"Kõverjärv"

RMK värske töötaja Ruts ei väsi ja tarib isegi õhtul metsast oksi lõkkeplatsile.

Nõps, va kiuslik vanamutt füüsilist tööd ei tee, aga tema valvab. Oi, kus siin on valvamist - korra haugatab ja see kajab paar korda vastu.

Tuleb ju reageerida ja nii see jant käib kuniks ta bussi rahunema kupatan.

Mina ei tee tööd ega valva ka. Mina olen laisk ja logelen. Väga pühendunult laisklen kui aus olla. Väsitab seegi töö.

"Naine laevas, laev põhjas"

See ütelus peab 100% paika ja viis mu peaaegu majandusliku laostumise äärele. Nu ja avab temake külmkapi:

"APPI! AEGUMISTÄHTSEG MAI LÕPP. VISKAME ÄRA!"

"Ei viska! Pole ju veel nii väga kummis! Toitu ei tohi raisata!"

"Appi! Tatar juba kuu aega üle läinud!"

" Veel ei plahvata ja las olla! Kõlbab süüa küll"

Viskas ära. Kõik viskas ära. Nüüd vaja jälle poodi minna. Seda ei andesta ma kunagi. Mu kallis tatar, peaaegu värske ...

"Jeee! Ma ei söönudki teda ära!"

Mees landib kõrtsist naise. Sellel aga "päevad". Mees ärkab hommikul rämeda pohmakaga ja näeb veriseid linu.

"Issand, ma tapsin ta ära?!"

Läheb vannituppa ja näeb peeglist, et nägu ka verine.

"Issand, ma sõin ta ära?!"

Mul täna hommikul täpipealt sama lugu kui "veriseid" padjapüüre ja lina nägin. Õnneks enne kui jõudsin endale politsei järele kutsuda tuvastasid vanemuurijad Nõps ja Ruts, et tegu polnud vere vaid juuksevärviga.

"Jeee! Ma ei söönudki teda ära!"

"Nõps sai lõpuks voodisse!"

Nõpsik, mu kullakallis, leidis lõpuks voodi üles. Varasemalt pidin teda sinna tõstma. Sai ta tarbeks isegi astmed tellitud, aga ega ta neid väga kasutanud ja magas eesistmete peal.

Kõik õige ja loom valib ise endale koha, kus tal turvaline on. Pole mõtet sundida. Kõik loomaomanikud teavad, et tee neid asemeid kuhu iganes, aga lemmik valib endale ise koha meeldigu see sulle või mitte.

"Elust enesest. Vol. 100"

Täiesti sürrealistlik olukord. Ruts leidis välisvaenlase pasahunniku ja loomulikult oli vaja selle sees püherdada.

No ja läksime järve ujuma, et ta taas puhtaks kasida. Kuuleme, et Nõps haugub. Naine, kuldses keskeas, kenasti riides, seisab kaldal. Nõps alles kujundab seisukohta kas süüa ära või mitte ning haugub lakkamatult.

Ronime järvest välja. Mina loomulikult alasti. Proua vaatab tilli, vaatab otsa ja korraga küsib vene keeles:

"Teil vihm ja rahe? Paras!"

Teil vihm, rahe, torm ja sooja paarikümne kraadi ümber. Paras! Sorry! Oi kui kahju ikka (mängu)tegelikult. Ma nii mures teite pärast. Antarktika!

Meil õhk 34, vesi 38 või vastupidi. Oki-oki, nats liialdasin võib-olla, aga mitte eriti.

"Helistasid just sõbrad Egiptimaalt ja Türgist - tahtsid sooja tulla. Tulge teie ka. Meil Taškent!"

Just tulin seitsmes kord veest. Üle piiri ei ujunud. Vist ei ujunud, kuigi väga jälgin, aga mida sa ikka vees nii väga jälgid? Kõik nii tinglik ju.

Kui lumelabidaid tahate, siis andke teada. Mul Haapsalu Sambla ehituspoes käpp sees ja alati aitan. Sõbrad ju. Ähh, ärge hakake tänama ja kiitma. Piinlik kuidagi.

Sajad kui mitte tuhanded persoonipildid, kõik soovivad Teile head Jaanipäeva koos oma lõustaga, mis tuunimata kujul ehk isegi kvalifitseeruks inimsusevastaste kuritegude alla?

"Kas tõesti on see siiras või tegu on järjekordse egotripiga, mis ehk vaid saatejuhtidele või poliitikutele vajalik?"

Suine pööripäev annab suurepärase võimaluse endid taas meelde tuletada. Loomulikult on "Teie õnn" neile ülioluline, aga kasutage aju enne kui õnnest minestusse kukute.

Ja nüüd me ka koos Nõpsi ja Rutsiga teeme üliolulise avalduse ning rohkem me vigastatud loomi-linde ei aita. Nimelt oleme täna nii palju vees olnud, et meile kasvasid juba lestad varvaste vahele. Seega keskendume nüüd kalade kaitsele.

Et mitte massiga ühte sulada, siis pilt on veidi teistmoodi, aga laikige ikka, sest Teie õnn on meile samuti ekstentsiaalse tähendusega ning sama oluline kui poliitikutele.

Head, mida iganes, vahet pole, mida, aga alati ikka koos Teiega. Sinu õnn on minu südameasi! Nüüd läks vist vähe lappama, aga head Jaanikat vähemalt!

"Jaanipäeva eripakkumine ja loterii kahele põrandamopile"

Nii kuum on tunne ja kohe läheb veel kuumemaks, sest pakkumisele tuleb paar supervajalikku tööriista. Jaanipäeva eripakkumine ja loterii tuleb sedapuhku kahele põrandamopile. Suurem sobib mõistagi suurte pindade, väike aga pisikeste pindade puhastamiseks.

"Ahh, et kuskohast ja millise hinnaga saab?"

"Vana kommunisti Jaanipäev"

Valged põlvikud ja sandaalid? Olemas. Valge särk ja punane kaelarätt? Olemas. Spetsiaalselt võtsin kaasa.

Riiglilipu heiskamiseks joondu, valvel. Seisan valvel ja lülisin moblast pühalikkuse tõstmiseks isegi Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi hümni mängima.

Hästi peidetud punalipp kerkib ja on taas vaba. Ilus! Pisarad voolavad mu palgeil ojadena. Kuradi raske on valvelseisakus lippu heisata, aga raskused ongi ületamiseks. Pioneeri ausõna.

"Matkaauto - kas kitsas ja ebamugav?"

Tühise elu tillukesed pisiasjad ja rõõmud. Matkaauto tundub kitsas ja ebamugav?

Ühelt poolt nõus, aga teisalt siiski mitte, sest koduks saab ju ka ümbrus. Täna näiteks on meie pere elutuba Setomaa ürgorus. 

"Kakoi kitsas? Ruumi maa ja ilm või õigemini terve org koos jõekese ja lausa kaljuga kui veidi liialdada!"

"Vaene kass, klaaspurk peas"

"Mis imeloom see veel on?", imestasin kui ühtäkki sügaval metsa sees kurve tagant üks elukas vastu jooksis. Talusid siin lähedal pole ja sestap hakkas aju metsloomi automaatselt ette söötma.
Pidasin masina kinni ja vaatasin lähemalt - kass kurivaim peadpidi purki kinni jäänud. Kiisu suundus aasa poole, mis kohe Eesti-Läti piirijõe kallast palistab. Haarasin masinast purgi lõhkumiseks väiksema haamrikese ja jooksin järele. Tegin videojupi ka, sest muidu pärast jälle hala taevani, et mõtlen lugusid välja.

"Piir on kaitstud"

Vabatahtlikud piirivalvururid Ruudi ja Nõps likvideerisid täna varahommikul täpselt kell 5.38 ohu Eesti Vabariigi suveräänsusele ning hambuni relvastatud Läti diversant kadus võpsikusse esimeste haugatuste peale.

Võibolla polnud tegu diversandi vaid kährikuga kuid ärgem kaotage valvsust, sest tegu oli siiski vastaskaldal luusiva "Läti kährikuga", kelle kavatsused võisid olla sama hullud.

"Üks eriti väga tõsine jutt"

"Lapsed tulge siia! Mul on teile üks väga tõsine jutt ja nimelt olen tegelikult mina teie pärisisa, mitte need onud, kelle kohta emme siiani luuletanud on."

Uma ja Raju, teletäht Heidi Hanso põnnid vaatasid emale nõudlikult otsa.

"Ärge kuulake Heiksi! Ta ajab jälle täielikku jama suust välja!", üritas Heidi piinlikku olukorda oma lausvaletamist jätkates siluda. "Ja üleüldse sa ei tee "oma naisest" pilti kui ta üles mukitud ja kena pole! Nagunii käid aastas vaid korra ja alimente ei maksa!"

"Piret"

Lubasin endale ammu, et rohkem ühegi Pireti peale ei roni.

On elu jooksul lausa kaks Piretit olnud. Üks meelitas voodisse ja võttis süütuse. Lurjus! Teine näris närvid seest ja temalt ei meelitanud seksi isegi kangiga välja. Topeltlurjus!

Ja täna ronin taas Pireti peale. Tean-tean, et nõrga iseloomuga pehmo. Ärge hakake tänitama - ise ka õnnetu!

"Kellele kemmerg, kellele sünnitusmaja"

Kemmerg. Üks ilmatumalt hädavajalik kohake, mille järel just reisul või matkamas olles suurt igatsust tunned. Kes käinud, need teavad. Et mul ikka kodusem tunne oleks, siis Ruts ja Nõps etendavad kannatamatuid hädalisi, kes ukse taga järjekorras seisavad. Avalike käimlate värk.

Elus on aga kõik suhteline. Ühe jaoks sitamaja, teisele sünnitusosakond. Linnuke on juba üsna ära harjunud ja ühel korral jäi isegi pesale. Me teeme käbe ka, et mitte pikalt segada. Õnneks on siin vaikne koht, kus inimesi ei käi - kolme päeva jooksul pole ühtegi näinud. Need pojad saavad rahus munast välja suurde ilma tulla.

"Elu pisikesed rõõmud"

Olen ikka soovitanud, et suurelt unistamise kõrvalt tasub märgata ka pisikesi rõõme, mida eluke igapäevaselt hulganisti pakub. Ole vaid meheks ja märka!

"Kuskil siiski kehtib ka pesitsusrahu"

Sama mätta teine kallas. Saaremaast siis jutt. Loodus hoopis teine, kuigi vahemaa pea olematu. Imeline.

Loomad ikka need, mis kõikjal. Küll aga pesitsevad siin lisaks luikedele veidi teistmoodi sulelised kui näiteks Sõrves.

"Väärtustame Eesti puitu, sest Rootsi katlad on meie puitu väärt!"!

Räägin teile ühe loo, mis juhtus sügaval nõuka-ajal. Tööpuudust polnud ja plaanimajandus oli Jumal, mille vastu eksida ei tohtinud. No ja vedasid Saaremaa veomasinad puidukoormaid Maardu lähistele vastvalminud uude sadamasse. Nädal aega uhasid ja mandrilt toodi autosid juurdegi, sest oma jõudeudega hakkama ei saadud.

Lõpuks oli laev silmini palke täis ja kapten andis käsu:

"Topeltagent"

Superluuraja Stirlitzi korterstaap.

1. Kell 23.36. Asukoht teadmata.
2. Palus mul vene luure jälgida NATO allveelaevu. Loomulikult raha eest. Jälgin.
3. Palusid ameeriklased jälgida vene allveelaevu. Loomulikult raha eest. Jälgin.
4. Topeltburger on hea. Topelt whisky on hea. Topeltagent samuti.
5. Palusid venelased, et ma jänkidele nende liikumistest ei räägiks. Loomulikult raha eest. Rohkem ei räägi.
6. Ameeriklased palusid sama ja maksavad. Nüüd istun ja jälgin, aga olen vait nagu kult rukkis. Kõik maksavad ja mitte vähe. Vaikin nagu haud. Maailma parim töö!

"Elu vana koeraga. Vol.19"

Nõps tegi eile pärast südaööd korraliku ehmatuse - va tõbras hakkas ää koolema. Ei liikunud ja oli üsna abitu. Tuli tõsta ja abistada, sest ramm sai otsa ja luud ei kandnud.

Ega siin ka arstidest enam suurt abi ole, sest vanuse vastu nad ei saa. Lisaks tal ka see selgroojama ehk hobusesaba sündroom, mis maakeeli tähendab seda, et üle selgroolülide kasvab luu, mis ükspäev surub närvid kokku. Siis on pekkis ka - jäsemed ei tööta ning "jäägid" jäävad väljutamata.

"Paljastatud! Olengi loomapiinaja!"

Olen räme loomapiinaja! Koerad on õhtuks nii "süldid", et jõua liigutadagi. Eks me müttame ka korralikult ringi ja linnakoerte jaoks on see paras šokk või kõikide unistuste täitumine. Nõps norskab nii valjult, et taevas kajab. Paras neile - aasta otsa mul ajusid kottinud ja nüüd saavad täie rauaga tagasi!

Jõudsime Eesti otsa. Mitte üks samm ei tohi rohkem teha, sest kohe kukud üle ääre. Jäängi siia vähe pikemaks, sest enam paremaks minna ei saa kui just kuskil paljad näkid kaldale ei uju.
Ruudile panin jooksutrossi otse merde. Silmus on ümber ühe kivi, aga pole vist vajagi - ei usu, et siin suurt loomade liikumist on. Kits ja põder siia ei tule, sest pole miskit süüa, aga rannaniidu hooldajad veised on ikka platsis.

"Patukahetsus"

Sattusin raadiumit "Sky Plus" üle jupi aja kuulama ja sääl selline tore mäng nagu "Patukahetsus" või "Pihitool" või miskit taolist. Räägid aga patu hingelt, saad andeks ja elad parema inimesena edasi.

No ma siis pihin ka, kuigi tegemist pole teab, mis suure patuga. Ühesõnaga lõin naabrimehe maha. Polnud teab, mis suurem asi naabrimees. Eit tegelikult. Õel ja pahatahtlik eit, kes kõiki kõigile taga kirub, aga nina ees naeratab. 

Tahtsin talle mullu jõuludeks isegi rinnahoidja ja seeliku kinkida. Vat selline mees ja koksasingi maha. Süütu koksamine nagu Munadepüha ajal, aga patt ei seisnegi selles.

"Argpüks Ruudi"

"Kuule Nõps! Äkki ikka ei tasu? Tuleb veel ilge jama!", manitseb Ruudi tagaistmelt ettevaatlikult.

"Ära ole selline lödipüks! Ole mees! Ma olin juba tuhat korda sõitnud enne kui teie juurde kolisin. Tule parem pedaale vajutama - ma nendeni hästi ei ulatu!"

"Mis juhtus? Kiisu jalad olid täiesti pooleks justkui raiutud!"

Talumatu piin, jõhkrus, julmus ja sada sarnast sõna veel. Kümnete meetrite kaugusele leviv raipe ja mädahais on selle kõige kõrval tühiasi, mida see vaene kiisuke enne päästvat eutanaasiat tundma pidi.

See õnnetu loomake jäi silma Harjumaal, Kose vallas, Habaja kandi ühe lauda juures. Komberdas, aga luuköntidel sööma ja peale vaadates ei hädaldanud millegi üle. Lasi paigi teha vahest harva, aga kätte end ei andnud.

Ehk isegi põhjusega, sest ühe külajutu järgi olevat tal jalalabad otsast raiutud. Faktitõestust ja nimesid muidugi ei teatud. Raiumine on vähetõenäoline, aga inimestele juba meeldib teinekord liialdada ja asju hullemaks rääkida. Palju usutavam on, et ta jäi püünisraudadesse või mingi liikuva masina vahele, mis mõlemad tagajäsemed otsast lõikas.

"Hurraa! Kutsikas Mia operatsioon möödus edukalt. Vajame abi arve tasumisel!"

"Tee kõik, mis sinu võimuses, et seda kutsikat päästa! Ta on ikka eriline koerahakatis ja väärib uut võimalust. Ta on kohe nii, nii, nii, et mul pole isegi sõnu. Meil siin jäävad käed lühikeseks", palus Valga loomakliiniku arst dr. Jaan Luht.

"Eks nad kõik vääri uut võimalust ja ei me loomadel vahet tee kui vaid pappi oleks nende kõigi raviks", andsin lubaduse, et Loomapäästegrupp vastutab edaspidi Mia eest ning tagab parima saadaoleva ravi, hoolitsuse ja uue armastava kodu leidmise.

Suvi on säherdune aeg, mil abivajavate loomade "mass" kasvab nii üle pea, et isegi parima tahtmise juures ei jõua neist kõigist lugusid vorpida. Ja kes see ikka kenal ajal arvutis passida tahab? Eks ole? Nii mul eneselgi, aga võtan täna-homme end kokku ja püüan vähemalt mõnedki neist teieni tuua.

"Üksik Robinson"

Peesitan siin üksikul saarel nagu Robinson. Mitte päris üksi, sest kolm inimest kolme päeva jooksul on samuti siia sattunud. Eile õhtul tuli veel üks paarike päikeseloojangut ja teineteist nautima.

"Armunud", öeldi vist vanasti taoliste kohta. "Tulevased lahkuminejad", oleks siiski vast õigem. 

No ja suudlevad need ohmud seal kalda peal. Hea, et vette ei kukkunud. Ma ei saa mitte vaiki olla kui ülekohut, lausrumalust või ilmselget ohtu näen. Nii ma läksin ja käratasin:

"Linna me rohkem ei tule!"

"Linna me rohkem ei tule! Mitte kunagi! Võite meid koos bussi ja merega maha matta kui soovite!"

Päris äge uus kontor. Mulle küll meeldib. Aken puha mere peale. 

Ahh, et kus ma olen? Aga vat ei ütle, tulete veel ka uude salapaika kohale. Mida ma teid ikka kiusan - Kohila lahe ääres peesitame nüüd mõnda aega. Pärast Raplat noh, see meri vasakut kätt.

"Puhkus pekkis!"

Loomapäästegrupi bossid on läbinud range KAPO ja NATO kontrolli ning omavad isegi suuremat ligipääsu riigisaladustele kui meie riigijuhid. Proua Peaminister näiteks ei tea, et ka Eestil on niì tuumapomm kui ühte rabasse peidetud UFO-de maandumisplats. Meie teame. Ai pekki! Lobisesin välja, aga jäägu see meie ja Delfi lugejate vahele.

Ja helistas eile üks NATO juhtvõll, kelle pagunitel on tähekesed nii suured ja rasked, et vaene mees on lausa kängu nende all vajunud.

"Ohh neid unistusi lapsikuid!"

Oli mul üks kiiks pikki aastaid. Või õigemini lapselik salaunistus ja nimelt soovisin päikesetõusu aal järve pääl hommikukohvi juua, suitsu kimuda ja omi mõtteid mõlgutada. 

Nüüd vanuigi ostsingi kummipaadi 74 euro eest ja tegin ära. Tundus nii odav, et ei uskunud oma silmi ehk poolteist plokki suitsu.

Ei-ei! Nii laineid ei löö. Alustan uuesti. Nüüd vanuigi ostsin jahi 740 000 euro eest. Hakkab looma. Annetusi väga ei varastanud, aint kaks kolmandikku. Nüüd läks uimasel lugejal vererõhk lakke. Guud, veri guud!

"Valgus ja varjud"

Kesksuvel maandub põlev taevane kera täpselt selle 500 meetrise "vanni" keskele. Nagu isegi näete, siis natuke on veel aega.

Vanasti vaadatagi kella taevast. Meenub lugu oma onust, kellel oli Leevre küla esimene käekell. Küll oli uudistamist ja kahtlemistki, et egas see mingi petukaup ole?

Ja niitsid mehed soo peal loomadele allapanu kui naabrimees korraga onult kella küsis.

"Kell on kaks", vastas ta uhkelt oma ajamääramismasinat vaadates.

Meie papa ei uskunud ja viskas pilgu päikesele:

"Umbes kaks võib olla küll. Lähme lõunale, varsti toob memm kehakinnitust."

Pärast lõunat oli vaja leiba luusse lasta. Umbes nii tunnike. Tõmbas aga soni silmile ja magas kut laps kase all. Ühel korral juhtus aga nii, et rästik tuli taadi rinnale ja tõmbas seal kerra. Tark elajas soojendas end päikse käes ja inimkeha küttis ka altpoolt.

"Mõrvar sai tuvastatud"

"Mõrv! Pole vähimatki kahtlust, et siin on toimunud mõrv", konstanteeris Läänemaa eriti raskete kuritegude juhtivuurija Nõps fakti.

"Paraku on kriminaalne kontingent piisavalt rumal, et jälgi mitte maha jätta", nõustus tema asetäitja Ruudi, kes operatiivselt kodanik Mõmmiku jäljed tuvastas.

Ohver, Sooniste sovhoosi endine karjak, 82 aastane pensionär Lembit Ohakas on kadunud juba möödunud esmaspäevast saati ning leskprouast süvausklik Elviira näeb selles taevaste jõudude kättemaksu: