DJ Kermo Hert: "Sind vanamutti enam kauaks pole, aga su koerast pean ka lahti saama!"

DJ Kermo Hert: "Sind vanamutti kauaks enam pole, aga ma ei lõpeta enne kui ka su koer siit kadunud on!"Kes on DJ Kermo Hert? Kes on see ebaviisakas mölakas, kes kohtleb liikumispuudega vanaprouat nagu kõntsa? Kes andis sellele sitakotile õiguse mulle olulise inimese peale häält tõsta ja teda solvata?

Eneseimetleja Kermo Hert on võtnud sihikule oma naabri Pille Jalundi ja terroriseerib nagu oskab. Sarikaebaja helistab pidevalt vallavalitsusse ja mujale toas elava koera väidetava haukumise peale ning käitub nagu pesuehtne psühhopaat - loobib koera kividega, signaalitab, terroriseerib, karjub nagu meelevigane, sõimleb jne

Vaadake selle hullu tegemisi videost ja mõelge kaasa. See on vaid väike osa minu käes olevast materjalist. Kogu lugu sellest vennikesest, kes ise peab end "kultuuritegelaseks", on varsti "Heiksi blogis" loetav. Püsige lainel.

Siis Kermokene jookse politseisse kaebama nagu hale tropp:

"Mind solvatakse, APPI! Naisepeksja Valner laimab õilist kodanikku ning tuli kallale!" 

Mind süüdistanud naine oli alalõpmata xanaxist, argofanist, somnolsist ja brandyst sassis, ei jaganud maad ega ilma ning tuli ise kallale! Nii käitus ta ka eelmise "väga vägivaldse" mehe ja isegi lastega, kellest nooremat lõi lausa jalaga!!!! Mis aga sinu õigustus on? Midagi pole teha, aga ise sa seda kerjasid, jobu, kes vaid vanuritega julgeb rinda pista ja tahab nad hauda ajada!

Sinusuguseid ebaviisakaid ja ülbeid tühikargajaid vaadates, soovin ma siiralt, et 90-ndad naaseksid kasvõi tunniks-paariks. Kasvõi paarikümneks minutiks. Sa ei kujuta kuidas sul veab mees, et tegemist pole minu vanavanemate ja nende koeraga .....

Said aru küll vanuritepõlgur ja koertevihkaja! Haige mees my ass! Kuradi DJ Sileaju!

"Eestimaa Loomakaitse Liidu pöördumine seoses Karjamõisa OÜ tapamajas toimuva toiduhügieeni ja käitlemise nõuete rikkumisega"

Lgp Veterinaar- ja Toiduamet

Eestimaa Loomakaitse Liit on edastanud politseile avalduse seoses Karjamõisa OÜ tapamajas toimuva loomade julma kohtlemisega. Avaldus koos piltidega on teadmiseks edastatud ka Veterinaar- ja Toiduametile.

Lisaks viidatud tapamajas toimuvale loomade julmale kohtlemisele, on ELL saadud piltide ja info põhjal veendunud, et tapamajas rikutakse ka toiduseadusest ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustest (EÜ) nr 852/2004 ja nr 853/2004 tulenevaid nõudeid toidu käitlemisele ja hügieenile

Õuduste öö"

Öö, vaikus, kõik magavad. Korraga kostub suurest toast totaalne plekikolin nagu keegi taoks potte ja panne kokku. Ehmatan end üles, lähen uurima ja mida ma näen? Ma näen Läänemere laineid loksumas mööda seinu ja kappe, sest Vedru arvas heaks joogikausiga lustima hakata ning valas oma viis liitrit vett mööda elamist laiali!

"Sa vana tõhk! Kas sulle sõnad kett, keretäis, kuut, varjupaik, Larissa Kozõreva ja näljapajuk ütlevad midagi? Kas proua Kimmel saatis su siia, et mind täiesti hulluks ajada?", pragan häält kõrgendades.

Korjasin seda vett kokku oma pool tundi ja olin tige kui kurat. Vedru oli kadunud nagu tinatuhka. Ise arvasin, et küllap on arvutitoas ja ronisin koikusse tagasi.

„Karjamõisa lihatööstuse hoolikalt varjatud saladused“

Täpselt 10 päeva tagasi kirjutasin sellest kuidas Karjamõisa lihatööstuses see loomade tapmine tegelikult käib. Asi ületas uudiskünnise ja mitmedki väljaanded kajastasid seda. Algallikat loomulikult keegi ei maininud nagu Eestis pahatihti juhtub ning kõik üritasid paljastust „originaalloo“ pähe reitinguks ja seeläbi rahaks teha. Pole hullu! Ma pole kade, sest minu eesmärk pole loomade kannatuste pealt pappi teenida vaid elukaid ikka kaitsta, säästa ja päästa.

Iseäranis kuri oli Karjamõisa lihatööstuse juht Enn Kuslap, kes lubas juristide abil kõik need, kes julgevad tema tegevust kritiseerida, kohtumajja tarida. See on ka mõistetav, sest taolised artiklid mõjuvad ärile kehvasti ning võivad ka Tori vallavolikogu esimehe ametit pidava härra poliitilistele ambitsioonidele tulevikus kriipsu peale tõmmata.

"Lucky ihkab päriskoju!"

Lubasin iga päev valmis vorpida ühe koduotsimise kuulutuse Loomakaitse Liidu hoole all olevate loomade kohta. On suur rõõm kõikidele loomasõpradele teatada, et see miniprojekt on käima läinud üsna edukalt. 

Esimesed loomad, keda näed siit, siit, siit ja siit, on oma peremehed juba leidnud. Tõsi, koerad küll lähevad uutesse kodudesse alles järgmisel nädalal, sest viibivad veel ravil, aga vähemalt eelkokkulepped on sõlmitud.

Daisy: "Minu inimene! Kaua ma pean Sind ootama?"

Tänasel hallil pühapäeval tuletab end taas meelde Daisy-nimeline koeraplika, kes ikka veel kodu ja seda päris oma inimest ning peret pikisilmi ootab. 

Umbes nelja aasta vanune koerake on steriliseeritud ja ka kiip on ta naha vahele susatud. Valvuriks ta kohe kindlasti ei sobi, sest inimene on ta suurim sõber ja ei oma vähimatki tähtsust kas too tuleb heade või halbade kavatsustega. Inimene on Daisy sõber ja lapsed kohe iseäranis. Aamen!

KODU LEITUD, AITÄH! "Pime" kiisuke tahab samuti koju!"

Eelmises loos imelisest Raissast, kes juba 30 aastat oma raha eest Maardu kiisusid aitab. Vat see on pühendumine! Hea proua suur soov oli, et ka see pildil olev kassike päriskoju saaks.

"Ta õed-vennad jagasin kodudesse ja üks läks isegi Soome. Teda ei taha aga keegi, sest arvatakse, et ta ei näe! Silmad on tal tõesti valkjashallid, aga tegelikult on ta nägija!"

Teinekord juhtub nii, et esmapilgul tunduv "viga" võib hiljem hoopis suurt kasu tuua. Selle kassi puhul oleks see mõistagi uue kodu leidmine.

"Raissa Saranova - Maardu kasside päästeingel"

Eile kirjutasin hallist kassipojast ja tema ümber lahvatanud miniskandaalist. Nimelt väitis kiisupoja ostnud Kaspar Karu koos oma pruta Gretega, et ostsid haige kassipoja Maardust. Nende kirjelduse järgi olnud elamine üks paras urgas, mis haises kassikuse järele. Kaspar saatis meile ka fotod, millelt on näha, et kassilapse kõht oli tõesti lahti.

Keegi meid oma elamisse seaduse kohaselt laskma ei pea. Tegelikult kehtib sama reegel ka politsei ja VTA ametnike kohta, kui neil just kohtumaja paprit ette näidata pole. Kodu on püha ja see reegel on loodetavasti kõikide jaoks aksepteeritav. Kuidas aga kontrollida, kui ühes või teises korteris väidetavalt haiged loomad on?

KODU LEITUD, AITÄH! "Palju segadust tekitanud Hallike on valmis päriskoju minema!"

„Tere kas teie olete loomakaitsest?", päris nooremapoolne meeshääl vat, et nõudlikult.

 "Olen küll, mis mureks on?", vastas liidu Harjumaa piirkonnajuht Katrin Lehtveer.

"Mul on kassipoeg, kelle leidsime õuest ja ta kakab verd! Terve korteri on täis kakanud. Igale poole lausa, see on talumatu!"

"See pole naljaasi ja siis on vaja arsti juurde minna". 

"Ma tean, aga meil pole raha."

"Loomakaitse liit aitab ka omanikega loomi, aga hiljem maksate tagasi."

"Sobib küll ja tulge kiisule kesklinna õhtul kell kümme järele."

"Ei-ei, kell kümme küll ei sobi. Praegu on pool viis. Kas varem ei saaks?"

"Ei saa, aga tulge siis hommikul."

KODU LEITUD, AITÄH! "Karvapall Žurik otsib kodu!"

"Appi! Koer on hädas! Tule järele!"

"Ei tule!"

"Mis mõttes? Ise oled veel loomakaitsja oma arust!"

"Olen jah, aga ikka ei tule, sest kuskile enam ei mahu!"

Praegu on tõesti nii, et enam kuskile ei mahu ja loomakaitse liit teeb seda, mida tegema ei peaks ehk pakub varjupaiga teenust kümnetele ja kümnetele koertele ning kassidele. Need loomad, kes meediast läbi jooksevad, lähevad kaubaks nagu soojad saiad. Viimane selline tegelane oli väga probleemne Reks, kellele algselt soovis kodu pakkuda terve trobikond inimesi.

"Enn Kuslap! Ära oma sõnu söö ja mine kindlasti kohtusse!"

Kohtuga ähvardamine käib vast iga ajakirjaniku või blogija töö juurde, sest valdav osa inimestest ju ei taha, et temast halvasti kirjutatakse. 

Kui Hitler täna veel elus oleks, siis ilmselt kõik ajalehed ja telekanalid saaksid muudkui kohtukutseid, sest üks asi polnud nii ja teine naa härra meelest. 

Sain ka mina ähvarduskirja Tori vallavolikogu liikmelt Enn Kuslapilt, milles tema, kui tapamaja esindaja väitis, et Karjamõisa lihatööstuse tapmistavadest kõnelev lugu on puhas laim ja väljamõeldis. 

"Tulekahju röövis kolm elu. Imekombel pääsenud kutsa vajab heade inimeste abi!"

"Tule ruttu minu juurde! See "tulekahjukoer" oksendas ja kukkus kokku! Vii ta ruttu kliinikusse! Ma ise ei saa, sest auto on katki!", vuristas Järvamaa piirkonnajuht Karme Reiljan sõnu justkui kuulipiduja kuule.

"Mis pagana tulekahju? Milline koer?"

"Pole aega seletada ja hakka liigutama. Praegu on tõesti SOS-olukord!

"Järjekordne koerapaljundajate ohver - tilluke yorkie"

Just nii nagu videoklipis kuulete ja näete, nutab üks pisike kümnekuune yorkie-laps. Väriseb nagu haavaleht ja vaatab arglikult ringi. Kliiniku töötajad püüavad lohutada nagu oskavad. Sellest kõigest jääb väheks. Pisikeses kehas on väga suur valu . .....

Tuli just operatsioonilt ja puusaliigese sai vist nagu paika. Õigemini luuots võeti maha ja edaspidi hakkavad lihased hoidma. Võib-olla sain valesti aru, sest olin pisikese nunnutamisega ametis ja tark jutt jooksis kõrvust mööda. Kaks põlveoppi ootavad aga veel ees. 

"Pagan küll! Kuradi kits lõhkus tule ära!"

"Pagan küll! Kuradi kits lõhkus tule ära!", mõtles jõmmist autojuht, vajutas gaasipedaalile ja sõitis edasi. Arusaadav, mees või naine pidi õigeks ajaks tööle jõudma. See on oluline, sest muidu saab veel ülemuselt natuke pragada!

Lahtiste luumurdudega ohver jäi lumme roomama. Lugu juhtus hetk tagasi Kambja vallas, Raanitsa bussipeatuse lähistel. Kitsekese õnneks kiirustas Ülenurme tööle ka Reelika, kes ei pidanud paljuks kinni pidada, et looma seisundit uurida. Seejärel helistas ta juba mulle.

„Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa nimeline põgenikust koerake otsib armastavat kodu!“

Nädalavahetustel on meil tavaks ikka metsas ringi tuuseldada ja tänane päev polnud mingi erand. Ometigi tänast lõõgastavat metsamatka endistega võrrelda ei saa, sest juhtus midagi ootamatut. Ja nimelt kuulen korraga kuidas Taadu-Aadu metsikult klähvima kukkus. 

„Nagunii nägi jänest või kitse“, mõtlesin endamisi.

Aga võta näpust ja sedapuhku polnud küll metsaasukad tema rahu rikkumas vaid põõsaste vahelt tuli mingi tume kogu.

„Persse, karu! Nüüd on vaja jalgadele valu anda. Aadu tule kohe siia!“, kutsusin väge täis koerakest.

„Leia fotodelt kuut!“

Eesti on olnud omaette riik juba tükk aega ning meie edulugu teavad isegi Aafrika koolilapsed, eurooplastest rääkimata. Arenenud riigina oleme kõikidele eeskujuks ning pole vähetähtis, et esimene seadusandlik akt, mille taasiseseisvunud Eesti Riigikogu vastu võttis oli Loomakaitseseadus.

„Tahan Eestisse elama! Seal on paradiis! Kui juba loomadest nii hoolitakse, siis inimesed on ju lausa Jumala staatuses! Meie ei jõua sinnamaani veel nii pea!“, kiirustasid norrakad ja taanlased Maarjamaale kolima.

Koerte ja kasside pidamise eeskiri kehtestab kindlad nõuded muuseas ka koerakuudile ja keti pikkusele. Selle kontrollimine on Veterinaar- ja Toiduameti ülesanne. Raskemaid loomade vastaseid kuritegusid uurib ülima pedantlikkusega politsei. Alates 1991 aastast on palju vett merre voolanud ja seega ei tohiks momendil kahtlustki olla, et mõned koerad veel halvasti elaksid.

„Tahad koera päriselt aidata? Varasta ta ära!“

Sain täna järgmise kirja:

„Tere!

Sõidan tihti mööda ühest majast, millel katus sisse kukkunud. Hoone on elamiskõlbmatu ja inimesi seal pole. Aga maja juures on kuut, kus elab pildil nähtav koer. Kaelas tal õiget rihma pole, on ainult kett, mis karva maha hõõrunud. Kuudis elab ka üks kass, kes tundub olema vana - hästi ta vist enam ei kuule ja ka silmadega on midagi lahti. Õige asi see pole! Ei osanud mujale pöörduda, kui teie poole. Asukohaks on XXXXX.“

Palusin heal inimesel mulle helistada ja mida ma soovitasin? Ei hakkagi hämama, aga ütlesin, et kõige kiiremat abi saab see vaene loomake ainult siis, kui ta pihta panna! Miks ma nii käitusin ja heasüdamlikku kodanikku väärteole kihutasin? Kohe seletan.

„Karjamõisa lihatööstuse argipäev 2018: kabuhirmus üksteise otsa ronivad lehmad, tapmisboksi mittemahtuvad veised!“

„Tere Heiki,

Ega sind ju näiteks põllumajandusloomade kohtlemine tapamajas ei huvita ja tegeled vaid koerte ning kassidega? Lihtsalt mul on infot ja fotot ühes väiketapamajas toimuvast. Kuna ma ise seal enam ei tööta ja vallandamist kartma ei pea, siis võin nii mõndagi avaldada või on targem veterinaar ja toiduameti poole pöörduda?“

Just sellise kirja ma sain ja nüüd oleks vaja üks asi ää klaarida. Ja nimelt see, et pahatihti seostatakse mind eelkõige kutsude ja kiisude päästmisega. See on ka tõsi, sest need elukad jäävad inimestele kõige rohkem silma ning äratavad kaastunnet. Sestap on nendega ka kõige rohkem tegemist. Tegelikult tunnen aga südamepõhjast väga kaasa kõikidele nendele liikidele, kes loodusliku valiku tulemusena meie toidulauale jõuavad ning tarbija, loomakaitsja ja inimesena ma lausa nõuan, et neid kõiki peab ülihästi kohtlema!

"Väidetav kassitapja pääses puhta nahaga!"

Hiljuti kirjutasin ühest juhtumist, mille pealtnägijad väitsid, et ühest valget värvi Daciast loobiti sõidu ajal välja vähemalt kaks kassipoega, kellest üks ka surma sai. 

"Infomüra" oli esmaemotsioonide tõttu palju ja nii ei saanudki alul õiget sotti, kes kuhu sõitis ja kes keda alla ajas.

Väideti isegi, et kassitapja saadi lõpuks kätte hoopistükkis Haapsalust. Tegelikult sõitis Dacia marki auto aga hoopis Järvamaa Kutsehariduskeskuse hoovi. Tunnistajad järgnesid sellele ja hoidsid ka politseid asjade käiguga kursis.

„Juht loopis sõidu ajal kassipoegi autost välja?“

Tundub uskumatu, aga just selline lugu Järvamaal, Kirna ringristmiku lähistel eile juhtus. 

Ääretult julma tegu sattusid tunnistama lausa kolmes autos viibinud inimesed. 

Vastas suunast tulnud, õppesõitu teinud rekkas istunud koolitaja tänas kõrgemaid jõude, et nooruke sõdurpoiss suure masinaga kraavi ei sõitnud, kui ühtäkki kassipoeg nende ette ootamatult, justkui taevast, kukkus. Olgu mainitud, et see kassipoeg jäi ellu ning jooksis teeäärsele põllule.

„Koljat, vana nimega Reks, otsib armastavat kodu!“

„Veri! Ei mingit kahtlust!

Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla? See plekk siin oleks pidanud olema otsustavaks tõendiks selle kohta, et sir Henry on lõpetanud oma naise elupäevad kõige julmema mõrva läbi, mida kunagi ükski detektiiv on paljastanud. 

Kuid kahjuks polnud see hoopiski nii. Kurb tõde oli see, et nuga oli lihtsalt pliiatsit teritades pöidlasse libisenud. Ausõna, sir Henryl polnud sellega midagi tegemist. Seda enam, et sir Henryt, seda igavest juurikat, polnud üldsegi olemas. Muret tekitav olukord!"

Nii vaevas mu noor sõber, svenssonite maalt pärit Kalle Blomquist kunagi pead ja kirus oma kurba saatust. Nii kirusin ka mina, kui vaatasin läbi luubi Keila-Joalt leitud koeramüraka käpal olevast väikesest haavakesest tulevat vereniret:

„Koer visati päise päeva ajal autost välja!“

Sulgege silmad ja kujutage ette järgnevat pilti.

Ilus päikesepaisteline päev. Suhteliselt tühi linnatänav. Auto peatub ja masinast väljunud mees kutsub koera välja.

„Nii vahva! Peremees tuli koeraga jalutama! On ikka tore peremees, et koeraga niimoodi tegeleb ja aega viidab!“, rõõmustavad linnakodanikud.

"Koljat - heasüdamlik hiiglane"

Eile Keila-Joalt ära toodud isane koer on just pealkirjas mainitud nime väärt - suur, kui Koljat, aga hella hingega. Otsib lähedust ja on pesuehtne "vari". Jube tüütu. Vahetevahel lööb niutsumise ka lahti, aga see on igati mõistetav, sest eks ta tahab ju päris oma koju tagasi minna.

Ei saanud ma teda õue jätta ja tarisin tuppa. Pole mul eales ükski loom kuskil aianurgas omaette virelenud, sest nad tahavad ju ikka inimese juures olla. Sellepärast ma hobust ega lehma ei võtagi - nad ei mahu tuppa ega voodisse!

Öö möödus suhteliselt rahulikult. Hommikul oli aga Aadu tõsiselt häiritud uuest majanaabrist ning näitas kõikse aeg hambaid. Siis tuli nende vahel seista. Sama reegel kehtis ka voodis lamades. Muidu Aadu va raip läks kallale. Siis ma ikka tõrelesin temaga:

"Kelle oma? Veel üks "saluudipõgenik" ihkab koju tagasi!"

Keila-Joale, Lossi 8 maja ette ilmus kolm päeva tagasi üks üliarg koer. Ta otsis inimestelt lähedust ja käis neil sabas. Paitada siiski ei lasknud ja tõmbas kohe eemale. 

Majarahvas toitid teda ja nii ta vaeseke seal ootas ja ootas. Täna hakkas samas majas elav proua vaesele hingele abi otsima.

"Kas te saaksite ta siit ära viia?", päris ta.

"Ei saa, sest ei mahu meile enam. See on aus vastus."

Koerahülgaja Sergei Saal: „Mina pole süüdi! Viisin koera metsa sellepärast, et naine ei hoolitsenud ta eest!“

Eilne päev möödus paljudele Loomakaitse Liidu vabatahtlikele ja teistelegi koerasõpradele Jägala joa kandis. Kas kõik läksid ühtäkki kollektiivselt hulluks või võeti ette ühismatk loodusesse? Ei-ei, kaugeltki mitte ja tegelikult otsiti hoopis sinna jäetud taksilaadset koerakest. Kodukootud päästeopp lõpetati kella poole ühe paiku öösel. Koera paraku ei leitudki.

Hommikul kogunesime taas joa lähistel asuvas autoparklas, sest väidetavalt oli koer just sinna jäetud. Esialgsed otsingud tulemusi ei andnud. Lõpuks tulid kohale ka viie aastase Terri omanikud Jelena ja Sergei Saal. Tulevased ekskaasad tulid eraldi autodega ja oli esmapilgust selge, et heast läbisaamisest ei saanud nende vahel juttugi olla.

Jelenal oli autos ka viis päeva ripakil olnud koerake. Meeste seltskond talle ei passinud üldse ja kui lähenesin, siis reageeris ta sellele urinaga. Kätte kinni ta siiski ei hüpanud ja aralt-aralt nihkus minu poole, et pai saada. Vaene loom! Mõistagi oli ta hirmul ja segaduses, sest viis päeva võhivõõras kohas tegid oma.

„Pilkases pimeduses ronimine ja jääkülm merevesi - 17.aastase Reksi päästeoperatsioon ei olnud lihtne!“

Suur sõda Lepzigi linna all ehk uusaastaöö on sedapuhku möödas. Inimohvreid õnneks vist palju polnud. Vähemalt pole kuulnud. Ilutulestiku eest kodunt plehku pannud koeri on aga kümneid. Võibolla isegi sadu ja laias laastus tähendab see seda, et igasugu hoiatavad üleskutsed, on paljudele koeraomanikele nagu hane selga vesi .....

Üks õnnetutest, kes kabuhirmus liduma pani, oli igivana Reks. Seitsmeteist aastane koer jäi inimestele silma Tabasalu panga all. Taavi Põder andis temast eile kell 16.48 ka Facebooki „Harku valla elanike“- grupi kaudu teada.

„Õnnetu, aga sõbralik kutsa ootab Tabasalu panga all peremeest. Loodetavasti tuleb kellelegi tuttav ette ja saame aidata ...“

"Varsti saan miljonäriks!"

4.detsembri hommikul 2011 aastal kirjutasin oma esimese Facebooki loo, sest läbi öö kestnud võitlus koer Maxi eest vilja ei kandnud. Hing oli lihtsalt haige ja nii see valu ning lein justkui iseenesest sõnadeks muutusidki .....

Muide, täpselt samamoodi leinast tekkis ka koer.ee veebikeskkond, kust iga koeraomanik Hedvigilt hääd nõu saab.

Seejärel "tootsin" üksjagu looma- ja pulalugusid, aga Facebooki konto kaaperdati ära ja kaotsi läksid needki. Kahju! Väga kahju, sest see oli ju otseselt mõne aasta loomakaitse töö ning vaev ja kõik need sajad elukad väärisid kindlasti meeles pidamist.

„Hääd uut aastat!

See on nüüd küll üks rumal küsimus, sest enamus kaasmaalastest niidab ju sel ajal muru. Nii on ikka meie kliimavööndis asjad käinud. Mõned käivad metsas ka. 

Käisin minagi eile ja võin kinnitada, et kõik on kontrolli all – kased jooksevad mahla, seened on saadaval, pungad on puudel, rohi kasvab mühinal ja rohetab. Kahjuks maasikad valmivad tänavu väikese hilinemisega ehk veebruari keskel, aga aastad pole vennad ....