"Nii mootori vahele jäänud kassike kui "Haapsalu karvik" saavadvajalikku ravi"

On hea tava ikka loomasõpradele ja annetajatele teada anda kuidas hoolealuste käpp käib. Mootori vahele jäänud kiisu elas kenasti öö üle, sööb hästi, aga enamuse ajast magab. Õige kah, sest see käpp teeb ikka parajat valu ja tal on igasugu vaigistid momendil peal - need teevadki uimaseks. Hommikul kappan Haapsalusse ja toon ta kella üheks arstile. Siis selgub mida selle käpaga ette võetakse. Tegemist on siis kastreeritud kodukassiga. Kuigi vastavad sildid on ka Lasnamäele, sinna parkla juurde üles riputatud, siis omanik pole veel ühendust võtnud.

"Krimi24 hakkab edastama ka loomade väärkohtlemisjuhtumeid"

Paar aastat olin siin "eraeluliste mitteoluliste" asjadega veidike hõivatud ja siis jäi seesamune loomakaitsevärk veidi tahaplaanile. Siinjuures oleks paslik vabandada nii loomade kui nende sõprade ees. Õnneks on see "maniakaal-depressiivne-suitsiidne jne bla-bla-bla aeg" nüüdseks jäädavalt möödas ning sestap sai selle aasta alul saag uuesti korralikult käima tõmmatud.
Eile lõin käed ka krimi24.ee portaali tegijatega ja see on hea uudis eelkõige kõigile loomapiinajatele - tulevikus saate juba palju-palju suurema auditooriumi ees oma tegudega kelkima hakata.
"Haapsalu karvik" tegi otsa lahti:  http://krimi24.ee/krimi24-video-ja-fotod-eile-haapsalust-leitud-koer-oli-kohutavas-seisus/

"Haapsalu karvik" vajab samuti Teie abi"

Kas olete ka tähele pannud, et teinekord on asjad seotud ja nagu ette määratud mingil veidral moel. Täna näiteks ei leidnud ma sellele kiisule hoiukodu, kes automootori vahel viga sai. Läänemaa varjupaigas lubati ta eest aga mõned päevad hoolitseda ja sestap keerasin masina kohe pärast kliinikust kassi kätte saamist Haapsalu poole. Võrratu loom talus autosõitu imehästi, mitte nagu minu Evka, kes oma kräunumisega hulluks ajab.

Kass sõitis mootori vahel ligi 30 kilomeetrit ja jäi ellu! Imede ime!

Lood loomadest on pahatihti lood meist endist ja täna tahangi rääkida ühest kiisust, kelle saatus läks korda üsna paljudele MEESTELE! Miks ma seda rõhutan? Eks sellepärast, et reeglina seostatakse kiisu-miisusid ikka naistega ja on levinud arvamus, et mehi need loomad suurt ei koti. Aga võta näpust! Minu jaoks oli tegemist aga lausa omamoodi imega, sest reeglina taolised juhtumid hästi lõpe. Nüüd aga kõigest järjekorras.

Helistas mulle päeval Sergei ja palus abi ühe kassi mootori vahelt kätte saamisel. Kuna masinaks oli Volkswagen Tiguan ehk üsna tilluke jeepar, siis arvasin, et päästa pole enam kedagi. Teatasin ka Loomade Kiirabi Kliinikusse, et toon ühe kassikese, kes ilmselt  tuleb magama panna, et teda edasistest piinadest päästa. Reeglina need lood just nii lõpevad!

Eestlast Veenusele saata on lihtsam kui Tallinna varjupaigast kassisaada!

Kumb on raskem, kas eestlaste päris oma kosmoseprogramm või Tallinna Loomade Hoiupaigast ühe kassi päästmine? Eksivad need kes arvasid, et kassi saamine on kökimöki, sest Mudavere Matsi Veenusele saatmine oleks tegelikult päriselus kordades lihtsam.
Kirjutasin selle kuu alul ühest kassiloost ja Krimisaade lubas ka sellest juttu teha. Kuna aja- ja ruumipuudus sunnib alati kärpima, siis pole kunagi teada palju rahva ette üldse jõuab. Sestap jagan siin kassisõber Ave soovil kogu kadalippu, milleks peate valmis olema, kui sealt varjukast looma tahate kunagi võtta.

Veel kord Alaveski karudest, riigiametnikest ja "Pealtnägija"mõmmiloost ka

„Miks te midagi ei tee?  Televiisorist öeldi, et Loomakaitse Liit teadlikult valetas Alaveski mõmmide tapmise kohta“, hüüdis ärritunud naisterahva hääl telefonitorus. "100 000 inimest vaatas ja näitavad nüüd liidu peale näpuga!"
Algselt ei saanud ma tühjagi aru, aga siis selgus, et nendest kuulsatest mõmmidest olnud saatelõik ka „Pealtnägija“ saates. Tegelikult ma teadsin, et lugu tuleb, aga olin selle täitsa ää unustanud.
Võtsin 15 validooli sisse ja värisevate kätega lülisin teleka tööle, et saate kordust näha. Oodata võib ju kõike, sest tegelikult on mul Pealtnägijaga veel see „Valnerilt nõutakse 12 000 euri tagasi ja liidus kõik varastavad ning huiavad“ , kana lõpuni kitkumata. Äkki panid jälle ära ja tegid nö tellimustööd? „Mis asi on tellimustöö“, küsib uudishimulik kodanik kindlasti. Kohe seletan – eesti on nii väike ja alati leidub mõni „kodustatud ajakirjanik“, nagu neid nimetatakse ja see kajastab asja "õige nurga" alt.

"Moor ahistab ikka täiega!"

Järgmiseks nädalaks lubavat paarkümmend soojapügalat ja see tähendab seda, et mooriga läheb jälle kevadiseks madinaks mu soengu üle. „Las ikka tukk olla alles! Ole nagu jürgenfogelil! Siis on nummi! Siis on armas!“

„Kuradile see koogelmoogel oma nunnu soenguga! Tahan olla kiilakas! Ja et oleks žiletiga aetud!“, see on minu moto.  Endal jupi maad ju lihtsam olla selle palavaga. Kammima ka ei pea. Lisaks hoian šampooni pealt suvega vähemalt odavama masina raha kokku. Nagu isegi näete on plusse kuhjaga, aga ………..

"Esimesed kaks lammast murtud! Kas läheb jälle hundijahiks?"

Tänavused esimesed kaks lammast murti üleeile öösel maha ja koletu veretöö pandi toime Pärnumaal, Tõstamaa vallas. Arvatakse, et karjast ära aetud hullunud isahunt murrab mitte nälja, vaid lõbu pärast. Ka eelmisel aastal olla lambukesi loojakarja saja ringis läinud ja kõige ohvriterohkemal ööl murti lausa 11 tükki korraga maha. See eeldab vist aga ikka juba suurema karja koostööd ning üks pensionipõlve pidav vana ning väeti hundu sellega vast hakkama ei saa. Muide, Eesti riik menetleb asja siiani ja see tähendab seda, et kahjud on tänaseni korvamata. Loomakasvatus liigub meil niigi väljasuretamiskursil ja selge see, et taoline asi ajab närvi ning lambakasvatajad nõuavad kõikide huntide maha tapmist.

Narvas toidab "ussitädi" omi lemmikud kutsikate ja kassipoegadega?!

Järjekordsest „ussitädist“ anti teada, kes pidavat oma madudele sisse söötma nii koera- kui kassipoegi. Sedapuhku pole tegemist siiski tartlanna Ivikaga, kes aastaid tagasi kirgi küttis, vaid ka Narvas elavat keegi naisterahvas, kes hunnikuteviisi noori kasse ja koeri kokku kogub. Kuna kuulutus on absoluutselt anonüümne ehk täielik "udu", siis ehk pole asi kisamist ka väärt. Tähelepanelik tasuks aga siiski olla!

Mida mina asjast arvan? Tõttöelda mitte midagi, sest minu jaoks ei oma vähimatki tähtsust kas maole antakse ette külmutatud rott, kutsikas või küülik. Mul on neist kõigist täpselt sama palju kahju kui nendest, keda ma ise nahka pistan! Iseenesest on aga tühipaljas mõte kassipoegadega söötmisest minu jaoks õõvastav küll. Kas loomakaitse peaks sekkuma? Siis kindlasti kui madusid nälgas hoitakse, aga teavitan ka ju praegu, sest vaatamata sellele, et bioloogilises või zooloogilises plaanis on täiesti savi, mida need roomajad söövad, siis ma ometigi ei taha, et seda tehtaks lemmikloomadega. Nüüd võib muidugi küsida, et kas ma ei väärtusta roti ja armsa küüliku elunatukest? Väärtustan ikka, aga mnjah ......

Kuidas käituda kui teine koer ründab?

Loomakaitse liidu kodukal oleva blogi eesmärk on inimesi siia lehele kutsuda lootuses, et seal siis ka niisama ringi vaadatakse ja ka igasugu muudele küsimustele vastused leitakse. Üks küsimusi millega meie poole üsna tihti pöördutakse on see, et kuidas käituda kui teine koer ründab. Viimane taoline arupärimine tuli just eile:

VTA: "Käed eemale meie inspektorist! Käed eemale Elita Sillarist!"

Eelmise nädala lõpus potsatas meie postkasti ka Veterinaar- ja Toiduameti kuninga INDREK HALLISTE allkirjaga kiri, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmise lausega: „imege muna loomakaitsjad!“- teie juba meie omasid süüdistama ei tule ja hobuse surema jätnud Pärnumaa vaterinaarkeskuse peaspetsialist ELITA SILLAR on õigematest õigem." Eks seda oligi oodata ja oleks ju olnud naiivne arvata, et sarnase haridustaustaga ja samasse klanni kuuluvad tõpratohtrid ringkaitsesse ei asuks. See nõuab ikka julgust, ausust, loomaarmastust ja neid iseloomuomadusi sealt majast juba naljalt ei leia. VTA ametlik vastus võtab lühidalt asja kokku nii: "Eelnevast lähtuvalt saab VTA olemasoleva ja menetluse käigus kogutud materjaliga tutvudes asuda seisukohale, et Pärnumaa Veterinaarkeskuse ametnik E. Sillar on toiminud õigusaktidega ettenähtud piirides, teinud vajalikud toimingud vastavalt kohapeal tuvastatule ja erinevatelt veterinaararstidelt saadud informatsioonist lähtuvalt. E. Sillari tegevus kõnesoleva juhtumiga tegelemisel on olnud seaduslik ja otstarbekas."

Vahva Eku vajab heade inimeste abi, et operatsioonile minna!

Eks me oleme kõik vast kokku puutunud arstidega, kes siis kas lollusest või laiskusest viskavad põhjalikumalt süvenemata mingi suvalise diagnoosi: „Kõht valutab?“ „Jah“ „See on stressist ja võta 56 korda päevas Xanaxit. See aitab!“ „Aga ……..“ „Ei mingeid agasid! Kes meist õigupoolest arst on?“ja pimesool jääbki välja lõikamata, ning hiljem juba öeldakse, et „liiga hilja“ pöördusite! Õigust taga ajada polegi mõtet, sest süüdi jääte nagunii ise, kui võhik, kes meditsiinist tühjagi ei jaga. Haigused käivad ikka mööda inimesi, aga ka loomi pidi ja teinekord laksatakse neilegi laest võetud diagnoose. Nii läks ka Kernu kandis elava Ekuga.

Loomadele ei meeldi autosõit? Kes küll sellist jama ajab?

„Joomine ja roolimine kokku ei käi!“, seda teavad vast juba ka lasteaialapsed, vaatamata sellele, et mõned täiskasvanud kipuvad selle vahetevahel ää unustama. Ka loomad ja roolimine ei sobi kokku ning sellest ma saan imehästi aru. Paraku on mõned neljajalgsed ses suhtes küll absoluutselt teist meelt!
Oli mul kunagi dobermann Petra ja oli mul kunagi mingi bussilaadne aparaat ning Petra arvas alati, et peab mu kõrval istuma ja „kaarti lugema“. Lühematel trettidel lasin teda ikka salongi ka, aga asi läks teinekord ikka juba väga segavaks kätte ning sestap pidi edaspidi küllaltki suur koeravolask kongis olema. Ega see talle mõistagi ei meeldinud.

Mis sai Kohilast pärit kolmekäpalisest kiisust?

„Miks te arvate, et meil kasside eest ei hoolisteta? Kus kohast te seda võtate?“, küsib Tallinna Loomade Hoiupaiga juhataja närviliselt. „See kõik on jama ja tegelikult konkurendid tahavad minult tööd ära võtta, nad laimavad meid!“
Küllap on nii mõnedki inimesed taolist pläma kuulnud, kui on huvi tundnud ühe või teise kiisu vastu. Ometigi ei saa nad neid õnnetuid hiirekuningaid sealt kuidagimoodi kätte. Viimane juhtum jõudis minuni eile, kui üks loomasõber soovis ühele Kohilast, Tööstuse uulitsalt pärit komekäpalisele kiisu-miisule nii armastust kui kodu pakkuda:

"Karjalaskepäev"

Täna on karjalaskepäev. Vanadest tavadest tuleb kinni hoida, aga linnas elades mul ju karja pole! Aga ma pole laisk ja ei hakanud vabanduste otsimise peale aega raiskama. Sestap istusin juba varahommikul bussi peale ja põrutasin Loole, Linnuvabrikusse – kanad elavad seal ju ka puhta karjas ja otsustasin need siis parema variandi puudusel välja lasta. Passisin oma kolm tundi, aga turvamehed märkasid ja ajasid minema. Esimene katse läks aia taha!

Eakas labrador Rommi otsib uut kodu - UUES KODUS!

Inimene teeb plaane, aga teinekord saatus või tervis nöögivad ja siis võib minna nii, et ühtäkki ripub ka pere lemmiklooma elunatuke juuksekarva otsas. Tundub, et nii on läinud ka 9-aastase Rommiga.
Praegu elab Rommi Pärnus koos memmega, aga viimase tervis on juba nii vilets, et ei saa koeramürakaga kohe kuidagi enam hakkama. Pere nooremad liikmed on jõudnud tööotsingutega väljamaale ja sestap otsib Rommi nüüd uut elamist ja uut peremeest.

Lühikese karvaline labrador on väga-väga sõbralik ja seltsib nii kasside kui lastega. Võõraste suhtes veidi umbusklik ja natuke vist nagu arg ka, sest pahatihti poeks tänaval teist koera nähes pigem peitu kui tutvust teeks.
Rommi tervis on laias laastus täitsa korras, aga üks häda vaevab teda siiski ka ja nimelt peab ta tarvitama langetõverohtusid. Omanikud on lubasid selle kulu Rommi elupäevade lõpuni ise kinni maksta ja sama käib ka toidu kohta.
Vat selline kurb lugu siis ühe toreda koeramürakaga, aga loodan siiralt, et Rommile uus armastav pere ja kodu ka leidub.
Kontaktid: Merike +358 449179257 ja Jana +358 408098638
Kui Soome helistamine käib üle jõu, siis ärge pabistage – nad kõllavad tagasi kui vastamata kõne teete. Seda vast ei pea enam mainimagi, aga jagamine on abiks. Tänud juba ette!

Üks Urgelt kadunud huskydest ikka veel kadunud

Panen välja 400 eurot vaevatasu inimesele, kes aitab mul üles leida või annab temani jõudva vihje, emase Siberi Husky Mõmmi leidmiseks( elusalt või surnult ). Ta on 10 kuune, siniste silmadega ja sõbralik. Kadus Kohilas, kodu aiast 1.aprillil.
Vajadusel on anonüümsus garanteeritud. 56578928 või 56723485

G-Kommando: "Nõmmel hirmu külvanud kana tehti kahjutuks ühegi lasuta!"

Politseiuurimine on tupikusse jooksnud ja sestap head sõbrad pöördun ka mina teie poole palvega - tunnistage parem heaga üles, kes käis Nõmmel koos oma kanaga jalutamas ja selle jooksu lasi? Ei taha mõeldagi, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui see ilge lind oleks näiteks rünnanud täiesti ilmsüüta last, jooksjat või ratturit? Lapse puhul on selge, et nii lühikese olendi puhul oleks kana rünnanud kohe silmi ja edasi mõelge juba ise. Täiskasvanud tervisesportlaste jaoks oleks asi ilmselt lõppenud koomaga, sest kunagi ei tea ju kuhu vastu nad oleks meeltesegaduses jooksnud/sõitnud või kuidas kukkunud. Vat see on vastutustundetu loomapidamise hind, kuid mõningad meie seas elavad indiviidid lihtsalt sülitavad sellele ja ühiselureeglitele!

Nahkhiired ärkavad - kindel märk, et suvi pole enam kaugel!

Andres Jaanisoo kirjutab Facebookis: "Tere, kallid nõmmekad! Vaadates meie aedasid, siis on näha, et kevad on käes - lumi juba ununenud ja esimesed kevadlilled õitsevad. Aga ka maa alla keldrisse on kevad jõudnud - nahkhiired on ärkamas talveunest.
Siin ta on - talveunest ärkava nahkhiire haigutus!"
Nahkhiired on lahedad tüübid ja viimati puutusin nende kokku Saaremaal, Roobaka kandis. Ei valetan, Pääskülas kaevasime aastaid tagasi käike lahti, et nad ikka lendama pääseksid ja siis sai neid ka lähemalt kaedud - on ikka võrratud tegelased küll. Saaremaal ma nii ei arvanud, sest suveööl kippusid nad seal pargi juures peale lendama kui vähekenegi heledam särk seljas oli ja selles ei olnud ägedat miskit. Otse vastupidi, ehmata end või surnuks!

Kuna nendega enamus meist kokku ei puutu, siis arvasin, et äkki tahate ka näha. 

Laagris auto alla jäänud Otto raviks annetati 1800 eurot ja kiisuparaneb jõudsalt!

Täna möödub 22 päeva sellest kui Laagri aleviku inimeste poolt armastatud tänavakass Otto seiklused lõppesid auto rataste all. Mäletatavasti sai ta pihta üsna korralikult ja viidi esmalt Tallinna loomade varjupaika. Hiljem loovutas Saue vallaametnik Elina Kask vigastatud kiisu loomakaitse liidu hoolde ja meie omakorda toimetasime ta kohe Loomade Kiirabi Kliinikusse ravile. Ravikulude katteks palusime rahvalt annetusi ja Otto paranemisele otsustas õla alla panna vägagi palju inimesi - viimati kui palusin raamatupidajal meie kontoseisu vaadata, oli laekunud kuskil 1800 euro kandis. Ilmselt tuleb sellele veel lisa, sest Saue vallavalitsus pole lubatud toetust veel üle kandnud.

Loomalaste "merekooli" saatmistele ei tule vist ealeski lõppu!

Kasside ja kutsikate merekooli saatmine on paha-paha! Nii loomakaitsjad räägivad, aga vanad tavad on visad kaduma. Ma ise olen selles küsimuses küll üsna mõistev olnud ja seda just vanade inimestega, kes asjadest omamoodi aru saavad. Lisaks poleks näiteks ka tädi Maalil võimalik kogu seda laudakassidearmeed ära lõigata, sest hädise pensiga seda juba ei tee. Pole vähem oluline ka seik, et enamus kasse on sügisel ta aia taha just linnasakste poolt sokutatud ja nende järglasi ta siis uputabki. Ega ta ise ka õnnelik muidugist ole, aga häda ajavat ka härja kaevu! Nii vähemalt vanarahvas teadis rääkida.

Aprill – KOERATAPUKUU!

Koeratapukuu aprill - nii võib vast öelda küll, sest just sel kuul on tulnud üsna palju selliseid teateid, kus koerad vast inimesega kohtumise üle väga rõõmsad pole:

• Urge külas Raplamaal läksid kaks huskyt kaduma, kellest tänaseks on vaid üks kätte saadud. Seegi väidetavalt läbi pekstuna.
• Keila lähistel Leholas peksis täkku ja lakku täis külajoodik lapsele kuulunud sõbraliku retriiveri surnuks. Sellest lähemalt kirjutan vast juba järgmisel või ülejärgmisel nädalal - moment on lihtsalt tiba vara ja las pollarid teevad rahus oma tööd.
• Alatskivil jättis keegi mölakas kuus kutsikat bussipeatusesse uut omanikku ootama või surema, sest kui head inimesed poleks sekkunud, siis täpselt nii just oleks läinud.
• Viljandimaal valati süütevedelikuga üle ja pisteti tuli otsa küla vahel lonkinud tiibeti mastif Steffile.
• Rae vallast Kurna külast anti eelmisel nädalavahetusel teada Miša-nimelisest huskyst, kes sai naabri käest kaks lasku otse kerre. Loomakese seisund oli kriitiline ja ega ma tea kas ta ellu jäigi. Politseisse omanik avalduse igatahes tegi ja tulistaja olevat ka kinnitanud oma maja ees kassi rünnanud peni tulistamist.

Üksikemad on litsid? Huvitav, miks mõned naised nii küll arvavad?

Kodulehtedega on see jama, et lugejaid napib. Ka loomakaitse liidu koduka külastatavus oli üsna nigel ja enamasti tuli kümneid kordi ikka samadele küsimustele meili teel vastata. No palun minge ja lugege mida teha kui naabri koer haugub või mis asi see steriliseerimine on – kõik on kirjas, aga vat ei minda ja muudkui saadetakse kirju. Vaesed Pille ja Piret peavad siis muudkui copy/paste vastama.
Sestap saigi siinsed FB postitused sinna suunatud ja asi töötab täiega – blogikülastused on lehe vaadatavust kordades tõstnud ja küllap konnatakse siis seal ka niisama veidi ringi ning saadakse ka muudes küsimustes veidi targemaks.
Sõnavara on mul alati selline „kare, otse ja omadega“ olnud ning ega ma suurt „juulitama“ pole kunagi kippunud. Kui mõni tahab öelda, et Eestis on loomakaitsega „üksikuid probleeme“, siis mina ütlen, et asi on ikka nii pees kui veel olla saab ja kiiret abi loomadel loota pole! Võtke või jätke või vaielge vastu!

Ärge puutuge seda rääbakat kassi!

"Inetu"- nimelise kassi kurvast saatusest saad lugeda siit.
Olen minagi taolistega kokku puutunud ja tõsi ta on, et reeglina on need karvutud ja haiged rääbakad tegelikult ühed paganama vahva iseloomuga tegelased. Kunagi tegin ühest sellisest ka loo. Mõmmikul läks hästi ja pärast lugu leidis ta kohe Randveres armastava kodu. Mäletan kuidas veel uus pere värises:"Me nii kartsime, et kas teda meile ikka antakse? Kas me oleme ikka tema väärilised?" Olid küll väärilised ja Mõmmiku peakese kohalt kadusid lõpuks tumedad pilved.

Ära piina looma, muidu tuleb Valner ja .............!

"Tule kaevu juurest ära! Seal elab koll, kes lapsi sisse tõmbab ja ära sööb!", nii hoiatati mind kui veel alles pisi-pisi olin ja kaevu sees toimuva vastu huvi tundsin. Eks vanavanemad kartsid, et kui sinna sisse kukun, siis on kirikukellad ja selle vältimiseks kõlbas igasugune mula.
Aastad lendasid ja nüüd on minust enesest saanud KOLL: "Anna koerale süüa! Ära lase oma kassi õue! Muidu tuleb Valner ja sööb su ära!"
Umbes niimoodi need ähvardused välja näevad. Eile andis arusaamatutel põhjustel Pärnus elav Raavo Raadik teada, et keegi olevat just niimoodi ühte mu tuttavat (kellega koos me muide aastaid tagasi üsna vingelt loomi aitasime) ähvardanud kui viimane veel kassi õue laseb. Hilisõhtul kuulsin jällegi neiu Silvilt, et ka Läänemaal oli minu nimi ähvardava kirvena õhku paisatud: "Kui te ikka mulle koera ei anna, siis tuleb Valner jne jne"

Tegelikult olen varemgi kuulnud, et taolisi hüüdlauseid on lendu lastud, aga ega ma asjaga ikka seotud pole olnud küll. Samas jällegi, kui loomade eluke seeläbi paremaks muutub, siis ähvardage aga mõnuga. Nii et loomapiinajad ja -näljutajad: "Lõpetage koheselt oma jama ära, muidu tuleb Valner ja ...................!

Lendorava õigus elule jätab eestlasi külmaks

2052-le Eesti inimesele läks korda kas lendorav elab või sureb. 2052 inimest arvasid, et selle väljasuremisohus laheda tegelase elukeskkonda ei tuleks katlasse ajada. 2052 on ikka väga väike number, mis näitab ükskõiksuse kasvu ja hoolivuse surma. Eks meil ole mõistagi kiire ka ja palju-palju olulisemad endi heaolu tagavad asjad kaaluvad igal juhul mingi "mõtetu lendava roti" eluõiguse üles.
Tegelikult on ka eestlased ise lendoravaga sarnases olukorras - väljasuremisohus rahvas elab hinnalisel maalapil, mis varjab fosforiiti. Euroopa ja maailma ühised huvid kaaluvad kindlasti üles mingi pooleteist miljoni aborigeeni õigused oma maale ja elule. Sestap varem või hiljem lüüakse ikkagi kopad maasse ja pole kellegi asi, kas me nutame või saame eneste kaitseks 500 või 5000 tuhat allkirja kokku. Mõelge korra ja kujutage ette, et just teie oletegi lendoravad ning appi ei tule mitte keegi. Olete solvunud, olete pahased, olete hüljatud, sest kedagi ei huvita! Aga miks peakski kedagi huvitama mingi rahvas, kes ise on näidanud üles suurt egoismi ja täielikku hoolimatust?

2052 on siiski oluliselt suurem number kui 26, sest just täpselt nii vähe inimesi avaldas aastaid tagasi oma seisukohta liidu korraldatud allkirjade kogumisel, et loomadega seksimine kui ebanormaalne tegevus tuleks üheselt keelata. Järelikult ülejäänute jaoks on see normaalne ja küllap just seepärast meil hobuste, lehmade, koerte ja teiste elukate "trukkimine" lubatud ongi. Me oleme ükskõikne lambakep...te rahvas!? Äkki maailm muutubki paremaks kui sellised hääbuvad?

Sitt peremees! Täna vist tõesti olen!

"Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!", palus Jeesus ja sai kohe ka mõnusa lataka vastu pead. „Ema, see ei käinud Sinu kohta!“

 

„Kes teie seast on alati kõik oma koerajunnid üles korjanud, visaku esimese kiviga“, on minu versioon asjast ja sedapuhku peaksin igasuguse kiviga virutamise küll ää unustama, sest täna jäi mul eneselgi see püha kohustus täitmata.

Jalutasime hommikul Miaga ja daame tegi oma hädad kenasti ära. Korjasin mõistagi jäägid kokku ning jätkasime teed. Vastu tuli kena neidis oma koerakesega ja ka see kukkus maad väetisega rikastama. „Kas teil kotti oleks mulle anda? Unustasin enda oma koju“, palus tütarlaps. Kuna Mia oli selle murega juba ühele poole saanud, siis andsin tagavara koti hää meelega ära, sest ikka juhtub vahest, et inimene kipub tarvilise kraami maha unustama.

"Kõik tuleb üles filmida ja sheerida!"

Tänapäeval tuleb kõik üles pildistada-filmida ja soovitatavalt ikka proffide poolt. Nii pulm kui matus. Nii õnn kui lein. Iga pisemgi asi tuleb üles filmida ja siis sheerida, et vaadake: „Siin ma nüüd suudlen 20 minutit järjepanu ja olen õnnest segane, aga nüüd ma jällegi nutan hauakivi najal juba kolmandat päeva jutti ja olen universumi kõige kurvem inime!“ See töötab. Õnn ja lein missugused ja mis peamine, kõik saavad sellest osa. „Issver, ta on nii õnnelik! Miks küll minul niimoodi vedanud pole?“, mõtlevad ilmselt paljud vaatajad. Ei tea kas just mõtlevad ka, aga vähemalt interruumis tuleb vastavaid hüüatusi nagu „Sa oled niiiiii ilus ja lausa särad!“ või „Sinu lein liigutas mind nii väga, et võtsin isegi töölt vabaks ja olen sel raskel hetkel sinuga!“, väljendada küll.

Harkujärve tšintšiljad leidsid uue armastava kodu

Tšintšilla-saaga on selleks korraks läbi ja uus kodu leitud. Kahjuks või õnneks tekkis üsna palju soovijaid ning valikut jagus. Ma soovisin, et saaks selle poisi ja tüdruku ikka koos ära anda, et vältida neile lisastressi tekitamist. Nad ju koos harjunud olema ja küllap läheb uues kohas kohaneminegi siis libedamalt kui vana tuttav ikka kõrval kõssitab. Sestap jäidki sõelale kolm peret, aga sedapuhku mängis ka asukoht rolli ja need jäid Tallinnasse. Muidu oleks pidanud hakkama veel Saaremaale transporti korraldama ja kus ma neid hoidnudki oleksin kõik need päevad. Uus pererahvas tundus igati tore ja lisaks elavad nad mul ka üsna lähedal - saan kasvõi igal hommikul piilumas käia, et kas ikka hambad pestakse loomakestel ää ja kas õhtul ka unelaulu lauldakse nagu seadus ette näeb. Igatahes vabandan kõigi ees, kes karvakeradest ilma jäid. Ärge pikka viha pidage, kontaktid on mul olemas ja küll ma annan teada kui mõni tšintšilja linna vahel vastu jalutab.

Kiki sünnitas ninasarviku ehk valetiinuse rõõmud ja mured

Imesid ikka juhtub. Meie jaoks oli tegelikult juba suur ime see, et mõned päevad tagasi hulkuma läinud Kiki taas kodutee üles leidis. Ega ta mingit süütunnet mõistagi tundnud ja oli tähtsust täis nagu alati. Siinkohal veel kord tänud kõigile kaasaelajatele! Ei kujutagi ette kuidas see eluke oleks siin veerema hakanud – moor  oli sügavas leinas ja käis nutust paistes  silmadega ringi. Hea, et tänavale ei nähtud , sest tänases Eestis tähendab nuttev naine vaid üht – sai mehe käest kolakat ja tõbras on vaja kohe kinnimajja panna. Aga see selleks ning naasmine ei jäänud teps mitte viimaseks imeks, milles Kiki osaline. Kuigi ta ise väidab, et pattu ei teinud, siis ometigi paar päeva pärast naasmist hakkas ta imelikult käituma ja väitis, et kohtus Püha vaimuga.

"Rindade triikimine? Miks ka mitte!"

"Inimesed käivad rahaga ikka lohakalt ringi", mõtlen endamisi ja pistan naabri juurest kapi pealt leitud sajase ilma igasuguse süümepiinata taskusse. "Olgu tulevikus hoolikam, sest raha ei haise!"

Ja raha tõesti ei haise! On ju üldteada, et siia päriseks elama saabuvad inimesed võtavad lisaks sugulastele kaasa ka omad tavad. See on igati tore ja seega on vaid aja küsimus millal ka meil muutub kliitorite eemaldamine ja rindade lamedaks triikimine kultuuri pärisosaks. Kuigi erinevus rikastab igat kultuuriruumi ja sellest peaks lausjuhmidki aru saama, siis paljud eestimaalased kirtsutasid millegipärast kulmu. Tuleb kohe öelda, et ainult madalalaubalised sileajud võivad voolejoonelise naisekeha eeliseid ignoreerida! Poliitikute hinnangul saavad "pesulaua"-effektist ka meie naised ise reeglina juba aru ja rinnakad tahavad olla vaid mõned eriti edevad madalama haridusega kodanikud ja prostituudid.

Kas pesukarusid tohib müüa ja ega Zoo Planeti omad ometi haiged ole?

Pahatihti jäävad inimestele silma zoolauplustes elavate tegelaste nigelad tingimused ja tervislik seisund. Täiesti nõus ja korra sai isegi koos Eneli'ga sel teemal sõna võetud ja seda saad lugeda siit. Eks me ole sel teemal veelgi lärmanud ja viimati oli veidi suurem kisma ühe kakulise pärast, kes lausa looduskaitse all, aga kuna vangistuses sündinud, siis tohib ta tikutopsi suurusse puuri, kus isegi tiibu sirutada ei saa, pista küll. Sedapuhku jäid ühele heale inimesele silma Tartu Zoo Planeti pesukarud - kas nad on haiged, miks nad niimoodi käituvad ja kas neid ohtlikuks liigiks tunnistatud vahvaid tegelasi tohib üldse müüa?

Ka loomahülgajad on talveunest ärganud!

Kevad on äge ja kõik tärkab. Sel aastal on paraku ka loomahülgajad lausa tormiliselt möllama kukkunud või äkki on tegemist hoopis mingi riikliku kampaaniaga „Igasse bussipeatusesse oma kutsikas või kassipoeg?“ Vaesuses vireleva rahva stressi maandamiseks või midagi taolist. Tont seda teab, aga kuigi massiline loomade hülgamine toimub meite maal reeglina sügisel, siis sel nädalal jõudis minuni lausa kolm hülgamisjuhtumit:

Kas loomapiinamistest ja tapmistest tohib üldse rääkida?

Mul on ikka lahe elu, sest alati jään ise süüdi ja olen pidevalt kahe tule vahel. Nii näiteks tuli viimases AK-s liidu seadusemuudatuse ettepanekutest tehtud loo peale Rando Randma vanaemalt kurjustav kiri:
"Lugupeetud loomakaitsjad - miks te teete seda? Kas oli vaja ETV -s näidata Randot kohtus mainides tema mõlemat nime ja siis selle järel kõiki neid piinatud loomi nagu nad kõik oleks surmatud Rando poolt? See kõik on vaimne terror, õhutamine vaenule, vihale, omakohtule avalikus ruumis. Kas poleks piisanud ainult piinatud loomade näitamisest ilma Rando isikuta? Rando sai oma karistuse käesoleval ajal kehtivale karistusseadustikule. Peale selle sai ta peksa vanglas ja sai peksa peale vanglast tulekut, teda ei võeta kusagile tööle, ta on täielikus masenduses……………"
Ja nii edasi umbes kolm korda sama palju teksti ja süüdistusi. Tegelikult sai Rando olematu (2 kuud loomatapmiste eest) karistuse ainult papri peal ja kinni sitsis ta rohkem ikka vanade pattude eest. Liiatigi sai ta ju ka kinnimajast välja enne tähtaega! Samas viisakas oleks nagu vastata, aga olen selle vanaemaga juba suhelnud küll ja küll ning ega see kuhugile vii. Ma võin ju öelda, et liit ei tee Aktuaalset Kaamerat, aga süüdi olen ma ikka.

Tšintšilja poiss ja tüdruk otsivad kodu - UUES KODUS!

Kui kõik läheb nii nagu peab, siis homme peaksin saama ühest probleemsest elamisest
kätte. Need head inimesed, kes soovivad just sellist lemmiklooma ja suudavad talle/neile pakkuda liigikohast elu ning armastust, võtku aga julgelt ühendust.

Tartus leiti nülitud loomakorjus!

Täna hommikul saabus murekiri ühest Tartus leitud nülitud loomast. Korjus leiti Tigutorni ja Zeppelini vaheliselt alalt eile kella viie paiku pärastlõunal.

"Tere, kirjutan teile kuna kellelegi teisele ei oska. Minuni jõudis pilt, mis on tehtud Tartus, Emajõe kaldal. Pildil on nähakorjust, mis on ära nülitud. Ma kahjuks ei saa aru mis loomaga tegu on. Inimene, kes selle leidis helistas varjupaika, sealt oli keegi kellegi saatnud kohapeale, aga selle aja peale kui see keegi oli sinna jōudnud, oli korjus juba kadunud. Probleem seisneb aga selles, et see kahjuks tundub inimese tehtud töö olevat. Aga kui pole seda korjust, pole vist ka mingit teemat enam? Ja kui mōni konkreetne inimvärdjas sellega hakkama saanud on, siis ei olegi vōimalik välja uurida kes ja mis?"

Nii ta paraku tõesti on ja see ju vana tõde, et kui pole laipa, siis pole ka keissi. Inimese töö on see aga kindlasti, kuid kellega tegu? Äkki mõne isase koera või kährikuga? Ma pole jahimees ja võta nüüd kinni. Keegi Siim kirjutas just, et tegu olevat hoopis nugisega. Ju siis on, aga kes see nülib Tartus nugiseid ja loobib neid mööda linna laiali või äkki käibki see "Heade mõtete linna" tavade juurde?

Keity otsingud Pääsküla rabas ja Mia kuulutas rannahooaja avatuks

Päevasest nn „titeuinakust“ ei tulnud millegipärast eile miskit välja ja otsustasime Miaga taas Pääsküla rabasse kondama minna – ilm oli soe ja mis seal toas ikka passida! Lisaks on ka rabapardid ilmselt väga rasva läinud, sest Mia ju neid enam nii tihti kimbutamas ei käi. Moor sedapuhku kaasa ei tulnud, sest peale Kiki kadumisest tingitud magamata ööd ja taasleidmisrõõmu, arvas ta heaks sõbrantsi juurde tähistama minna. Ma palusin küll piiri pidada, sest pärast eelmist suhet on mul purjus naiste vastu mingi teatav foobia või lausa allergia. Ega seda üldiselt öelda poleks vaja olnudki, sest selle koha pealt on moor täitsa mõistlik ja reeglina ülemeelikus tujus  laamendama ei kuku.

Palvetamine, 625 jagamist ja Kiki jõudiski koju tagasi!

Jeesuse poole palvetamine pahatihti tulemust ei anna. Sellest olen ma elukese jooksul aru saanud küll. Kas tüübil on absoluutselt savi või lihtsalt liiga palju tegemist, on muidugi omaette küsimus. See eest koertejumala poole palvetamine, olgu ta nimeks siis Reks, Pauka või Muri, toob aga kasu küll. Vähemalt minu viimase aja kogemused on küll sellist laadi.  Ja eilegi viskasin enne põhku pugemist mitte põlvili, vaid ikka neljakäpukile nagu koertejumala puhul tavaks ja hakkasin soiguma: „Muri, kes sa oled taevas ................ jne bla-bla-bla, aita meie Kiki koju! Uskuge või mitte, aga palvetamine aitas.

Aidake Kikil kodutee üles leida

No nii sõbrad, sedapuhku siis mul enesel abi vaja. Ja nimelt läks taat ühes Kikiga Vilivere suvekodusse paariks päevaks toimetama. Täna keskpäeval puges aga tilluke chihuahua aia alt välja ja läks küla vahele kondama. Taat mõistagi oma tõntsi sammuga kohe järele, aga kus see 77 aastane siis ikka kolme aastasele kutsale järgi saab.
Taat tuli nõutult tagasi ja võttis masina ning läks otsima. Lõpuks sõitis Kohilani välja, aga Kiki oli kadunud nagu tinatuhka. Eks ta võis muidugi seal metsa vahel ka rebasega kohtuda, aga nii majade lähedal neid polevat näha olnud. Lõpuks võttis vana julguse kokku ja teatas ka moorile kurba uudist. Me tormasime mõistagi ka koheselt sinna ja no iga külavahetee ning metsarada sai läbi sõidetud. Pagan, kus me leidsime alles hiljuti metsa alla ja kraavidesse visatud prahti (ja siis nad kirjutavad igas lehes koerasitast!), aga Kikit mitte. Naabrite juures käisime ka, aga keegi polnud omapäi maailma uudistama läinud tegelasega trehvanud.

Hobusenäljutaja otsib uut ohvrit!

Eestimaa Loomakaitse Liidule (ELL) on teada antud, et Kärt-Katrin Korb, kelle suhtes on algatatud kriminaalmenetlus looma julma kohtlemise ehk hobuse ravimata jätmise ja näljutamise tõttu, otsib uut hobust. Üks viimaseid kohti, kus noor naine käis maad kuulamas oli Kõrgekalda talu Pärnumaal. Loomakaitse Liit paneb hobuste omanikele südamele, kui te vähekenegi hoolite oma suksudest, siis ärge andke sellele inimesele oma hoolealust -  kolme aastase Eesti tõugu hobuse Vincenti seisukord näitab üheselt, et Kärt-Katrin Korb ei suuda või ei taha looma eest hoolitseda!
Just nii algab tänane pressiteade ja tõsi ta on  - uskuge või mitte, aga Kärt-Katrin otsib veel enne seda kui vaene Vincent on taastuda jõudnud,  juba palehigis uut obest. Teateid on tulnud nii siit kui sealt ja tänud juba ette, et hobuinimesed ikka sündmustega kursus on ja kaasa elavad.

Luunjas läks kaduma spanjel Liisu - LEITUD!

Eile (laupäeval) kella 21 paiku Luunjas kaduma läinud aastane koer "Liisu" (cavalier king chrales spanjel). Murest murtud pererahvas palub kõigil, kel võiks olla mingitki infot "Liisu" kohta, helistada numbritel 55 15 754 Heli Järvet või 56 654 794 Katrin Pajula

"Looduslik valik ehk järelhüüd üleeile tapetud rebasepojale"

Kas imikuid tappa on tore ja lahe?  Juba selline küsimus tekitaks vast igas normaalses inimeses õõvastust, aga vastus “jah“, kordades enam. Aga ma vastan siiski, et JAH – vastsündinud imikuid on lahe ja tore tappa ning nad ei vääri eluõigust, juhul kui nad on mõne LOOMA BEEBID!

"Sai taas massinaga remondis käidud"

Pagan, eile oli ikka eriline „uim“ päev, aga üllatusi juhtus ka ja nimelt läksime Miaga jälle sinna Kitsarööpa teele jalutama - kuidagi väga rahulik on sel nädalal olnud ja seal oleks vähemalt jälle vererõhu veidi kõrgemaks saanud, kui oleks selle maski taha peituva, kihutava ja koeraomanike peale röökiva rattamaniakiga kokku puutunud. Auto parkisime Kadaka teele, sinna Autoklaas 1 hoovi, et oleks vähemalt silma all.

Pipi Pikksuka papagoi elunatuke on ohus!

Eks ma jälgin väheke ka seda, mis mujal maailmas toimub ja näiteks Rootsis on praegu kõige-kõige kuumem „loomapiinamisjuhtum“, mis rahva närvi ajab, Pipi Pikksuka filmis esinenud puna-aara papagoi Douglase ümber toimuv.  Ja nimelt tahavad ametnikud seda vahvat lindu  ää tappa, sest ta puur on liiga väike! Rootslased on sellele vastu ja on algatatud isegi kampaania linnu ellu jätmise poolt.

"Hobuse näljutamine tõi kaasa kriminaalmenetluse. Loomakaitse Liitsüüdistab ka Pärnumaa veterinaarkeskuse ametnikku!"

Eesti tõugu hobusel Vincentil täitus jaanuaris kolmas eluaasta. Elas ta Pärnumaal, Vändra vallas, Viluvere külas ja ega see eluke just kiita olnud – tall oli pime, niiske ja virtsane. Ka süüa ei raatsinud perenaine  Kärt-Katrin Korb talle eriti mitte anda. Kärt-Katrin ostis suksu 2015 aasta aprillis ja suvi möödus ladusalt. Selle peale aga verivärske obeseomanik ei tulnud, et rohi kaob meite maal ju sügisel ää ja talveks tuleb loomadele ikka heina varuda, muust lisasöögist rääkimata.

Aidake Tallinnast Haapsallu putkanud Caesar koju tagasi! - KODUS TAGASI!

Caesar on üks igavesti vinge rändur ja viimaste teadete kohaselt olla teda lausa juba väidetavalt Haapasalu linnas nähtud. 130 kilomeetrit nädala jooksul maha kõmpida on ju igati vägev tulemus!
Koerake läks tegelikult kaduma juba märtsis ja vaatamata omanike püüdlustele, pole teda senini siiski tabatud. Kuulutusi on riputatud Keilast Mustamäeni ja teda ikka nähakse küll Nõmmel ja Kristiines. Ka kesklinnas jäi ta inimestele silma, aga senini on aga üli-väga ara koera tabamine läinud ikka aia taha. No ei ennast kätte ja paneb kabuhirmus plagama ning püüa siis tuult väljal!

"Ma vihkan Gordon Ramsayt!"

Gordon Ramsay. Ma vihkan Gordon Ramsayt ja põhjusega, sest moor on tolle „toiduga mängija“ andunud fännitar ja nii kui tema saade telkarist hakkab, siis ei tohi hingatagi mitte, liikumisest rääkimata. Teile teeb võib-olla nalja, aga nii kui saade pihta hakkab, siis me lausa peame roomama, mina ees, Mia ja Kiki hästi vaikselt järgi, tasa-tasa suurest toast minema. „Kuidas saab üldse sellist totaalset jama lindistada ja vaadata?“, mõtlen ma teinekord, aga üldjoontes on meie majas nii, et moor vaatab, mida tema tahab ja mina vaatan seda mida moor tahab. Lihtne õnne valem, eks ole?

Looma majja toomine pole naisevõtt! See tuleks enne ikka läbi mõelda!

„Loomavõtt pole naisevõtt ega meheleminek ning see otsus tuleb ikka tõsiselt läbi kaaluda“, nii ütlesin ühes intervjuus neli aastat tagasi ja nii ütlen ka täna. Inimesed saavad ju pärast seda kui avastavad, et abiellusid ja tegid lapsed „maailma kõige-kõige nõmedama inimesega“ rahumeeli lahku minna. Lemmikust juba aga niisama lihtsalt vabaks ei saa ehk siis oled omadega täpselt nagu lits lapsega – veri vemmeldab ja mehed ootavad, aga vat ei saa minekut teha, sest lapsuke vajab sind! Seda muidugi juhul kui sa oled ikka vastutustundlik inimene ja armastad oma last või antud juhul siis lemmiklooma.

"Auto alla jäänud tänavakass Otto elas operatsiooni üle ja vajabhomsest hoiukodu!" - HOIUKODUS!

Hetk tagasi helistas Loomade kiirabi kliinikust Valdeko Paavel ja ütles, et pusimist oli palju, aga nii Otto, tema kui kogu töökas kollektiiv olid tasemel ning elasid operatsiooni edukalt üle. Põhimõtteliselt lubas ta kiisu-miisu kohe ära viia, aga pidasin targemaks Otto ikka sinna toibuma jätta – las olla veel järelvalve all, äkki tekivad öösel mingid opijärgsed komplikatsioonid ning kohe ei taha riskida.

Mida siis tehti? Põis pandi paika, parempoolse traumaatilise kubemesongaga seega nüüd kõik korras. Aga see võis olla ka varasema trauma tagajärg, sest kohalike sõnul olla kõht rippunud juba enne avariid imelikult. Vasaku tagajala reieluu kildmurd lapiti kokku. Veel on Ottol tugev ristluu-niudeluu nihestus, mis võib ise leevenduda kuid ei saa välistada, et vajab hiljem operatsiooni. See selgub paari nädala jooksul sõltuvalt Otto enesetundest.

"Täna hommikul kadusid või varastati Urge külas kaks huskyt" - 1 KOERLEITUD!

Täna hommikul kadusid või varastati Urge külas kaks huskyt! Palun anda märku kui näeb keegi.
Ruth 56578928

"Moor ostis rulluisud"

Häda ikka nende naistega ja mul kohe üldse ei vea! Moor nimelt ostis enesele rulluisud ja harjutab enne tänavale minekut TOAS! Tuleb aga esikust ilge kimaga, siis magamistuppa, hüppab üle voodi ja suurde tuppa tagasi. APPI! Nüüd siis teate miks mul silmade alla kotid on tekkinud ja üleüldse naa närb välja näen – ma pole nädal otsa magada saanud.

See pole veel aga kõige hullem ja ma ei räägi praegu ka võimalikest traumadest, vaid põhimure seisneb selles, et ta pole mind testamenti kandnud! Vähe sellest! Tal pole üleüldse testamenti olemaski!!! No kurat, kuidas saab nii hoolimatu küll üks 28 aastane naine, tulevane ema ja vanaema olla? Paljukest tal jäänud on? Hääl juhul oma 60-70 aastat veel ja siis ongi kogu lugu! Aga mis saab minust, õrnast mehest, kui ta enne seda nüüd kaela murrab? Ja siis ta tuleb oma igavese armastuse mulaga: „Kuniks surm meid lahutab ……..! Oujeee, tundub et seda ei tule küll kaua oodata kui ta samas vaimus jätkab!

Tegelikult ei julge enam koju ka tullagi - äkitselt moor on ristseliti maas ja niigi hõredad luud puha pilbasteks? Häda ikka nende naistega! Mul kohe üldse ei vea!

"Ärge pissige hüppetornist!"

Magu kasvab sellise mühinaga, et varsti on vaja toed alla panna. Sestap otsustasin trenni minna. Palli taga ajama veel ei kipu, sest pump võib streikima hakata, aga ujumine tundus igati sobilik olema. Ja lähengi siis hommikul ujulasse. Huvitaval kombel oli rahvas täitsa korralikult sulistamas ja suplen siis minagi. Korraga kuulen totaalset röökimist: „Sinistes ujumispükstes härra, ärge pissige basseini!“

Saate vist isegi aru, et see sõnum oli konkreetselt mulle karjutud. Pagana mats see vetelpäästja, oleks siis tulnud ja vaikselt sosistanud, aga sedapsi ilmarahva ees lõuata …… No ma ei tea, aga ilmselgelt oli tüübil tähelepanu - ja enesekehtestamisvajadus! Normaalsed inimesed nii ei käituks!

Restoranis „Le Maître Chat“ pakutakse ka koera- ja kassilihastvalmistatud hõrgutisi!"

Loomakaitse Liit avab täna vanalinnas, aadressil Suur-Karja 10 gurmeerestorani „Le Maître Chat“, mis tõlgituna tähendab „Saabastega kassi“. Eksootilisest menüüst leiate muuhulgas ka hõrgutavaid roogasid, mis on tehtud kassi- ja koeralihast. „Le Maître Chat“ teenindajad, kokad ja juhid on pühendunud tegijad. Aasiast pärit peakokk Won Lee Yong ühendab oma kuldse kogemuse, aasialiku temperamandi ja piiritu fantaasia unustamatuks cuisineks, mis rahuldab ka kõige nõudlikumat maitseelamuste otsijat.

"Kuimetsa hüljtud kass otsib kodu!" - HOIUKODUS!

Tere! Ilmselt on teile selliseid pöördumisi palju aga ehk leiate ka selle vahva kiisu jaoks abi. Nimelt Raplamaale Kuimetsa külla on talvel visatud imetore kassipoiss. Ta on terve talve seal elanud ja inimestelt süüa saanud aga kahjuks keegi kodu pole pakkunud. Ilmselt sellepärast, et see on üsna populaarne koht, kuhu loomi visata ja paljud ka seal kodu saanud. Kassipoiss on ülisõbralik ja hästi jutukas. Armastab inimesi ja nurrumootor läheb lahti, paraku ei ole kõik inimesed seal kùlas head ja ka palju rebaseid on seal kasside arvu vâhendanud. Kassike on viimase kolme nädalaga muutunud ja tema silmadesse on tulnud justkui loobumise helk.