Eestimaa Loomakaitse Liidu president Heiki Valner kirjutab eksootiliste loomade rändnäitustest ning juhib tähelepanu loomade erakordselt ebaloomulikele ja halbadele elutingimustele.
Eesti üürike suvi on laatade, festivalide ja pidude aeg. Muusikud tiirutavad ringi, õlle ja šašlõkimüüjad harakaparvedena truult sabas. Ka rändtsirkused koos oma loomadega vuravad mööda Eestimaa teid, et siinselt meelelahutusturult oma osa kröönida. Korraldajad mõistagi väidavad, et loomakaitsjad on lollid ja ei jaga asjast ööd ega mütsi. Nende loomad olevat reisimisega harjunud ja oma elunatukesega paksult rahul. Siililegi peaks aga selge olema, et loomade heaolu pidevalt ratastel olles tagada ei saa.
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.