Järjekordne internetivaba kümnepäevak koos metsa põgenemisega on taas otsas. Tegelikult olin seekord ka lausa autost ning põhimõtteliselt ka mobiilist prii. Veider, aga selle napi ajaga muutub arvuti justkui täiesti võõraks tehnikavidinaks, millega pole kunagi midagi teha osanud. No ei taha kohe sisse lülida. Minul vähemalt on küll nii.
Eile ma sellele siiski juba hääled sisse lükkasin ja edusamm juba seegi. Netti logimiseni jõudsin paraku ikkagi alles täna. Kuigi juba varahommikust saati olen kirjadele vastanud, siis ometigi tundub klaviatuur näppude all täiesti võõras. Kõik on täiesti võõras tegelikult. Lisaks on veel taoline tunne, et ma pole eales ühtki terviklikku lauset suutnud moodustada ega kirja panna. Vat nii kiirelt käibki tehnoloogiast võõrandumine ja tõttöelda ei tundud ma sellest aparaadist või sealt tulevast infost grammigi ka puudust.
Vastamata kõnesid ma pole hakanud kokku lugemagi, aga kirju oli ühtekokku 76. Ei midagi uut – viletsate peremeeste hooldamata koerad ja aina suurenevad kassikolooniad. Üks kurvavõitu hobuselugu ka.
Ja muidugi vigastatud metsloomadega seotud mured – tuvi, kajakad, 2 toonekurge, piiritajapoeg, siilid …… Pagan küll! Nende viimaste pärast ma ju korraks aja maha võtsingi!
Ilmselt kõige rohkem naudivad mu internetivabu päevi loomakaitse naised, sest ma kukun ju kohe vinguma – kliinikute arved maksmata, inimeste kirjadele vastamata. Loodripolk!
„Issake, kaoks ta juba uuesti sinna metsa!“, mõtlevad nad kindlasti.
Kuulge, kuulge! Ma poleks sealt üldse välja tulnudki, aga mida ma seal „vihmametsas“ teen? Passin telekat ja sõidan hoovis paadiga ringi või? Paadiga tuleb seal tare ümber paraku tõesti momendil sõita, sest koht on madal.
Aga pole hullu ja oleme ikka sõbrad edasi. Seda enam, et praeguseks on juba ka kirjadele vastatud ja kliinikute arved tasutud. Ilmataati see muidugi ei huvita ja tundub, et suvega on selleks korraks ühel pool ning vihmane sügis on jäädavalt saabunud. Kindluse mõttes võtsin külmikust välja ka seapõrna ja see ennustas väga selgelt, et nüüd sajab järjepanu 5 nädalat ning siis ongi juba lumi püsivalt maas! Ma kohe armastan seda Eesti suve! Nii tore, nii tore!
Mial pole aga vihma vastu mõistagi miskit. Eile õhtuse jalutuskäigu ajal saime mõnusa sahmaka krae vahele ja polnud üldse kindel kas moor meid tuppa magama laseb. Täna hommikul jäime veel hullema saju kätte ja siis oli mul juba ka jope läbi vettinud ning püksid ligumärjad. Vandudes tulin koju, aga Mia oleks veelgi seal sajus ringi tatsanud! Mis tal küll ometi viga on?