„Heiki, ma tean, et Sa pole mingi Kassijumal, aga äkki saad üht kiisut aidata? Kass on hädas! Kordan. Kiisuke on suures hädas ja vajab kiiret-kiiret abi!“
„Oo-oot, mida tähendab, et ma pole mingi Kassijumal? Mul on enda kodus kogu aeg kiisud olnud ja on ka tulevikus. Mulle nad meeldivad ja mul pole selle liigi vastu eales midagi olnud!“„Ei, noh, ma olen nii kuulnud.“
„Ma olen ise ka nii kuulnud ja tean, kes kiruvad, aga ära usu mingite „kassifoorumite“ üliaktiivsete skandalistide juttu! Neil on suguelulised probleemid ja lihtsalt igav. Seetõttu nad lällavadki mõttetut möla! See on küll tõsi, et vastavatest gruppidest hoian eemale nagu katkust ja ei viitsi nendega seal tühja vaielda. Ka loomakaitse Liidust ei lase ma teha kassikaitse liitu! See aga ei tähenda, et ma kasse vihkaks.“
Vastavasisulisi selgitusi olen pidanud tegelikult üsna tihti andma, aga minu seisukoht oli, on ja jääb – kõik liigid on võrdsed ja püüame kõiki hädalisi jõudumööda aidata. Kiisudega tegelejaid on juba praegu kümnetes, kui mitte sadades. Metsaasukad on aga palju-palju kehvemas seisus. Sestap meie tähelepanu neile tihti langebki. Aga see selleks ja tuleme eileõhtuse „ülihalvas seisus, väärkoheldud ja näljasurma veerel“ oleva kiisu päästeoperatsiooni juurde tagasi.Lugu ise oli tegelikult naljakas ja tore ning kõik osapooled ka läbi erinevate kasside päästmiste juhtumite minuga varasemalt tuttavad. Et keegi end halvasti ei tunneks, siis jätan kõik nimed vaid enda teada. Olgu kohe öeldud, et kõik toimus väga sõbralikult ning mõnusad inimesed tundsid ka tegelikult siirast muret kiisukese saatuse pärast. Aga asume nüüd loo juurde. Telefon helises.
„Joodikud viskasid oma kassi õue ja tuppa rohkem ei lase. Ta näeb jube halb välja – alatoitunud, kirbud ja teised haigused vaevavad teda. Kas sa saaksid talle järele minna? Ma ise jõuaks ehk alles paari tunni pärast ja siis võib juba hilja olla!“
„Saan küll täna õhtul minna, aga kuhu?“
„Sõida X-linna ja sealt vii ta Tallinna N-linnaossa. Ma tegelen ise homme edasi.“
„Saada mulle siis sõnumiga aadressid ja telefoninumbrid. Ma hakkan juba liikuma.“
„Sa ise ei pea püüdma hakkama. Kiisu püüti juba kinni ja teda hoitakse õues ketis!“
Mida kuradit? Kassi hoitakse ketis? Siis tuleb küll end siva kohale vedida. Kassipäästeoperatsioonide üldjuht retriiver Mia tuli mõistagi kaasa. Moor tahtis ka, sest mehed on ju „parajad lurjused“ ja sellistel „õhtustel loomade päästmistel“ tuleb kindlasti silm peal hoida! Laagrist läbi sõites laekusidki lubatud numbrid ja aadressid. Mõni aeg hiljem tuli uus kõne. Helistajaks tubli noor naine, kellele liit kaude ühe kassikoloonia likvideerimise juures praegu õige natuke abiks on.
„Heiki, kas see kass tuleb sinu juurde? Kas liit tegeleb temaga?“
„Meie küll ei tegele, oleme ise nende Alliklepa kaheksakümne kassiga praegu püstihädas!“
„Aga kuhu ta siis läheb?“
„Viin kellegi proua juurde.“
„Aga ta pidi ju päriskoju minema? Ja mingi kassiorganisatsioon tegelevat temaga ka?“
Nüüd ei saanud ma enam midagi aru. Lubasin asja uurida ja helistas esmalt abi palunud prouale tagasi.
„Just helistati ja öeldi, et kass minevat päriskoju?“
„Ei lähe! Ta läheb kuni homseni ajutisse hoiukodusse ja sealt kliinikusse. Siis vaatame edasi, aga kes uuris?“„Uuris see ja see ning ta väitis, et kiisu on momendil tema noorema õe juures.“
Järgnes pikk seletus nii kassiomanike, naabrite, kui mingite prouade nimedest, kes kõik üliväga tahtsid vaest kiisukest surmasuust päästa. Kogu lugu läks ainult segasemaks. Tegin veel mitmed täpsustavad kõned nii ühele, kui teisele ja siis jooksis mul juhe juba täielikult kokku – hakkas tunduma, et joodikust peremehed viskasid hoopistükkis mind ennast toast välja ja nüüd naabrid toidavad ning panid õues ketti! Kuradile! Mõtlesin, et keeran juba otsa ringi.
Selgus, et kass siiski paela otsas või "ketis" enam polevat ja passivat nüüd juba laenatud transpordipuuris. Aga tuppa teda tänu omadele loomadele ei saavat siiski võtta ning vähemalt ööseks jääb ta seega õue. Otsustasin ikka kohale sõita, sest see naiste emotsionaalne jutt ajab lihtsalt hulluks ja oma silm on ikkagi kuningas.
X-linnakese X-tänava Y-maja ees oli kõik minu saabumiseks valmis – kaks vanaprouat ja üks noorem neidis ootasid ujedalt kassipuuri juures, mille seest vaatas välja tõeliselt kaunis lumivalge pikakarvaline iludus. Herpest või teisi viirushaigusi, mis nina tatiseks või silmad mädaseks teevad, ta küll ei põdenud. Näljane ta ka teps mitte polnud, see sai kohe selgeks. Korraga üks vanaprouadest hakkas rääkima:„Selle kiisu peremehed on joodikud ja viskasid ta tänavale! Siinsamas kõrvalmajas elavad! Ainult üks pidutsemine ja noad ning kirved lendavad!“
"Peksavad kassi ka?
"Ma ei tea täpselt, aga vist ikka. Midagi räägitakse."
„Aga nälgas see kiisu nüüd küll pole!“
„Kuidas ei ole? Me oleme teda toitnud. Täna sõi neli pakki korraga ära ja ilmselgelt on ta nälginud!“
„Hea proua. Mul on ka praegu autos koer, keda on toidetud kõikide reeglite järgi kvaliteettoiduga, aga ka tema pistaks koheselt kolm kilo konserve naha vahele, kui te vaid kätte annaksite! Ega teda seetõttu näljutatud ole ja sama kehtib selle kassi kohta.“
Proua mind mõistagi uskuma ei jäänud. Järgnesid veel mitmed kõned ja lõpuks sai selgeks, et tegelikult pole sellele kiisule isegi hoiukodu veel mitte.
„Äkki saad ta varjupaika sokutada?“, küsis talle abi otsima hakanud proua.
„Varjupaika ma ei lase teda viia“, asus kõnet pealt kuulnud neiu kohe kaitsele.
„Ma ei vii teda varjupaika, sest minu ainuke võimalus oleks ta Alliklepa omadega kokku panna ja siis need „mädapead“ nakataksid ta koheselt ja seda te ju ei taha!“
Noorik ajas aga oma joru edasi: „Siia ta ka ei saa jääda. Talvel on kolmkümmend kraadi külma ja kuidas ta siis õues elaks? Endale ka võtta ei saaks, sest mul on juba kaks kassi ja koer!“
„Millal meil oli viimati kolmkümmend kraadi? Ja praegu on alles suvi. Õues on soe. Millest selline rutt? On senini elanud siin ja las elab edasi. Ta pole kuidagi moodi ohus momendil! Neid asju saab ja peab hoopis teistmoodi ajama“, jäin ka ise endale kindlaks.
Tegin veel paar kõnet ja selgitasin oma seisukohta ka teistele naistele.
„Milleks me looma traumeerime ja jõlgutame? Kassile oleks parem siia jääda!“
Vestlusesse sekkus ka nüüd vanaproua, kelle pealinnas elavast sõbrannast kogu päästeaktsioon alguse saigi:
„Puuriust ei saa lahti teha – ta on nagu rakett, kes kohe minema sööstab. Ja tige on ta ka. Ja haige!“
Vaatamata karmile hoiatusele avasin siiski puuri. Lumivalguke tuli aeglaselt välja ja kukkus end kohe vastu mu jalgu hõõruma. Paitasin teda ja loomake silmnähtavalt nautis seda. Siis võtsin sülle ja ei mingit vastuhakku. Sügasin ja uurisin ta koheva kasuka üksipulgi läbi ning polnud seal mingeid parasiite näha. Nii ka ütlesin.
„Ja kohe sedasi nägitegi, et kirpe ei ole?“, ei uskunud vanadaam mu sõnu.
„Küll kirp kirbu ära tunneb, aga silma ei hakanud. Karv on küll mõnest kohast pulstunud, aga need vildilaigud saab maha ajada või üritada välja kammida, mis on paraku üsna kahtlane tegevus. Ja kus ta siis tige on? Igati hää tervise juures, toidetud ja ülisõbralik kiisu on. Seda ma teile ütlen!“
„Vanasti toitis teda joodikute peal elav vanapaar, aga nad kolisid ära. Nüüd vaeseke käibki meie hoovis süüa kräunumas. Talv on tulemas, kuidas ta küll hakkama saab?“
Aga nüüd ma pakungi välja kuidas see imearmas kiisu hakkama saab. Me hakkame talle uut kodu otsima nüüd ja praegu. Kellele see vahva kass meeldib, siis võtku minuga ühendust. Küll ma siis juba räägin ka praeguste omanikega läbi või kasutan muid trikke ja ajame selle asja kassile võimalikult vähest stressi tekitavalt korda. Eks ole? Mitte ei jõlguta teda marsruudil „ajutine hoiukodu üks“- „kliinik“ - „hoiukodu kaks“ või „kolm“ enne seda, kui ta päriskoju jõuab! Tundub mõistlik ja kassisõbralik?
