„Tänan aususe eest Viimsi "Circle K" neiud!“

Elame praegu sellisel ajal, mil paljud arusaamised on muutunud. Ebanormaalsus muudetakse vägisi normaalsuseks ja püüa sa "sooneutraalsusepäeval" oma pisipoega kleidis kooli mitte saata – kohe on lastekaitse kukil ning saad avaliku hukkamõistu osaliseks. Hea kui last üldse ära ei võeta. 

Õnneks pole see veel massiline, aga ühest taolisest, tõsi küll, mittekohustuslikust "karnevalipäevast", olen juba kuulnud küll. Loodetavasti ei hakka me kõiki svenssonite trikke järgi tegema, aga igaks juhuks tasuks vaim valmis panna ...

"Mission impossible - Marsile lennata on lihtsam kui Saaremaal loomale-linnule hädatappu teha!"

Killuke loomapääste-gängi argipäevast. Lugu on küll juba kuu aega vana, sest ma ei jõua suvel kuidagi arvutisse, aga olukord on stabiilselt endine. Tol päeval meie nõuandetelefonile vastanud Katrin Lehtveer raporteeris mulle nii:

"Helistas keegi Mia-Maria ja küsis mida ta teeb vigastatud luigega? Oli helistanud juba 1313, kust ta muidugi teada kuhu saadeti ja muud ta teha ei osanud. 

Küsisin kus ta on? Ütles, et Saaremaal, Harilaiul hetkel. Lubasin tagasi helistada ja hakkasin asju ajama. Hr Valner oli offline, Saaremaa piirkonnajuht Marge Kaju mandril ja teisi saare vabatahtlikke sel päeval tabada ei õnnestunudki.

Helistasin Merili Kesner'ile Sõle kliinikust ja uurisin Saaremaa loomaarstide kontakte. Sain kahe naise telefonid. Mõlemad teatasid, et nad ei ole enam arstid ja esitasid mulle hoopis küsimuse, et kus see Harilaid üleüldse on? Tere saarlased - nad ei tunne isegi oma kodusaart!

"Su majake seisab juba aastaid tühjalt, kõduneb ja mädaneb? Anna see parem loomapäästjate käsutusse!"

Metsloomahaiglat Eestis pole ja ilmselt ka ei tule. See seab metsaassukate taastusravi suure küsimärgi alla ja enamasti oskame me "probleemile" vaid üht lahendust pakkuda - eutanaasia!

Parem olukord pole ka koerte-kasside hoiukodudega, sest need head inimesed, kes nende eest hoolitsevad, on juba üleuputatud loomadearmeest ning hulluvad tasapisi selle koorma all.

Omaette ooper on operatsioonijärgsed taastusravi vajavad lemmikud ning kohtadest, kus seda võimaldada on totaalne puudus. Eestimaa on "ripakil" maju täis ja ka mu enda talukoht kuulub nende sekka.

"Hea töö! Hea suhtumine! Nõmme päästekomando mehed ei vigisenud tühja vaid läksid kohe kassile appi!"

Lood loomadega pajatavad paljuski meist endist. Inimeste loomasõbralikkus või -vaenulikkus tuleb minu arust eriti hästi välja näiteks õiguskaitseorganite tööd jälgides. Üks uurija püüab tõeni jõuda ja loomapiinaja liistule tõmmata. Teine passib sind üleolevalt kalapilguga ja loeb tuima järjekindlusega ette seadusepunkte, mis loomapiinajat kaitsevad. 

Sama asi kordub prokuratuuris ja kohtuski ning ometigi me räägime ju ühest ja samast seadusest, mida siis väänatakse vastavalt oma arusaamistele! Sitaks mõnus töö - ükskõik millise otsuse sa vastu võtad, ikka oled õige mees ja sa ei vastuta mitte kui millegi eest! 

Ka päästjatega on täpipealt samad lood. Ühed viskvad sulle telefonis lolli nalja a la "kas sa oled puu otsas kassiskelette näinud?", teised tulevad aga appi ja toovad päevi puu otsas haledalt kräununud kõutsi pikema jututa alla. Täna taolisest päästjatest juttu teengi.

"Autovrakis elama sunnitud Bellal algas täiesti uus elu"

Saaremaal, Salme külas lehmaketi otsas virelema ja autovrakis elama sunnitud Bellal algas tänasest täiesti uus elu. Koer oli kenasti puhtaks pestud ja silmnähtavalt rõõmus uue olukorra üle.

Tohtrid vaatasid ta üle ja mingit kurja tervisehäda ei tuvastanud. Pärast sise- ja väliparasiitide killimist saab ta vaktsiinid naha vahele ning siis jääb üle veel vaid streiliseerimine, et vältida tulevikus soovimatute kutsikate sündimist. Nelja-aastasel Bellal on seni olnud kaks pesakonda, keda keegi ei oodanud ....

"Šokeeritud Soome turist Salme külas: "Kas Eestis on taoline koerapidamine tõesti lubatud?"

Saaremaal, Salme külas tekitas Soome turistidele hämmingut üks koer, kes oli lehmaketi otsa aheldatud ja pidi elama mahakantud kaubikuloksus. Nii nad mulle helistasidki:

"See koer on väga räpane! Jube! Kas Eestis on loomakaitse olemas või tuleb politseisse teatada? Soomes oleks politsei kohe kohal ja omanik saaks suured trahvid!"

Tegelikult käisin Salme külas tausta uurimas juba eile õhtul. Töökojas kedagi polnud, aga poe juures sain külanaistega jutule.

"Katame lauad! Järvevana Tommi opp on edukalt möödas!"

Kuna maksa- ja neerunäitajad olid eelmisel nädalal äärmiselt kehvad, siis lükkus operatsioon hilisemasse aega. Ei tahtnud riskida ja luumurrud pole ka sellised asjad, mis ülikiiret sekkumist vajaksid. Täna enam vastunäidustusi polnud ja dr.Tralman Billy loomakliinikust võttis Järvevana teel imekombel ellu jäänud koera käpa kokku lappimise ette.

Pärast oppi oli Tommi küll veel üksjagu uimane ega tahtnud kõndida. Kaubikusse hüppas aga mõni aeg hiljem juba täitsa omal jalal ning kibeles minema.

"Ruudi pärand"

Triin (1.07): "Tere! Tahtsime tänada, et andsid meile võimaluse tutvust teha Ruudiga. Selle lühikese ajaga puges ta meie südamesse. Meil on väga kahju, et talle meie juures ei meeldinud. Enda poolt proovisime selleks kõik teha. Tahtsin head, aga välja tuli vastupidi - õnnetu koer ja õnnetud vanemad.

Seda on kaugelt näha, et Ruudi on sinu välja valinud ja seda on väga raske, kui mitte võimatu muuta. See ilmselt murraks ka õrna koera südame .......

"Uhke on olla kõhukas mees!"

Ma pole ammu midagi võitnud. Täna võitsin. Igatahes "Nunnum kõhuke 2018" konkursi panin üsna ülekaalukalt kinni. 

Teise koha saanud Harjumaalt pärit maanaine Pille kasutas dopingut ehk rasedust, aga sohk võitu ei toonud. Naistel pole tegelikult järjepidevust! Juba nelja kuu pärast poseerib Pille alasti Facebookis ja demonstreerib kõigile oma lamedat kõhukest. 

See on kindel märk naiste sihikindluse ja järjepidevuse puudumisest. Täna on nad uhked nende ajutiste ebamääraste "kühmukeste" üle ja seejärel eputavad juba hoopis teistsuguste kõhukestega. Häbi! No tõesti!

"Kas loomakaitsjad valetasid vanaprouale ja tegid ka kliinikule külma?"

 Harjumaal, Sauel elava memme Vilve Nilk'i ja koer Krantsu lugu sai alguse natuke aega tagasi õite traagilistel asjaoludel. Krantsu pärisperenaine nimelt põles koos teise koeraga majja sisse ja hea sõbrannana hakkas Vilve koera toitmas käima. 

Siis tuli Krantsul jooksuaeg ja vanaproua pidas targemaks koera enda juurde tuua. Nii oli ka mugavam, sest iga jumala päev ca nelja kilomeetri maha vantsimine hakkas üle kaheksakümnesele naisele väga tervise peale. Siis jäi aga Krantsu väga haigeks ning Vilve otsis abi, mida talle lahkelt ka lubati. 

"Ohh kui hea! Loomakaitsjad tulid appi ja maksavad arve!", oli Vilve õnnelik.

"Keskkonnainspektsioon abi ei taganud! Vigastatud metskits jäeti oma piinarikast surma ootama!"

Eilne päev kinnitas taaskord mu teadmist, et kehtiv süsteem ei suuda operatiivselt aidata liiklusõnnetuses viga saanud metsloomi ega -linde. Uskuge mind ja ma ei aja pada vaid olen taolisi elukaid näinud sadu ja sadu kordi. 

Vähe sellest! Ma olen ise neid halastussurmasid kümneid ja kümneid kordi oma käega ellu viinud, vaatamata sellele, et iga mu keharakk taolisele tegutsemisele vastu tõrkub. 

"Valu on saatanast! Ka see on loomakaitse, kui ma nad piinadest vabastan!", lohutan ma ikka ennast. 

"Lõpusirgel oleva Puko vaev sai leevendust ja koer on kodus tagasi!"

Eile otsisin abi ühele koerale, kes võõrasse tallu tuli:

"Järvamaa, Mäo kandi rahvas! Kelle haige koer on kadunud?

Juba paar päeva on Järvamaal, Mäo külas kondamas nähtud ühte väliselt üsna nigelas seisus koerakest. Rihm on tal kaelas ja seega peaks ka kuskil kodu olemas olema. Loom on pelglik ja kätte end kohe ei andnud.

Lõpuks läks ta Pedaka tallu ja Kristjan Aare hakkas abi otsima. Mees kuulutas, aga omanik pole senini välja ilmunud. Hetk tagasi pöördus ta juba meie poole. Kristjani sõnul tundub koer haige olevat, sest söögi ja joogi oksendab ta kohe välja. Ilmselt seetõttu on ka jõuvarud otsakorral. Tundub, et ka nägemise ja kuulmisega võib probleeme olla. Ka pissimine-kakamine kulgeb väga vaevaliselt.


Kui Põhja-Eestis mõni loom hädas on, siis on üsna tõenäoline, et talle tõttab appi just Katrin Lehtveer. Katrin on õbluke naine, kes ei poe allergia, töö, abikaas ja laste, rahvusvahelise imperialismi või vabatahtlike võimetuse taha peitu vaid enamasti ikka tõttab kohale. Nii ka eile võttis ta koheselt ette saja kilomeetrise matka, et haige loom Kopli kliinikusse viia.

Eilne kuulutus töötas täiega, sest oma koera otsinud pere võttis koheselt ühendust. Nagu selgus, oli vaevuliikuv koer ette võtnud müstilise kümne kilomeetrise matka, mis tundub lausa maailmaimena. Perekond ei osanud nii kaugelt otsida ja tiirutasid juba alates esmaspäevast ringi ning kammisid oma küla metsatukkasid läbi.

Puko omanikelt saadud terviseinfo andsin loomaarst Kelli Lomper'ile edasi ja nüüd ta juba teadis täpselt kuskohast haigust otsida. Kahjuks peale Puko valude leevendamise me suurt miskit teha ei saanud. Eesnäärmevähk on juba ka kopsudesse laienenud ja sellest ka kohatine hingamise raskendumine. 

Kõige suuremat imestust pakkus aga Puko põis, mis sisuliselt hõivas kogu ta keha sisemuse. Vaadake või ise seda röntgenpilti ja üritage aru saada. Kuna signaal aju ja põie vahel on olematu, siis pole ka ime, et ta seda ise tühjenda ei saa ja ainult sirtsutab. Ei hakka väga pikalt seletama ja küllap saate ka ise sellest aru, mis toimub organismis kui seal liiga palju uriini loksub .....

Puko peremees helistas tihti ja muretses, mis on ainult tervitatav ja näitas suhtumist oma loomasse. Lõpuks mehe kannatus katkes ja siis läks meie vestlus üsna teravaks:

"Kus kliinikus mu koer on? Tooge ta kohe tagasi! Te omavoliliselt võtsite ja sellega rikkusite mu omanikuõigusi!", räuskas ta telefoni.

"Oled sa pärisloll või ainult natuke napakas?", lajatasin vastu. "Su koer jõlgub haigena võõras hoovis ja taluperemees otsib abi! Meie vabatahtlik jätab oma kaks autistist last koju ja tormab oma raha eest SINU koerale appi ja sa nõuad, et ta koheselt taas paarsada kilomeetrit edasi-tagasi maha vuraks?! 

Üleüldse ma ise jooksen täna kolme koeraga eri kliinikute vahet ja ma lihtsalt ei jõua! Sinu koer pole tähtsam kui teised! Nii, et kannata! Kui kiirabikliinikus lõpetan, siis lähen Puko juurde ja annan teada kuidas tal on! Helistan tagasi!"

"Kas te sõimasite mind lolliks või? Mul on kõik salvestatud!"

"Sõimasin jah ja ka minu mobla salvestab! Mul on sellest täiesti ükskõik!"

"Okei, rahuneme maha! Mu abikaasa jõuab ka kohe kliinikusse, aga ärge teda napakaks sõimake!"

"Kui ta ka süüdistades selga lendab, siis ütlen veel halvemini!"


Perenaine saabus õige pea ja polnud kaugeltki sõjakalt häälestatud. Otse vastupidi ja ta oli siiras tänulikkus ise:

"Issand kui hea, et Puko elus on! Me oleme otsinud ja silmad koos lastega peast nutnud. Suur-suur aitäh teile ja andke mu abikaasale andeks. Ta oli ka nii mures ja me kõik oleme parajad närvihaiged praegu Puko pärast."

"Arusaadav ja küll ma ka ise räuskaks samas olukorras kui pole selge kelle käes ja kus mu koer on. Pole hullu ja oleme sõbrad edasi! Tänage seda meest, kes abi otsima hakkas, sest paljud oleksid ta lihtsalt mujale surema kupatanud."

Kelli kirjutas vajalikud valuvaigistid välja ja need aitavad Pukol väheke paremini siin elus hakkama saada. Järgnes ka kiirõpetus kuidas Pukot pissimisel aidata, sest liiter-poolteist uriini koera organismuses on ikka liig, mis liig.

"Vaata Karin, pane käed niimoodi siia kubeme juurde kahelt poolt ja hästi õrnalt survesta. Kõvasti ei tohi, sest siirded ja täispõis tekitavad väga suurt valu. Anna oma käed siia ja näitan õige koha kätte", õpetas ta Puko perenaist.

Vat selline väga hea lõpuga lugu, mis on küll ka veidike kurb ka, sest vana koer on oma elukese lõpusirgel. Õnneks on truud kaaslast armastav pere ümbritsemas. 

Ka mina tahan nüüd tänada ja alustan Pedaka talu peremehest Kristjan Aare'st. Tänks mees abi ja selle eest, et lubasid pärast arstivisiiti Puko enda juurde tagasi võtta ja tema eest hoolitseda. Enamus meist poleks nii käitunud!

Knkiks ja kraaps ka Kelli Lomperile, et sa sajatuhandes kord meile koheselt aja leidsid ja esmapilgul erakorralise patsiendi kohe üle vaatasid. Kui sul meest poleks, siis ma kohe abielluks sinuga! Sa oled lihtsalt nii hea südamega imeline inimene!

Katrin Lehtveeri ma ei täna, sest see tädi kipub uhkeks ja ülbeks minema. Nali, muidugi tänan ja annetajatele samuti suured tänud! Poku arve oli pärast Kelli megaallahindlusi kõigest 113 eurot ja selle tasuvad Poku omanikud. Laekunud raha eest maksame eelmisi arveid, mida on sedapuhku veel lausa tuhandetes kukil. Aitäh kõigile! Hea lugu ja hea päästmine! Kas pole mul õigus? 

"Sina Valner ei otsusta midagi! Sa pole Loomakaitse Liit!"

"Sina ei otsusta midagi! Sa pole loomakaitse liit! Ära hakka endale liiga palju ette kujutama!", visati mulle eile ette. "Sa oled mittekeegi! Sa oled tühi koht!"
See on sulatõsi ja ma polegi arvanudki, et ma mingi "jube vinge võll" olen. Ma olen alati väitnud, et olen lihtne nagu "Siberi vilt", kes on seda meelt, et kassile naela silma löömine pole okei või, et kui looma oled võtnud, siis pead teda ka toitma ja ravima. Ei muud. Mis puudutab aga otsustamist, siis midagi otsustan ma ikka küll. Näiteks kui otsustan nagu eilegi Sõle kliinikus, et liit tasub arve, siis nii ka on ja jääb! Sellega kaasneb muidugi vastutus ja ma ise korjan annetused kokku, et arve ikka tasutud saaks.

Kes või mis on üleüldse loomakaitse liit? Liit koosneb enamasti MTÜ-dest ja nemad ongi LIIT. Liidu põhiülesanne on eelkõige liikmete huvide eest seista ning valdkonna probleeme avalikkusele ja seadusloojale teadvustada. Punkt.

"Järvamaa, Mäo kandi rahvas! Kelle haige koer on kadunud?"

Juba paar päeva on Järvamaal, Mäo külas kondamas nähtud ühte väliselt üsna nigelas seisus keorakest. Rihm on tal kaelas ja seega peaks ka kuskil kodu olemas olema. Loom on pelglik ja kätte end kohe ei andnud.

Lõpuks läks ta Pedaka tallu ja Kristjan Aare hakkas abi otsima. Mees kuulutas, aga omanik pole senini välja ilmunud. Hetk tagasi pöördus ta juba meie poole. Kristjani sõnul tundub koer haige olevat, sest söögi ja joogi oksendab ta kohe välja. Ilmselt seetõttu on ka jõuvarud otsakorral. Tundub, et ka nägemise ja kuulmisega võib probleeme olla. Ka pissimine-kakamine kulgeb väga vaevaliselt.

"Imede ime! Auto alla jäänud Tommi pääses vaid liigesemurruga ja jäi ellu!"

"On ta surnud? Mina sõitsin talle otsa. Kaks rida oli autosid umbselt täis ja sealt vahelt ta ette jooksis. Ma ei suutnud otsasõitu kuidagi vältida!

Jube kõva pauk oli! Vaene loom tegi õhus lausa mitu saltot ja prantsatas asfaldile liikumatult maha", kirjeldas kella seitsme paiku Tallinnas, Järvevana teel liigelnud Margus.

"Aitäh, et kinni pidasid. Enamus oleks mööda sõitnud ja nagu ise just nägid, siis sõidavadki."

"Helistasin politseisse ja varjupaika. Kas sa oledki varjupaigast? Väga kiirelt jõudsid kohale"

"Ei ole varjukast. Ma olen palju vägevamast organisatsioonist."

"Ma tahaksin teada ka omaniku nime kui teada saad. Põhiline loomulikult, et koer ellu jäi, aga mulle tekitatud kahjud tuleb ka korvata!"

"Me ei ütleks seda isegi kui teaksin. Inimesel niigi suur mure ja raviarved kukil. Halvemal juhul isegi lein sinna otsa."

"Politseile ikka peate ütlema!"