuleb ka siis üsna palju. Avarii oli toimunud hiljuti ja juht muidugi seisma ei jäänudki:

"Sitta kah, hakka veel mingi peni pärast aega ja raha raiskma", võis tüüp mõelda.

"Trahviplaan vajab täitmist! Kujudas käituda kui teid kinni peetakse?"

Aastalõpp läheneb ja see tähendab ka seda, et politsei peab "trahviplaani" täitma ning riigikaukasse mammonat tonnide viisi tarima. Olete vast isegi tänavapildis märganud "vilkuvaid masinaid", mis mõnel ontlikul kodanikul peatuda käsevad, küll ja küll.

Eile õhtul tulin lemmikanaisega koju ja täielik "disko" oli linnavahel lahti - puna-sini-vilkureid nägime lühikese matka jooksul oma kuuel korral. Ilus, lihtsalt ilus, sest pimedas ja kõledas on taoline virmaliste mäng vägagi hingekosutav. Seda muidugi juhul, kui sind ennast kinni ei peeta ja sa poliitikute saamatusest tekkinud eelarveauke lappima ei pea.

Samas mõned nõuanded, kui Teid kinni peetakse. Kellegi poolt kirja pandud vana lugu, aga ehk on abiks ikka:

Kui sa ületasid kiirust, siis ütle, et sa tahtsid temaga võidu sõita.
Pöördu tema poole, kasutades kindlasti eesnime. Küsi, kust ta oma laheda mütsi sai? Ütle midagi sellist:

"Sooja ilma võlumine on imelihtne!"

Eile hommikul oli kena pakane väljas ja mu memmeke kukkus kohe varahommikul halama:

"Issver, kui külm! Miinus kuus kraadi! Issver, kui külm! Tahan soojale maale!"

Eks mees pea ikka naise meele järele olema ja püüdma ta tuju paremaks teha. Ja antud juhul polnudki see eriti raske, sest välistemperatuuri ma suudan muuta küll!

„Ära mune ja hääleta parem Kertu Jukkum polaarmatkale!“

Teatavasti on Kertu üks selline naisterahvas, kes pudeliski paigal ei püsi. Küll ta ujub või mängib palli. Siis jälle jookseb risti-põiki New Yorgi läbi, sest kodumaal on isegi väiksemad metsarajad ta tossujälgi täis, linnauulitsatest rääkimata. Nüüd ta tahab end aga polaarjoone taga kringliks külmetada ning plaanib 300 kilomeetrist matka kelgukoertega.

Paraku lihtne sinna saada pole, sest tema peamine konkurent on Vietnamist pärit ja see tähendab seda, et tollel tüübil on selja taga pea 100 miljonit hääletajat meie 1,3 miljoni vastu. Täielik „missioon impossible“ või võimatu missioon, kui see sõnadepaar meite keelde tõlkida.

"Kohtupraktikat Venemaalt"

Elas isa kolme pojaga ja pidas talu.

Ühel hommikul tuleb erutatud isa tuppa ja ütleb:

"Öösel on üks pede meie lehma ära varastanud."

Noorem poeg ütleb seepeale - "Kui pede, siis järelikult oli ta lühikest kasvu."

Keskmine vend toetab: "Kui lühikest kasvu, siis oli too pede kindlasti Malinovkast!"

Ja vanem vend lõpetab: "Kui pede oli Malinovkast, siis järelikult oli see Vasja-Kõõrdsilm!"

Lähevad kambaga Malinovkasse,

"Plaanid läksid jälle untsu!"

Inimene plaanib, aga elu või Saatus, kui soovite, sätib asju hoopis omasoodu. Nii ka minul ja tõttöelda on viimasel ajal kõik plaanid pelgalt plaanideks jäänudki ning eluke keerleb totaalses muutumises. Ja mitte natuke, vaid kõikumine on ikka seinast seina. Ühesõnaga sihid olid üsna ähmased ning juba teisipäeval pidin kolima hoopis teise riiki ja hakkama tegema hoopis teistsugust tööd. Nii vist on tänapäeval pop uudishimu kasvatamiseks öelda. Piletid puha ostetud, uus mobla numbergi sõpradele jagatud …….

Aga Suur Plaan tegi korrektiive ning mina ühes sellega.

„Eakas perenaine haiglas ja sinna ta jääb. Tema koer otsib uut kodu!“

Meeldib see meile või mitte, aga teinekord läheb nii, et meie lemmikud kipuvad meist kauem elama ja siis on häda majas. Just taoline lugu juhtus ka Läänemaal, Lihulas elava Simmuga, kelle kaitseingel ja perenaine praegu haiglavoodis lamab.

Ma ei hakka üldse udu ajama ja hea vanaproua elunatuke on lõpusirgel ning ega ta sealt hooldekodust enam tagasi tule. Tema truud sõpra Simmut käivad hetkel toitmas sama eakad sõbrannad, kellest paraku koerale päriskodu pakkujaid pole.

"Raport nr.2983"

Eile siinsamuses feissaris avaldatud üllitised pälvisid nii inimeste, ametkondade, kui meedia tähelepanu, mis tegelikult oligi eesmärk. Mis siis juhtuma hakkas? Kohe kannan teile ette.

Alustame uue kodu otsingul pidevalt hoolimatute inimeste otsa sattunud Bossist, kes leiti ülinälginuna Muuga Maxima eest süüa nurumas. Eilne esimene kõne tuligi politseist, milles päriti lisainformatsiooni juhtumi kohta. Seda nad ka said ning palusin selle vaese koera kannatustele mitte läbi sõrmede vaadata. Sedapuhku sattus loomasõbralik uurija olema ning lubas asja täie tõsidusega võtta. Tore suhtumine, tore inime ja tore vestlus, 5+

Vana-Vigalast helistati ka õhtul ning anti teada, et politsei käis kohal ning fikseeris olukorra.

Kus mu prillid on ehk palju õnne!"

 „Kus mu prillid on? Mida sa mu puusaga tegid, et see nii valus on? Ai-ai-ai, selg on kuidagi väga kange!“, on igahommikused sõnad, mida ma esimesena kuulen.

Mnjah, lähenev menopaus, luude hõrenemine, seniilsus, mäluhäired ja muud hädad. Tegelikult ta mälu petab juba praegu täiega, sest täna kinnitab ta kõigile, et sai 21!

„Käisin koos mehega, kellega polnud mul midagi……“

Sattusin tahtmatult pealt kuulma keskealiste naiste vestlust. Annan selle ka teile edasi, aga mõistagi keeran natuke vinti üle.

„Käisin puhkusel koos ühe mehega, kellega mul polnud midagi!“

„Kus kohas sa selle mehega, kellega sul polnud midagi, tuttavaks said?“

„Selle mehega, kellega polnud mul midagi, sain tuttavaks ühe Muugal elava sõbra pool, kellega mul pole samuti midagi.“

"Koogi küla kurepojad jäävad talveks loomakaitse liidu hoole alla!"

„Lumi tuli maha ja valgeks läks maa,
kolm väikest kurepoega nüüd välja ei saa.
Nad istuvad laudas, mis teha, on talv
ja paljajalu käia on lume peal halb.“

Täpselt nii ongi ja Koogi küla kurgedel tuleb nüüd pikad kuud mitte küll laudas, aga igati vinks-vonks kuuris passida küll. Üleeile sai nad minema toimetatud ja suurimad tänud Anneli Normale, kes hoolis ja nende eest senini hoolitses.

"Lõpust sai algus!"

Elu teeb vahel veidraid keerdkäike ja nii mõnedki ilmselt sügavad nüüd kukalt, et mis see veel küll on? Tegelikult ei juhtunud aga midagi erilist ja 2014 juulis toimunud põgus kohtumine ning sümpaatia on arenenud tasahilju ja salaja millekski palju enamaks.

"Kus on moor? Kuhu sa oma moori panid?", on igati õigustatud küsimus.

Ärge sapsige - moor on täitsa elus ja oleme endiselt väga head sõbrad. Probleem oli selles, et ta oli minust oma 23 aastat noorem ja sestap tundus loogiline, et ma hoopis lapsendan ta ära.

Muide, ka moori ellu on tulnud palju parem mees, kui mina ja ta on üliõnnelik. Mul on väga hea meel ta pärast! Kuigi taoline stsenaarium tundub võimalik olevat vaid filmis või mehhiko seebis, siis päriselu on siiski vägevam.

"Kaua me ilmarahvale veel valetame ja vusserdame?", asus Katrin ükspäev pärima. Ma viilisin mehelikku kavalust appi võttes kõrvale:

"Moor on nii õnnelik-õnnelik"

Moor tuleb ühel õhtu koju, silmad häbelikult maas ja sellise ilmega nagu oleks just polgu madrustega maganud. Siis hakkab ääriveeri rääkima – käisin selle ja selle sõbra juures ning ta müüb tolmuimejaid. Väga-väga hea aparaat ja ta tegi isegi mulle esitluse. See oli muljetavaldav!

„Ähh! See on see kallis imemasin, mida ainult lollid ostavad. Ära kuula teda, ajab lihtsalt müügimehe juttu!“

„Eeee, aaaa...Ma tegelikult ostsin tolmuimeja ära!“

„Palju see maksis siis? Mingi miljon või pool?“

„Sügeleb! Oi, kuidas sügeleb!“

Metsloomadega on teadavärk, et nendega pole miilustada vaja. Esiteks pole vaja seda metsloomale enesele, sest ta peab ikka metsas omapäi hakkama saama.  Teadupärast inimesed ju kuskil sügavas laanes peituvas koopas enam ei ela ning appi ei tõtta.

Teiseks kannavad metsaasukad ka igasugu haigusi kaasas ja need hakkavad kinni nagu naksti nii inimloomale, kui ka nende lemmikutele. Seetõttu ma mõni aeg tagasi otsustasingi – metsloomi ma rohkem oma autosse ja koju ei võta! Riskid olid lihtsalt liiga suured ja kes meist ikka tahaks omi lapsi või lemmikuid ei-tea-mis-tõppe nakatada! Eks ole?

Loomad on aga ka niisama ohtlikud ja seda hoopiski mitte seetõttu, et nad kurjad oleksid. Võtame või hülged. Ilusad, armsad, seltsivad ja väga uudishimulikud elukad. Aga teinekord võivad asjad ikka väga nihu minna. Mart Jüssi rääkis mulle, et Poolas juhtunud selline asi, et hüljes haaras teadmamehel käest ja tahtis justkui mängida. Kehamassid on aga väga erinevad ja nii kui ta vee all ümber oma telje keerutas, oligi vennike käest ilma!

Või võtame hülgepojad. Nunnumeetrid on põhjas ja armsamat tegelast annab otsida. No kohe tahaks pai teha ja musu anda! Aga ärge tehke seda, sest see kiskja võib halva õnne korral ka näpu otsast ää naksata. Lisaks on ta suus sellised batsillused, mis inimlooma ravimise parajaks pähkliks muudavad.

„Loomakaitse Liidu annetusnumbrid 9000 777 ja 9000 888 on heasüdamlikele inimestele avatud“

Nüüd on ka Eestimaa Loomakaitse Liidul annetustelefonid lõpuks avatud. Helistada saavad küll paraku ainult TELIA ja ELISA kunded, sest TELE2-ga me kokkuleppele ei jõudnud. Nende seisukoht oli järgmine:

„TELE2 poolelt on käesoleva teenuse osas vaja pakkuda lisaks arveldusele meie võrgu ressrussi, klienditeenindust ja raamatupidamisteenuseid, et ka raporteerimine ja rahade liikumine oleks tagatud.

"Kus kohast leida haigekassasse puuduvad miljonid? Mina tean!"

Sillamäelt leitud ravita jäetud koera kurb lugu jõudis meediasse ja küttis kirgi.

“Kuidas nii saab? Kes on see peremees? Miks ametnikud ometigi midagi ei tee?”, olid vaid mõned küsimused mis loomasõpru vaevasid.

Lõpuks käis VTA ametnik õnnetut koera kontollimas, aga minuni jõudnud paberilt suudan välja lugeda ainult seda, et kõik on laias laastus korras ja “ettekirjutisi ei tehtud”!Ametlik vastus meie pöördumisele pole veel laekunud, aga vaevalt see omaniku kätte antud paprist erineda saab.

 

„Sillamäe Silja koduotsingud siiski jätkuvad“

Kui eelmisel nädala hõiskasin, et Silja kolib Epu juurde Turu linna Soomemaale, siis päris nii siiski ei läinud. Nimelt hakkas Epu tervis nöökima ja ta viidi lausa haigemajja. Seal asutuses tulevad inimestel vaatamata arstide pingutustele ikka morbiidsed mõttes pähe ja nii ta mulle otse palatist sõnumi saatiski:

 „Kuule Heiki, anna andeks, ma ei julge ikka Siljat võtta, sest tervis jamab ja keegi ei tea millal ma lusika nurka viskan. Vanus ka juba selline.“

Täiesti arusaadav ja väga vastutustundlik käitumine, sest olen kokku puutunud üsna palju taolise olukorraga, kui pärast peremehe või –naise otsa, nende lemmikud täitsa üle jäävad ning siis ei teata mida nendega peale hakata.

„Kärt – oi kui ilus mehenimi!“

Pahatihti läheb nii, et mõne loomaga on nii palju tegemist, et saba alla passimine ununeb üldse ära. Nii läks ka Kähriku-Kärdiga ja alles eile selgus, et korralikust neiust on asi ikka väga kaugel ning tegemist on hoopistükkis Kähriku-Kertiga. Ikka juhtub ja suures plaanis see miskit ei muuda.

Taolist ämbrit on ka varem mul ette tulnud. Kui kunagi varjupaigast kassi võtsin, siis öeldi, et isane. Mees, siis mees ja ka nimi sai valitud mehe vääriline – Toomas-Hendrik. Kui aga teda kiipima ja vaktsineerima mõned kuud hiljem läksin, siis arst kuulutas hoopis muud:

„Härra Valner. Te eksite, see pole Toomas-Hendrik, vaid hoopis Evelin!“

Pagan küll! Ma tahtsin isast ja varjukast öeldi, et on isane, aga oma viga, et luubiga kõhualust uurima ei hakanud. Nii ma Evelini saingi, aga ma absoluutselt ei kahetse.

„Metsloomad on lahti!“

See, et metsloomad priilt ringi silkavad, pole mingi uudis. Ometigi tasuks rooli taga olles nüüd veidi tähelepanelikum olla kuna käes on taas see aeg, mil püssid metsades paukuma hakkavad ja inimloomad manti nõutamas käivad.

Eile oli mul eneselgi „napikas“, kui mööda Kurtna teed sõitsin ja ühtäkki kaks põtra hirmsa valuga masina eest läbi jooksid. Polnud seal metsa ega midagist, mingi armetu võsa vaid, aga sealt nad tulid ja sugugi mitte päikeseloojangul, vaid täiesti päise päeva aal. Hea, et autol kiirus suur polnud.
Sel kuul algas põtradel ja hirvedel jooksuaeg ja seks käib nagu ennemuiste rehepeks! Ega need tiirased tegelased taipa sel ajal millegi muu, kui soo jätkamise peale mõelda. Taoline porduelu ajab nad liikvele.

„Kuulutan avatuks!“

Täna hommikul läksime Miaga sutsu varem jalutama ja mida ma tunnen? Külma tunnen! Kuidagi jahe oli väljas. Mia ei tundnud midagi. Temal alles suvi kestab!

Seejärel istusime masinasse ja ikka oli jahe. Lülitasin isegi „munagrilli“ ehk istmesoojenduse sisse ja kohe käks väheke paremaks. Kokkuvõtlikult tähendab see seda, et vähemalt varajastel hommikutundidel on sügis juba käes!

Iste on soe ja mõnus on olla. Natuke pabistan ka ja peaasi, et tibusid ei kooruks. On seda jama veel vaja?! Rool on mu saanil aga puust ja see raip on külmemast külmem! Kinni võtta ei julge. Pagan, tahan ka roolisoojendust!

„Segased lood Kähriku-Kärdiga – on ta siis maanteelt leitud orb või hoopis kodust pärit?“

Mõnda aega tagasi kirjutasin õnnetust kährikust, kes Jäneda kandis sõiduteel ukerdas ja kelle päästis kohalik loomasõber Kärt. Kuna maanteel lebas laiaks sõidetud suure kähriku korjus, siis arvasime automaatselt, et tegu on ehk tema emmega. See ei pruugi aega tõele vastata.

Küsite, et miks? Aga sellepärast, et kõik märgid näitavad, et ta on hoopistükkis kellegi kodust pärit. Kuna ta lausa naudib ja otsib inimese lähedust, siis pakun välja järgmise variandi. Keegi „loomasõber“ leidis ta suvel metsast ja arvas, et poeg on ripakil ning taris ta koju. Toitis ja hellitas ning arvas heaks sügisel taas vabaks lasta. Heategu on tehtud ja loom on päästetud. Kas aga ikka on?