"Jälle üks kajakas!"

Umbes nädal tagasi helistas mulle üks õnnetu naisterahvas, kes kirjeldas pealt nähtud õnnetust.
Naine oli just väljumas Toompeal asuvast vene kirikust, kui kiriku eest sõitis mööda auto, mille alt lendas välja kajakas. Lind jäi tiivad laiali keset tänavat lamama, kuid eluvaim oli tal veel kindlalt sees. Keegi lähedal olnud inimestest tõstis linnu Riigikogu hoone esise parkimisplatsi serva ning sinna ta siis jäigi.
Minuni jõudis teade umbes tund pärast juhtunut ja ka mul läks aega, et välja sõita umbes tunnike. Nende kahe tunni jooksul oli mulle helistanud ainuke naisterahvas, kes üldse linnu pärast telefoni toru haarata viitsis. Koht ise oli ju aga väga rahvarohke ning piinlevast linnust sõitsid selle aja jooksul kindlasti mööda nii mõnedki rahvasaadikud.
Kui kohale jõudsin, seisis linnu kõrval hulk turiste, kes silmitsesid ühtmoodi huviga nii vigast lindu kui kõrval olevat kirikut. Keegi oli linnule noka ette ka natuke saia poetanud. Millegipärast paneb selline ükskõiksus mind ikka veel imestama. Arvasin, et ehk siis on teated läinud Keskkonnaametile või Päästeametile, kuid ka nemad vastasid mulle, et keegi pole selle linnu pärast helistanud. Huvitav, kui linnu asemel oleks maas vedelenud laps, kas siis oleks teatajaid rohkem olnd?
Edasi suundusin linnuga kohe Kiirabi kliinikusse, kus ta kahjuks selgroo vigastuse tõttu suri.

"Luik ja pistrik"

Luik jõudis minuni laupäeval. Sõitsin talle Käravetele järele, sest teate kohaselt tundus ta üsna kehvas seisus olevat. Lindu nähes ilmnes, et tegemist on väikeluigega, kes on meie luikedest kõige haruldasem ja ka mujal kiirelt väheneva arvukusega. Linnul oli jalas rõngas, millelt selgus, et mingil ajal on ta külastanud ka Hollandit. Täpsemat infot rõngastuse kohta peame veel ootama. Vigastused olid seekord üsna kummalised. Peal oli vana haav ja seljal pisike sulgedeta laik. Ilmselt probleeme tekitaski see peahaav, sest ka silmades oli märgata verevalumit. Lind sai kliinikust kaasa vajalikud ravimid ja suundus edasi Imeloomade seltsi. Loodame,et linnuke suudab kevadeks täielikult taastuda ja saab siis liigikaaslastega jälle ühineda teel pesitsuspaikadesse.

"Jälle metsaasukatest"

Vahepeal pole pikalt midagi kirja pannud aga loomulikult ei tähenda see seda, et midagi põnevat pole juhtunud. Siilike elab nüüd Imeloomade seltsis on kosub jõudsalt. Ka haav hakkab paranema ja paistab, et temaga saab tõesti kõik korda.
Muudest elukatest on põhilised abivajajad olnud aga ikka kajakad, kajakad ja vahele ka mõni vares ja tuvi.
Vähe põnevamad tegelased on olnud aga üks põhja- nahkhiir, kes leiti Lasnamäelt maast lamamas ja kes järgmisel õhtul ilusti minema lendas ja üks õnnetu sõtkas, kellel kahjuks nii hästi ei läinud. Sõtkast oli nimelt keegi suurema tüki seljanahka ära hammustanud ja paraku tema ei paranenud.