Lootusetus, pisarad ja toores jõud. Vange ei võetud ja armu ei antud. Korraga katkestas mägise karge vaikuse meeleheitlik röögatus, mille peale isegi kõige julgemad saamid võtsid kõige kiiremad põhjapõdrad ning kukkusid Venemaa poole kappama, et sealt kaitset ja varjupaika paluda.

"No nii poisid! Siit peseb üks korralik keretäis! Iga mähkme vahetuse ja unetu öö eest! Iga tunnistusel oleva kahe ja kooli kutsumise eest! Vinninäolise pubekaea plärtsumiste eest kohe topelt!"

"Emme-emme tule appi!"

Kliimasoojenemine. Kohutav värk. Hülgeid enam põle ja jääkarud on koertega sama mõõtu kahanenud. 

Kohtusime ühega polaarjoone taga. No vaadake ise, mis maailma suurimast kiskjast alles on jäänud. Nutt tuleb peale. 

Päästsin ühe ära ja tarisin kaasa. Ruudi panin nimeks. Kuulab nagu küll.

18 aastat tagasi arvasin, et teeme loomakaitseseaduse siva korda. 5 aastat tagasi lootsin, et ehk saaks vähemalt olulised punktid minu elu jooksul parandatud. Täna on selge, et jääb ära ja kogu kupatus jääb valdavalt tänavu märtsikuus sündinud lapselapse õlule.

Mis kuradi pärast me küll neid samu jobusid ikka tagasi valime? Varsti läheb taas trall lahti ja nad on nii neetult targad, ilusad ja tublid, et paha hakkab. Pühalikult lubatakse me elukest parandada. Läheb siis või? Näikse, et kõik läheb aina sitemaks ja seda teps mitte ainult "onu putja" pärast.

Mõni aeglasema taibuga inimene ei saa ehk aru mida paganat ma pildil teen? Vastan. Hommikuse kohvi ajal toimunud sisekaemuse ajel mõistsin lõpuks, et olen tegelikult põhjapõder. 

Nii ma nende võrratute loomade karja sulandusingi ja toitusin kogu päeva samblast. Kaalulangus viis kilo ja seda kõigest ühe päevaga. Soovitan soojalt kõigile, kes samasugused paksukesed nagu minagi.

Nüüd tahavad kindlasti mõned kiuslikumad inimesed teada miks ma oma polaarreisile kaasa tulnud meessoost "tited" hülgasin kui vastutustundetult tundrasse kolisin?

Vahel juhtub nii, et päike ei lähegi looja. Tegin tunnike pärast südaööd mõned fotodki. Seda suurt ilmaimet tullakse kaema nii lähemalt kui kaugelt. Kohe tuhandete kaupa tullakse. Tulin minagi koos oma tittedega, kellest üks on juba peaaegu kolme- ja teine neljakümne aastane.

Inimene on aegade algusest ikka päikest kummardanud jättes peakangelase, emakese maa ülekohtuselt unarusse. Loodusrahvad, eestlaste esivanemad nende seas moodustasid mõnusa erandi ning nägid veidi suuremat pilti.

Tegus hommik. Rebasel vedas ja kutsikatele on suutäis kindlustatud. Linnul ei vedanud aga kohe üldse, aga nii need asjad siin maa peal juba säätud on.

Ilmselt on ka temal praegusel aastaajal pesas tited ootamas kuid nüüd peab paariline kahe eest rügama hakkama. Loodetavasti saab hakkama. Küllap saabki, sest valikut ju väga pole.

Ma nagu ikka looduse sees ja loodusega koos. Telekat pole vajagi - üks ehedamast ehedam dokk jookseb 24/7 ja taha vaid vaadata.

Põhja sa need lapsed koos endaga vead, on emmed kindlad olnud. Seni olen küll tuliselt vastu vaielnud, aga neil on ERANDKORRAS vististi siiski õigus olnud.

Deem, kus mulle ei meeldi tunnistada, et nad vahest VÄGA HARVA võivad asjadest isegi õieti aru saada.

On nende poistega nagu on, aga vähemalt tütreid pole ma veel nii madalale tarinud. Rõhk sõnal "VEEL" ja küll ma jõuan.

Vanus on sealmaal, et aina sagedamini tuleb mõne tuttava inimese number telefonist kustutada - läksid paremasse maailma. Enne õiget aega enamasti. Mõned nädalad tagasi jäin korraga kahest tuttavast ilma. Teab, mis tihedalt enam ei suhelnudki, aga nüüd pole enam võimalust helistadagi ja seda jäädavalt. Ääretult kurb, mis aina tugevamalt tuletab meelde, et kõik on vägagi ajutine, seesamune ümmargune kera, millel elame, kaasa arvatud.

Aga nüüd vahetame meeleolu ja pajatan teile ühest meessoo alatult reetnud tüübist, kelle numbri viimati olude sunnil kustutasin. Repliigi korras mainin, et tõbras on siiamaani täitsa elus. Ja nüüd kõigest järjekorras. MIHKEL on tema nimi! Jätke see meelde!

Rutsil on põhjendatud kahtlus bussijuhi kainuse osas. Igal juhul puurib ta praamil meie kõrval seisvat masinat kullipilgul.

Kui Nõps magas öösiti juhiistmel ja sõidu ajal oli alati kõrvaistuja toolil, siis Ruudi on võimalusel alati tähtsa näoga rooli taga. Vähemalt siis kui masin seisab.

Varsti avastas Tiina Pontu suust suured-suured kasvajad. Teie abiga head annetajad said need toona eemaldatud ning õnneks polnud tegu halvaloomuliste kasvajatega. 

Kliinikus anti karm korraldus tulla koheselt tagasi kui need uuesti kasvama peaksid. Nüüd on see aeg käes - enam ei anna venitada mitte üks meeter ja kohe-kohe hakkab asi pöördumatult halvaks muutuma.

Loo lugemiseks klikka Loomaveebi

Hüppame ajas poolteist nädalakest tagasi ja trehvasin Rõngu veepargis, see on kohe seal Rõngu Teaduste Akadeemia kõrval, üle jupi aja Sikiga. Leppisime kokku, et õhtul saame kokku ja siis saab vähe pikemalt lobada.

Mida üks mees ja naine sumedal suveõhtul teevad? Loomulikult arutavad maailma asju, vaevad sisepoliitilist olukorda ning otsivad riigis valitsevatele kitsaskohtadele lahendusi. Põhimõtteliselt jõudsime seisukohale, et olukord on nii pekkis, et ainult radikaalne lähenemine aitaks - Siki peaministriks ja mina võtaks kõikide teiste ministeeriumide juhtimise ainuisikuliselt üle. Ei siin muud rohtu olla saa, aga valimised on veel kaugel. Ühtäkki osutas Signe mu kossidele ja hüüatas:

Väga tõsine jutt tuleb nüüd ja nagu ma Rutsi küünte pealt ennustasin tuleb juunikuu alguses kuni 8 senti lund. Ja palun väga. Ei usu? Olgu see foto selle tõestuseks või küsige Ruudilt üle.

Lisaks vajab Loomapäästegrupp uusi vabatahtlikke. Kassi- ja koerainimesi pole vaja vaid uued olud nõuavad taolist rahvast, kes jääkarudele ja pingviidele mõistaks vajalikku esmaabi anda. Võtke aga julgelt ühendust!