"Minu nimi on Valner, Heiki Valner. Ostan kutsikaid kokku!"

"Mu nimi on Bond, James Bond", on kuulus lause, mis filmist rahva sekka läinud. Umbes midagi taolist pidin kasutama ka ise kui eile taas ärimeheks kehastusin. Kutsikaärimeheks nimelt, aga kõik muu toimus peaaegu nii nagu paremates James Bondi filmides. 

Eesti loomaärikad annavad väljamaa spioonidele igatahes silmad ette - varjatud telefoninumbrid ja salatsemine. Erinevad autod ja variisikud. Totaalne konspiratsioon ja isegi viimasel hetkel jooksutatakse "ostjat" mööda erinevaid kohti, kus siis koerabeebit lõpuks näidatakse. Meil aga aega ja vabatahtlike küll ning seetõttu saame seda janti rahulikult kaasa teha!

"Tund täis verd, hirmu, öövastust ja lihaks mineva veise piinu! Kas nii peabki käima ühe looma tapmine?"

Eile pärastlõunal jäi mõnelegi Paldiski maanteel, Püha külas liigelnud autojuhile midagi vastikut, esmapilgul lausa arusaamatut silma. Veomasina noole otsas rippus elus lihaveis, kes tõmbles ja rabeles. Lisaks purskas loomast verd. Umbes viiekümne meetri kaugusel liiklejad ei näinud aga kaugeltki kõige hullemat vaatepilti.

Tõeliselt šokeeritud olid palju lähemal elavad naabrid, kes kõike olid sunnitud kuulma ja nägema. Taas sunnitud kuulma ja nägema, sest see polnud loomapidaja PRIIT PARI'l kaugeltki mitte esimene kord loomi taolisel viisil tappa.

"Eelmäng väga verisele ja jõhkrale loole"

Verd purskav haavatud loom surmaeelses agoonias pikka aega meeleheitlikult röökimas ja ringi jooksmas. Õõvastavat vaatepilti taluma pidavad naabrid lastel silmi ja kõrvu kinni katmas. Käpardist jahimees, kes lähedalt tabada ei suuda. Loomakaitsjaid sarjav veiseomanik "nüri lauanoaga" looma kõri läbi nüsimas. Surmahirmus sitane loomakari liigikaaslase kallal toimepandavat jõhkrust pealt vaatamas. Liitrites verd maapinnal moodustavad loigu ...

Aeg: 21 sajand.
Koht: arenenud riikide sekka kuuluv Eesti Vabariik.

Vist ei julgegi sellest kirjutada, sest:

"Ühe sendi Tommy edusammud"

Treppoja kutsikavabrikust päästetud tillukese "ühe sendi Tommy" paranemise ja edusammude nägemine muutis eile paljude inimeste hommiku ja päeva üksjagu paremaks. Jätkan tänagi samas vaimus, sest häid uudiseid on ju tegelikult nii pagana vähe ja mis mul saab selle vastu olla kui te korraks naeratate ja heldimust tunnete? 

Tommyl oli veel hiljuti kõht natuke lahti. Tema eest hoolitsev loomaarst Jürgen Mitt oli püstimures ja saatis kakaproovi isegi Saksamaa laborisse. Eks ikka selleks, et täiesti kindel olla parvoviirusest vabanemises ja selles, et lemmiku elu enam ohus pole.

"Kuhu 10 000 viirastushunti kadus?"

Nii vaikseks kõik on jäänud? Mitte ühtki röögatust näljastest huntidest! Mitte ühtki murtud koera! Mitte ühegi nutva ema kommentaari lehes! Vaeseke tuli koos lastega Mulgimaalt Pirita sillale, et minna koos lastega vabasurma, sest uppumine on ikka parem kui huntide poolt lõhki kistud saada!

Hiljutise kisa järgi võiks arvata, et nii keskkonnaameti asjapulgad kui jahimehed ei oska loendada-arvutada ning Eestimaad valitseb tegelikult umbes 10 000 pealine hundikari! Verejanulised välkrünnakud toimusid nagu kokkulepitult üheaegselt ja kõikjal üle riigi. Raudselt 10 000! Vähem neid küll olla ei saanud!

"Hea uudis! Daisy ja Lucky kolisid päriskoju!"

Ida-Virumaalt päästetud väga viletsas seisus koerad jätsid Kaija Paalbergiga hüvasti ja läksid päriskoju. Ei hakka kõike üle kordama ja kel soovi, võivad läbi lugeda selle vana blogiloo

Ma olen ikka öelnud, et üleliigseteks osutunud loomad vajavad vaid AEGA ja kui seda neile anda, siis küll lõpuks ka see päris oma inime välja ilmub. Oleks vaid hoiukodusid, kus neid hoida, sest varjukatega ei saa antud juhul väga arvestada. 

Daisy ja Lucky pidid oma inimest päris kaua ootama, aga ega nad teda väga oodanudki, sest Kaija juures oli absull chill ju eluke. Jätame tagasihoidlikkuse ja nad sattusid ikka põrgust paradiisi kui võrrelda endiseid näguripäevi.

Päriskodus on ikka parem ja sinna nad hiljuti kolisid. Koerte uus kuulus omanik ei tahtnud meediakära ja sestap pidasime suud lukus. Nüüd ta aga ise näitas Facebookis oma uusi sõpru ja meie omalt poolt soovime neile pikka toredat kooselu!

"Kellele sina oma koera müüsid? Millerdajale? Zoofiilile? Sadistile?"

"Tere. Kirjutan seoses ühe Yorki koera leidmisega ning uurin, kas on võimalik, et ma saatsin ühe koera teadmata tausta tagasi vabrikusse. Nimelt enne suuri külmi leidsime ühe yorki-laadse koera ja vastutustundlike loomaarmastajatena kuulutasime sotsiaalmeedias, et koer kodutee leiaks", kirjutas mulle Ketlin ja lisas, et omanik ilmuski paari päeva jooksul välja. Ketlin oli õnnelik, et koerake taas kodutee üles leidis. Ometigi ei leidnud ta hing rahu.

"Viisime koera omanikule, kuid koera reaktsioon oli null! Hing jäi nii haigeks ja kui nüüd kuulsin koeravabriku-uudist, siis kahtlustan veel rohkem, et hea tegemise asemel tegin koeraksele hoopis kurja! Ausalt, ma pole seda yorkit siiani suutnud unustada, sest omanikku nähes peaks kutsu rohkem rõõmustama, aga tema seda ei teinud. Tegin kiiruga omanikust ka pildi. Saadan selle sulle. Koera nimi oli Nika. Palun öelge, et ma eksin!"

"Minu nimi oli Bella!"

Tere, minu nimi oli Bella ja ma olin kolme kuune. Ma elasin Pärnumaal koos oma peremehe ja tema isaga. Kui peremees välismaale sõitis, kutsus ta isa oma joomakaaslase, naaberkülast pärit jahimehe eelmise kuu lõpus külla.

Mind kutsuti mängima ja ma läksin, sest mida ma oma kodus ikka kartma peaksin? Valesti tegin, sest nii kui ma vanameeste juurde jõudsin, suunati toru minu poole ja kõlas vali pauk.

Andreas 21! Katame laua!

Aeg lendab ja mu Soome poja sai just nii vanaks. Hea number ja poiss saab vähemalt nüüd vanamehele, vanale jotale, poest viina tuua. Vähemalt nii paljugi tast kasu lisaks selle, et nii kaua kui Soome selliseid õrnakesi armeesse värbab, on Eestil imehea võimalus see riik ilma suurema vaevata vallutada.

Öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele. Tõsi ja sestap ärge pange talle pahaks kui ta taas mingeid lollusi Helsingi vahel teeb. Puha minu süü ja mittepedagoogilised kasvatusmeetodid annavad tunda.

"Heil loomakaitse! Loomapiinajad ahju", valmistasin ma teda juba maast madalast ette ja nüüd on viimane aeg ka sulle hea lugeja paljastada, et Eestimaa Loomakaitse Liit on tegelikult fašistlik organisatsioon. Terava mõistusega venekeelne kommentaator jagas selle ära kui Russia koeraärikatele jala peale astusin.

"Viiekümnepealine koerakari vajab abi!"

Olen eile-täna hullumoodi kirjadele vastanud ja alles on jäänud veel Messengeri üle kolmesaja sõnumi. Appi! Taguots lööb tuld välja ja nüüd ma diskrimineerin mehi - teid ma masseerima ei oota! Ja ahistan seksuaalselt naisi - kes tahaks mu kanni mudida?

Neid kodupakkumis kirju lugedes võin täna väita, et tuhandele tõukoeralaadsele kutsale pole Eestis kodu leidmine mingi probleem! See annab julgust lõpuks ette võtta ka järgmine väljakutse, millega tegelikult juba paar aastat tagasi kokku puutusin. Toona olid kõik riigi- ja omavalitsuse asjapulgad platsis ja lubasid olukorra ära lahendada. Ka peretütred lubasid ema aidata ja käskisid kohtu ähvardusel blogist "laimuloo" ära kustutada. Seda ma ei teinud ja ei tee ka tulevikus! 

Eilne telefonikõne: "Veised surevad kohe nälga!"

"Tere! On see ikka see loomaselts? Kas te suurte loomadega ka tegelete või ainult kasside ja koertega."

"Loomakaitse liit ikka, aga kõikidega tegeleme loomulikult, ka mets- ja farmiloomadega."

"Väga hea, siis ma helistasin õigesse kohta. Mul on pikk ja lohisev jutt, aga ühed lihaveised hakkavad nälga surema."

"Nii, kus nad asuvad ja kelle omad?

"Harjumaal asuvad ja minu enda loomad."

"Kas teil on tarvis siis sööda- ja heinaabi?"

"Heina veel on. Mul on tegelikult pikk jutt, ma tahaksin kokku saada! Kus teie kontor asub?"

"Tõukoeralaadsete "hullud päevad" näitavad rahunemise märke, aga lugu tuleb hoopis kassist!"

Loomakaitse liidu "hullud päevad" näitavad rahunemise märke ja täna võtan ka meilidele vastamise ette. Ega ma seal midagi tarka ütle:

"Koerad on haiged ja karantiinis. Seega päriskoju neid veel ei saa lasta. Ma ise kutsikatele kodude otsimisega ei tegele ja suures osas on antud missioon minu jaoks lõppenud. Soome riigis tuleb veel natuke asjatada, et mõned plaanid ellu viia, aga üldiselt keskendun taas tavalistele teemadele.

Kõige paremat ülevaadet omab ELL Põhja-Eesti regioonijuht Katrin Lehtveer 50 83 336, katrin@loomakaitse.eu

Uurige temalt. Tänan huvi tundmast ja abi pakkumast."

"Eestlaste lemmikkoer - inglise buldog"

Seda, et inglise buldog eestlastele kõige rohkem meeldib, võin kinnitada seetõttu, et nn "inglastele" laekus kõikse rohkem kodupakkumisi ehk 78. Tõenäoliselt läheb see arv palju suuremaks, sest lugesin kokku vaid need pakkumised, mille peakirjas oli sõna "buldog". Ei imesta üldse kui ka "pakun hoiu- või päriskodu"-sõnumites just selle tõu tahtjaid sama palju oleks. Ma pole jõudnud veel eriti kellelegi vastata ja see on tekitanud omajagu pahameelt. Infomeilile laekunud kirjadest võib seda välja lugeda küll:

"Kirjutasin Valnerile juba ammu, aga ta pole suvatsenud vastata! Seetõttu kirjutan üldmeileile uuesti. Tahan buldogi ja pakun talle parimat saadaolevat kodu!"

Ärge pidage mind nüüd ülbeks, aga senini on olnud prioriteediks loomadele transpordi ja ravi tagamine, mitte arvuti taga istumine. Ja kirju on palju! Umbes 1000 kui kõikidele vabatahtlikele saadetud sooviavaldused kokku lugeda! See teeb rõõmsaks ja kurvaks üheaegselt, sest sellist aktiivsust loodaks näha ka tavaliste krantside puhul.

"Okidokis lõvi ja kaiman müügis! Kes tahab?"

Tundub uskumatu, aga keegi Alina Lady nime taha peituv tegelane just need elukad eile müüki paiskas:

"Ostke lõvikutsikaid. Ainult 8000 tükk!

Львята, малыши, девочки и мальчики возрастом от 1,5 месяцев, полностью ручные с документами.

По закону запрещена продажа диких животных выловленных в Африке и привезенных в Европу.

Если же животное разведено в питомнике в Европе в домашних условиях и есть соответствующие документы, то продажа полностью легальна.

Ühe sendi Tommy: "Aitäh, et uskusite! Aitäh, et aitasite!"

"Aitab! Täna on joon end täis ja olen paar päeva Lollidemaal!", oli eilne kindel mõte, mis mind kodust välja ajas. "No lihtsalt nii-nii-nii kurb ja vilets päev oli!"

Tilluke Säde läks vikerkaare taha. Meite pere tšintšilja ka. Lapsed on kurvad ja nutavad. Takkaotsa tuli "tuttu panna" ka üks vana ja vähki täis valudes piinelnud koer. Laibahunnik! Nagu sellest ei piisaks, siis kuulsin veel nii uskumatut lugu, et seda ei suuda isegi tõeks pidada.

Kuna loomakaitse liidu omadest keegi sellega seotud polnud, siis ei tea ma kahjuks üksikasju. Küllap vastutav tõuühing asjasse selgust toob, aga eile pärastlõunast saati olin absoluutselt "offline", sest ei tahtnud kedagi näha ega midagi kuulda.

Õnneks joomaks siiski ei läinud ja "tümakas põhjas" autosõit peksis ajud pehmeks ning aitas nii kurbust kui raevu peletada. Kuhu ma siis sõitsin? Viljandisse kohvi järele ja tagasi! Ei ole just väga mõistlik tegevus, aga aitas täiega! Soovitan soojalt viinaviskamise alternatiiviks Õhtul kuulsin aga veel veidramast veidramat uudist ja nimelt helistanud Läänemaal liidu kassimaja süütamist uuriv politseinik meile appi tulnud töömehele ja jutuajamine oli laias laastus järgmine:

"Kaks tillukest võitlejat on langenud. Lahing teiste kutsikate eest jätkub!"

Kaks tillukest võitlejat on langenud. Lahing teiste karvakerade eluõiguse eest jätkub.

"Ära pärast seda kõike mind nüüd küll maha jäta! Pea ikka vastu, ma väga palun sind!", sosistab mees taksikutsikale kõrva. 

Suur-suur muretsev mees, peos imepisike koeralaps - see vaatepilt võtaks pisara silma ka kõvema südamega inimesel!

Kui minu ema 1980. auto alla jäi ja üliraskelt viga sai, siis elulootust talle ei antud. Ta lamas Tõnismäel, tollases nn Seppo kliiniku intesiivraviosakonnas. Praegu on selles majas Justiitsministeerium.

"Mul oli nii valus, et tahtsin surra, aga need arstid siin lihtsalt ei lase sul seda teha!", ütles ta mulle, tollal 15 aastasele noorukile.

Impotendist või menopausis vaevlev netikommentaator: "Valner valis ilusamad koerad endale!"

Kade, vaenulik, viha ja kahtlusi õhutav valetav kodanik ehk tavaline sitta loopiv mölakas kommentaariumis:

"Kuulsin, et Valner valis endale kõige ilusamad koerad välja! Valikut tal ju oli! Eriline loomakaitsja enda arust ikka küll!"

Kallis kade, vaenulik, viha ja kahtlusi õhutav valetav kodanik ehk tavaline sitta loopiv kommentaariumimölakas.

"1000"

"1000 tõukoeralaadset leiaks täna kiiresti kodu,
koerasoovijaid on täpselt just nii pikk rodu,

1000 inimest sajatavad "millerdaja" maapõhja,
aga nõuavad "kaupa", et ta vaev ei läheks tühja!

Nõudlus on nii suur, ei imesta kui kakluseks läheks
ka 1000 koeravabriku toodangust jääks meile väheks!"

Mõelge ikka kaasa ja visake pilk peeglisse! Halloo head inimesed! Kas keegi krantse ja tavalisi kasse ka tahab? Meil on neid üle viiekümne!

53 230 230 , info@loomakaitse.eu

Totaalne muutumine: "Haisvast karvahunnikust kauniks preilnaks!"

Naisi ei saa uske! Emaseid koeri ka mitte!

"Ma ikka ainult sinu pärast mukin ennast! Enda pärast natuke ka, sest see tagab enesekindla tunde. Teised mehed mind ei huvita!", ütleb temake kui end jälle minekule sätib.

"Mnjah kui minu pärast, siis miks ta kodus sassis pea, ilma meigita ja lõhkistes pükstes ringi kondab?"

Loomulikult jama jutt ja see tähendab vaid - naisi ei saa uske!

Nagu välja tuleb, siis see kehtib ka emaste koerte kohta. Kodus tuuseldas ringi nagu karvane "metsjeesus" ja nii kui linna peale asjatama läks, olid pesus käidud ja karvad aetud.

"Kus ta käis ja kellega koos oli?", jääb muidugi saladuseks, aga nii palju sain teada, et tema uues "lookis" on süüdi Kersti Paju.

LARA GORJATŠOVA: "Vastavalt rahvusvahelisele õigusele peate Venemaa koerad tagastama!"

Pihkvas elav proua, end "koerakasvatajaks" kutsuv LARA GORJATŠOVA nõuab Treppojal asuvast räämast suvilast leitud koeri tagasi. Ühtekokku müüs ta proua Jelena Arbatovale väidetavalt kolm tõukoeralaadset isendit. Kurja kirja sain minagi:

"Добрый вечер, Heike Valner!

Вам пишет заводчик из России. Сегодня я прочла статью и сразу позвонила Елене Арбатовой. Выяснила ситуацию. И честно говоря удивлена.

Согласно международному праву вы в первую очередь должны были сообщить об этом заводчикам. Объяснить и рассказать обо всем, спросить хотим ли мы забрать своих собак.

"Vihkan, vihkan, vihkan südametuid loomapaljundajaid!"

Viimane seis selline: 1 kutsikas suri, ülejäänud on ülikriitilises seisus praegu Loomade Kiirabi Kliinikus. Osa loomi viiakse Sõle loomakliinikusse. Sealsed arstid tulevad ekstra puhkepäeval tööle. Kõige pisem, kelle arvasime juba eile kaotavat, peab vapralt ühe loomaarsti juures kodus vastu.

Inimesed jooksevad teie rahaahnuse ja hoolimatuse pärast, on öö otsa üleval ja turgutavad teie äri "loomulikku kadu" elule. Loomad, aga surevad ükskõik kui palju me ka ei pingutaks. 

See tekitab tohutut viha ja viimati olin vist nii tige, siis kui Pohla külast päästetud koerad nagu kärbsed koolema hakkasid. Tookord polnud asi loomakaitse liidu kontrolli all ja see kogemus andis meile karmi õppetunni, et riigi õiguskaitseorganitega "koostöö" võib loomade jaoks väga halvasti lõppeda.

Siis ma olin kuri riigi peale. Täna tunnen ma viha aga koerapaljundate peale, kes absoluutselt süüdimatult loomi olematutes tingimustes paaritavad ja seejärel nende järeltulijad müüki paiskavad. Mõistagi hoitakse igat senti kokku, sest muidu ei tasu see julm äri ennast ära. Sellest ka viletsamad tingimused, odavam söök ja loomaarsti juurde need äbarikud pahatihti ei jõuagi!

"Soh, nüüd sain veel suu ja sõrataudi ka endale"

Sedapuhku õnnestus mul siis räpasemast räpasemast "kutsikavabrikust" lisaks satikatele ka mingi neetud tõbi külge saada! Minuga kaasas olnud naistel vist pole, aga neil on ka tugevam immuunsüsteem.

Nahk on laiguline, kuivab ja praguneb. Eile õhtul lõi välja. Paras lollile, kes kindaid kasutada ei mõista ja kõik koerad ilmtingimata sülle peab võtma! Nad on ju nii nummid, et tahaks kohe musu anda. Säh mulle ja ilmselgelt sel suvel ei musuta minuga keegi ...

"Halvad, halvad lood kutsikatega!"

Täna viisin viimased koerad kliinikusse ja üllatus oli suur kui seal taas üleeile "koertetehasest"päästetud kutsikaid nägin.

"Mida te jälle siin teete?", pärisin kõige pisemate eest hoolitsemise enda peale võtnud Anettelt.

"Kõhud on lahti! Usse tuleb eest ja tagant välja. Öö läbi oksendasid!"

"Siis on palavik ka kõrge. Kui palju kraadiklaas näitas?"

"Neljakümne kanti, ühel rohkem ja tema seis on väga kriitiline."

"Soome rahvusringhäälingusse loomareporteriks!"

"Su nägu oleks nagu tuttav?", pärib soomlaste rahvusringhäälingu toimetaja Nina Malmberg.

"Ma olin kunagi ammu teles loomareporter", tulistan puusalt vastu.

"Oi-oi-oi, Soomes pole ühtegi taolist. Tule meile tööle."

"Nalja teed või ja vaevalt te vaesed mulle maksta jõuate! Eestis saavad isegi kaamerameeste kotitassijad kaks ja pool tuhat pihku osalise töö eest. Reporterite palgad algavad, aga ..... "

"6000, ei 7000 puhtalt kätte iga kuu! See on prooviperioodil, hiljem tõstame 11 tuhande peale viie kuu pärast. Ainult tule!", ei lase ta mul laest võetud numbritega luiskelugu lõpetada.

"Ei ole ära tõusnud! Ei ole ülbeks läinud! Lihtsalt pole aega vastata, vabandan!"

Üle 500 kirja ja sõnumi. Ilmselt Katrin Lehtveeril on teist samapalju, sest panin ka tema kontakti pressiteatesse. Õieti tegin, sest tegelikult on Kats täna vist ainus, kes mingitki ülevaadet omab. 

Õhtul ja homme püüan endale ka selgeks teha milline koer kuhu läks, kuskohast pärit ja kuidas tervislik seisund on. Praegu on kõik kuskil paprite peal kirjas ja see maht on ikka meeletu. Tõsiselt meeletu ja mina pole taolist koerasoovijate ja abipakkujate laviini enne veel näinud. Aitäh kõigile.

Järgmisel nädalal hakkan vastama, aga nagu isegi aru saate, siis võib sellele kuluda meeletu aeg. Palun seega natuke kannatust. Täna läheb viimane ports koeri arsti juurde ja ka nende raviga teeme algust. Enamus koeri on hoiukodudes ja loodetavasti saab nii mõnestki hoiukodust ka päriskodu. Parem oleks, sest ei ole vaja loomi vedada ja traumeerida. Eile tekkis ka väikene segadus kui Katrin lisas piltide juurde märke "kodus".

"Ahaa, juba anti koju!", karjus koerast ilma jäänud pahane kodanik internetiavarustes!

"Päästsime koertega äritseva naisterahva juurest 38 koera. Heade inimeste abi on väga oodatud!"

Täielik hullumaja ja öösel sain magada vaid neli tundi. See oli ka ette arvata. Hommikul ootas postkastides 136 kirja ja telefon heliseb lakkamatult.

Suhtlesin paljude inimestega ja tundub, et täna ära toodavad koerad, suudame ära paigutada. Eelistasin aja- ja kütusekulude kokku hoidmiseks Harjumaa rahvast. Loodetavasti mõistate.

Kuna kirju on nii palju, siis ma ei jõua kohe kõigile vastata, sest keegi peab ju koeri ka transportima. Lisaks on täna ka ühe vahva krantsi planeeritud käpaoperatsioon.

Igasugune abi ja hoiukodud on vajalikud ja kirjutan kõigile personaalselt. See võib võtta natuke aega, aga loodetavasti saate ka sellest aru. Aitah kõikidele headele inimestele. Lisan siia ka loomakaitse liidu tänase pressiteate, mida selle blogi jälgijad saavad lugeda seega enne kui see kuskil mujal paari tunni pärast ilmub.

"Julma kutsikaäri 38 ohvrit"

Täna oli siis vägagi töine päev ja ma alles seedin, mis pagana jama sisse me jälle sattusime. Selge on see, et Harjumaal tegutsenud kutsikavabrik suleb oma uksed. 

Vara on öelda kas lõplikult, aga vähemalt mingiks ajaks on selle perekonna tegevus tõsiselt häiritud. Üks tehas on vähem, aga 999 maksuvabalt koeri tootva „millerdajaga“ tuleb alles tegeleda.

Kui viimati Soome loomakaitsjate ja politseiga kohtusin, siis lubasin, et tegeleme selle teemaga tõsisemalt ja tegelemegi. Meie vaateväljas on olnud mõnda aega veel 6 perekonda, kes väikeseid koeri Soome tarivad. Töötame ka sellel suunal, mis puudutab Venemaalt „päästetud“ koeri siin maha parseldavaid tegelasi, aga sellest kõigest juba tulevikus. Nagu ise arugi saate, siis selle juures pole prioriteet mitte koera päästmine vaid ikkagi taskusse pandav papp.

"Hea uudis! Meie vanim kunde Coco sai imehea kodu."

Tillukese titena Tallinnast, Lasnamäelt leitud ja meie hoole alla antud koerake oli justkui inetu pardipoeg, keda mitte keegi endale ei tahtnud. Suve alul saab esmakohtumisest täpselt aasta. Nüüd aga tunti lõpuks ka tema vastu huvi. Algus polnud paljutõotav:

"Mis koer? Ma ootan küttepuid, mitte koera!", vastas mulle naisterahvas telefonis.

"Ma sain aru, et te soovisite koera?"

"Ma ei tea. Pojale ei meeldi - liiga suur ja liiga karvane. Mees pole üldse näinud ja ta leinab alles eelmist koera. Me ei tea."

"Nalja teete või? Ma ei annagi teile koera kui ta teile ei meeldi ja kui te teda väga-väga ei taha! Ilmselt sain valesti aru, aga tundub, et meie jutud said räägitud. Head päeva!"

"Ärge paanitsege! Varbolas peremehe kaotanud koeral on uus kodu olemas!"

Ma seda lugu Facebookis kommenteerida ei saa, aga loodetavasti jõuab see ka asjaosalisteni. Käisin laupäeval Varbolas ja vestlesin kohaliku poe müüjaga, kellele see kutsa vast kõige rohkem närvidele käib. Vestlus oli umbes järgmine ja teen sellest lühikokkuvõtte:

"Mida see koer siis teeb?"

"Jõlgub poe juures ja haugub. Ilmselt ootab oma surnud peremeest, sest too käis ka siin poes ja alati koos koeraga. siis oli kõik korras, aga praegu inimesed on väga pahased. Lapsed kardavad ka."

"Mida sa ajad? Sul käib siin kaks inimest päevas!"

"Vahet pole! Neid kahte see koer siis segabki."

"Perepoeg suri. Eakas isa läks kohe järgi. Üksteist kiisut jäid saatuse hoolde"

Kunda linnas, Lääne-Virumaal elasid eakad isa-poega. Hella hingega mehed mõlemad, kes hädalistele loomadele halastasid ja neile nii ninaesise kui ulualuse kindlustasid. 

Naabrid teadsid rääkida, et vanapapi pension läks täies ulatuses kassidele söögi ostmiseks. "Poisi" raha eest hoiti aga enestel hing sees ja maksti arved ära. Kasside steriliseerimiseks sellest piskust mõistagi ei jagunud ja nii nad paljunesid. Abi nad paluda ei osanud. Linnasaksad käisid küll kolm aastat tagasi nende elamist kontrollimas, aga ega sellest tolku olnud.

Käesoleva aasta jaanuaris lõppes perepoja elutee. Ei ole ilmas hullemat asja kui enda lapse matmine. Meid võib küll lohutada teadmine, et mõlemad olid kõrges eas, aga isale see teadmine tuge ei andnud. Sügavas leinas mees murdus kahe nädala pärast ja läks oma võsukesele järele ....

„Joodiknaise käest pääsenud retriiver otsib kodu!“

 „Elasid kord Tallinnas, rõõmsalt eite-taati
naisel juuksed punased, täpselt persest saati
eit ei tahtnud elada ja tundis hingepiina
küllap sellepärast ta, nii väga armastaski viina .....“

Taolise vemmalvärsiga algas üks pikem luuletus, milles iseloomustasin kunagi naist, kes mind kohtu ette taris ja minust „julma naisepeksja“ tegi. Kohtus selgus ka rida üksikasju, mis mu silmaringi kenakesti avardasid, sest senini olin asjadest hoopis teistmoodi aru saanud:

"Meeste moodi ...."

Nais-naisi jääb aina vähemaks,

mees-naisi tuleb ropult juurde,
räägingi hingelt ää nüüd murekse suure

Naised ei taha olla nagu neid loodi,
nad tahavad olla rohkem meeste moodi,
aga ma ei taha ju "tissidega meest" enda voodi ....

„Tõestatud – ma olen paha inimene!“

Seda ei ole kellegil enesele kerge tunnistada, aga täna tuleb mul siiski ausalt peeglisse vaadata. Karmi tõehetkeni viis mind aga ei keegi muu kui täiesti tavaline hiir. 

Jõukamal rahval, kelle hulka mõistagi enamus loomakaitsjatest eesotsas minuga kuulub, on suuremad elamised, milles päris üksinda hakkama ei saa. Nii elavad koos minuga „Villa de Valnera’s“ ka autojuht, kokk, teenija ja kass, kelle ülesandeks on hiirte taltsutamine mo tagasihoidlikus mõisakeses.

Kuna ma olen vähemalt oma arust väga hea inime, siis annan koduabilistele ikka suuremeelselt asu ja puhkepäevi ka. Nii ka sel nädalavahetusel lasin nad linna peale tuuseldama. Kass algselt ei tahtnud, aga reede õhtul tegi siiski minekut:

„Ma olen esmaspäeva hommikul tagasi. Pole vaja järele tulla!“

"Karjamõisa tapamaja juhtum pole kaugeltki erandlik!"

Ka parema tahtmise juures ei jõua kõigel loomadega seonduval silma peal hoida ja eriti välisilmas toimuv jätab mind suhteliselt külmaks, sest koduseid loomade väärkohtlemis juhtumeid on üle mõistuse palju ja vajavad lahendamist. 

Karjamõisa tapamajas toimuv ajas südame pahaks paljudel inimestel. Tänu Ukrainast pärit  odavama tööjõu vastu väljavahetamisele avas lihunikuna seal leiba teeninud mees lõpuks suu. Meie riik on nii väike, et kõik tunnevad kõiki. Ka antud härraga olime varasemalt juba kokku puutunud kuid kümne küünega tööst kinni hoides, ta oma suud ei paotanud.

"Kui te vaid teaksite, mida nad seal tapamajas loomadega teevad? Ma veel ei räägi, aga kunagi avaldan teile kui loomakaitsjatele kogu tõe!", lubas ta paar aastat tagasi. 

"Ha-Ha ehk ei saanud me tänavugi läbi ilma Hundi-Hüsteeriata."

Kevad koputab uksele ja arvasin juba naiivselt, et tänavu saame läbi ilma hundihüsteeriata. Lora puha, sest enne lume kadumist soovivad jahimehed veel ja veel võsavillemeid maha nottida ning nõuavad lube juurde.

"Ega me ise ei lasekski, aga külanaised tulid koos nutvate lastega ukse taha, viskusid põlvili ja lahkusid alles aovalges kui olin lubanud, et tuleme kogukonnale appi.", ütles Eesti Esimese Jahimehe Esimene abi ajakirjanikele.

"Hundil on tegelikult metsas paha ja eriti paha on kärntõves hundil. Me pole verehimulised mõrtsukad vaid ka huntide suurimad sõbrad ja läheme neile tegelikult appi." toetas Eesti Esimese Jahimehe Esimese Asetäitja Esimene ehk Vanem poeg, kes alles eelmisel kuul sai jahitunnistuse.

Eesti tapaloomade reaalsus: "Purunenud rattalaagri tõttu pidid 119 vasikat koolimaja kõrval pika päeva virelema.“

Naistepäev Võrumaa Kuldre külakeses möödus eile väheke teistmoodi kui tavaliselt ning nimelt hakkas kohalikule rahvale kooli ja poe läheduses silma üks veomasin, millest kostus vasikate kaeblikku ammumist. 

„Ohh kui äge! Nii tore, et vallavalitsus laste tarbeks vasikad sellisel päeval kohale taris!“, arvab võhiklik pealinlane. Paraku linnasaks eksib, sest maal elavatele inimestele pole nüüd küll vaja näidata ei lehmi ega tema järglasi. Nad näevad neid niigi kui tahavad ja teavad ka seda, et kogu see piimatööstus on üks suur petukaup.

Seda eelkõige ikka lehma jaoks, sest teda me „lüpsame“ nii otseses kui kaudses mõttes nii nagu jaksame. Kui inimemmedelt lapsed tissi otsast ära kiskuda ja nad teadmata suunas viia, siis oleks mõistagi kisa taevani. Õnneks pole aga planeedile Maa laskunud veel ükski meist targem elusvorm, kes meid niimoodi ekspluateerida suudaks ning taolise ülekohtuga ei tule meil „looduse kroonidel“ loodetavasti kunagi silmitsi seista.

Maalapsed teavad ka seda, et taoline koolimaja juurde üles sätitud vasikate väljanäitus oli seotud piltlikult öeldes „udara otsast“ ää kistud tittede saatmisega väljamaale. Ei-ei , tegemist pole puhkusereisiga vaid nii need asjad käivadki, sest üleliigsed loomad lihtsalt äritakse maha. Antud partii vasikaid pidi rändama Itaaliasse.

"Oma arust head inimesed ja veebiloomakaitsjad! Minge pepu sisse!"

Eilne Ardu kiisu lugu lõi kommentaariumi kihama nagu herilasepesa. Mõnedel oli vaesest loomast kahju-kahju. Teisi häirisid jälle fotod.

"Valner on debiil ja sadist, et taolist asja näitab. Miks ta varem appi ei jõudnud ja miks kohe suust-suhu hingamisega algust ei teinud? See siga lausa naudib taolist vaatepilti, küll me juba teame!", hurjutasid veebiloomakaitsjad ja teised "enda arust head inimesed". "Kui MEIE oleksime kohale läinud, siis kiisu oleks ellu jäänud!"

Miks te ei läinud siis? Miks te kunagi ühegi haige looma ega inimese juurde reaalselt kohale ei jõua veebitargutajad ja teised "enda arust head inimesed"?

"Ardu rahvas! Auto alla jäänud kiisuke ootab maha matmist!"

Just nii nagu allolevast videost näete, piinleb üks auto alla jäänud loomake. Tõmbleb ja tema karjumine lõigub ka endale justkui lihasse, sest vaesekese valud on kohutavad. Inimestel pole pahatihti südant selle märkamiseks või teadvustamiseks. 

Enamasti me ei tahagi taolistest asjadest midagi kuulda, aga ületage ennast, sulgege korraks silmad ja mõelge endid selle kassi asemele sinna maanteekraavi. Mõni ütleb, et taolist asja pole vaja üldse pildistada. Väga mugav seisukoht roosamannas edasi püherdamiseks, aga minu arust tuleb taolised juhtumid just autojuhtidele näkku paisata. Äkki hakkavad vähemalt mõned mõtlema milliseid piinu nad võivad elushingedele valmistada ......

Tänasel Naistepäeval jäi Ardus, otse bussipeatuse juures auto alla omapäi jalutanud ning teed ületanud isane kass. Täpselt keskjoonel sai ta laksu kirja. Kuigi loomad võivad teele joosta ka väga ootamatult, siis antud juhtum paneb siiski kukalt sügama - liiklus oli hõre, teekate kuiv ja nähtavus paremast parem. Kõikse tipuks on seal ka liikluspiirang 50 km/h, aga küllap oli juhil tähtsamat teha kui teed jälgida.

"Tähistagem Naistepäeva kuniks veel lubatakse!"

Laiem avalikkus vast veel ei tea, aga Euroopa võimukoridorides lüüakse Naistepäevale, kui sellisele, hingekella. Kui viimati Saksamaal käisin, siis kohtusin ka Angela Merkeliga ning rääkisime põgusalt sugudest ja nendega kaasnevatest rollidest.

"Sood ja igasugused rollid peavad jääma minevikku nagu orjapidaminegi ning Saksamaal on selles juhtiv roll!", tõdes mulle fräulein Merkel saladuskatte all. "Juba 2025 kaotame oma riigis igasugused viited sugudele ning mehed ja naised hakkavad kandma ühist uhket nimetajat INIMENE."

Lobisesime oma kolm tundi ja kõikide nüansside teieni toomine läheks väga pikaks. Teen lühikokkuvõtte. Tulevikus kaovad koos sugudega ära veel sellised ahistavad piirangud nagu eraldi tualetid, haiglad, saunad, riietuskabiinid jne. Eraldi tähelepanu all oli Naistepäeva tähistamine.