"Kakumäe rahvas! Kelle koer vehkat tegi?"

Kakumäele on meie päästekaubikutel viimasel ajal üsna tihti asja. Mäletatavasti jäi ühe kena lumivalge kutsu jaoks hiljuti plagama panek kahjuks viimaseks.

Ka punase kiisu jaoks lõppes omapäi seiklemine raskema traumaga ning edaspidi vaatab ta maailma vaid ühe silmaga.

Tulin just Tallinna loomakliinikust, kust anti teada, et teine silm on siiski absoluutselt korras. Jummel tänatud, sest kahtlustasime, et ka see sai õnnetuses viga.

"Miks Loomapäästegrupp valimistel osaleb kui Riigikogusse ei taha?"

Seda, et Loomapäästegängist viisteist inimest valimistel osalevad, teavad paljud. Milleks? Aga ikka selleks, et loomakaitse kui selline ka valimisprogrammidesse jõuaks. Teine põhjus peitub vanasõnas „Sõpra tuntakse hädas!“ ja Eestimaa Rohelistel nappis natuke inimesi. Ka meie ja loomad oleme hädas, sest Riigikogus selliseid loomasõpru, kes vastavad seadused ka suurele saalile esitaks, lihtsalt pole.

Loomulikult hääletavad „pirakad“ poisid ja tüdrukud need kohe välja, aga nad peavad vähemalt korraks süvenema, et millest jälle juttu tehakse. Teinekord joppab ja mõni asi läheb läbi ka. Eks see loomade kaitsmine olegi selline vaevaline protsess ja seda võiks võrrelda veepiiskadega, mis lõpuks kivisse ikkagi augu sisse uuristavad.

"Hurraa! Bernie hakkas ise sööma!"

Elus peab kõik tasakaalus olema ja sestap panen eelmisele õõvastust tekitavale kiisuloole kohe ka hea kõrvale. Eks ikka selleks, et te hirmuunenägusid ei näeks ja selleks, et näidata, et loomade aitamine ning ravimine pole tühi töö ja raha kulutamine.

Eile, aga ka täna hommikul kribasin meie eelmisest raskemast patsiendist Berniest. Ta vajas vereülekannet ja seda Mustamäe kõuts Mihkel talle ka loovutas. Mul on suur hea meel teatada, et Mihkli veri tõmbas Bernie käima ning ta asus juba täitsa ise sööma! See on suur asi! Väga suur asi!

"Kohutav julmus! Kas sadist tõesti kolkis kassi haamriga?"

"Tundub, et ta käpad on lausa lõmastatud. Need on nii turses ja katki, kohati tundub, et isegi naelad on läbi löödud. See selgub hiljem. Suulagi on ka katki ning ühte silma me päästa kindlasti ei saa", ütleb X-loomakliiniku loomaarst dr.X

"Mida sa iksitad ja salatsed?", on lugeja kindlasti hämmingus. "Muidu oled alati ikka väga otse lajatanud!"

Nii ta on, aga selles loos on veel väga-väga palju küsimusi, millele ma vastuseid ei tea. Loen need lühidalt üles:

"Hea uudis! Uus doonorkass leitud!"

"Vastavalt Kasside vabastusarmee kommünikeele ja Üleilmsele kiisude iseseisvusdeklaratsioonile, keeldun ma musta kassi verd vastu võtmast!", räuskas Bernie Kiirabi Kliiniku tagaruumis. "Edasi suhelge juba mu advokaat Aivar Pilvega! Ma nõuan punase kassi verd!"

On ikka tänamatu tõbras, aga Pilvega ei julge kohtus küll maadeldama hakata. Kabuhirmus lidusin punast kassi linna vahele otsima."

"Kus häda kõige suurem, seal abi kõige läheb", ütleb vanasõna ja kohe helistas mulle Mustamäe kass Mihkel.

"Minu hääle saab see, kes annab tasuta!"

Valimistel on küsimus alati omakasus ning maailmavaade ja poliitilised eelistused jäävad pahatihti tahaplaanile. Põhirõhk on "tasuta" saamises.

Rahvas ootab "Toompeale pürgivatelt lollidelt" pakkumisi, et enda elujärjekest natuke parandada. Parteijüngrid lubavad aga tasuta mäed ja ilmad kokku, et lollilt rahvalt hääl saada, et enda elujärge suures mahus parandada. Nii räägitakse.

"Mida rohelised loomadele lubavad?"

Seda, et Loomapäästegängist viisteist inimest valimistel osalevad, teavad paljud. Milleks? Aga ikka selleks, et loomakaitse kui selline ka valimisprogrammidesse jõuaks.

Teine põhjus peitub vanasõnas „Sõpra tuntakse hädas!“ ja Eestimaa Rohelistel nappis natuke inimesi. Ka meie ja loomad oleme hädas, sest Riigikogus selliseid loomasõpru, kes vastavad seadused ka suurele saalile esitaks, lihtsalt pole.

"Doonorkass Musta tuli Pärnile appi!"

Kass Musta, oli nõus liigikaalasele verd loovutama. Tegelikult andis nõusoleku küll tema perenaine Elis Randma, kes asub praegu väga mujal, aga internet teeb taolised heateod ka kauge maa tagant võimalikuks.

Mustale autosõit ei meeldinud ja ta andis sellest ka valjuhäälselt teada. Kliinikus rahunes aga maha ja umbes paari tunni pärast saan talle järele minna ning koju viia.

Pärnamäe kiisu on aga pealtnäha elus, mis elus kui kinni seotud käpad välja arvata. Ka pilt sisemusest ei vihja ühelegi vigastusele või anomaaliale kuid ometigi on uriinis verd. Ka vereproovi numbrite kohaselt on vapper kiisu suremas. Tehke või tina, aga silmaga seda tõesti ei näe.

"Mida isamaalased rääkimata jätavad?"

"Isamaa on igavene", kostub telereklaamist.

Igavene mis asi? Nad jätavad midagi ütlemata!

"Valmislubadus nr. 4 - kehtestan seksimaksu!"

Telekast tuli just mu kauni ekskolleegi valimisreklaam, et iga naine peab olema väärtustatud. Tuhat korda nõus ja esimesena asjana kehtestaksin seksimaksu.

Nagu kõik vähegi kooliharidust saanud inimesed teavad, siis abielu kui prostitutsiooni legaalne vorm, sai alguse vaestest meestest, kes seksi eest maksta ei suutnud. 

See on lubamatu, et aastal 2019 peab abielunaine andma nagu ilma rahata või?

"Homme toimub riigipööre!"

 "Kui see loomapiinaja Ratas hakkab kõnet pidama, tulete teie naised ja hakkate strippama. Politseinikud reageerivad ja hakkavad teid ära ajama.

Koerad võtame kaasa ja need hüppavad peaministri turvadele munadesse. Pool aastat oleme treeninud ja nad oskavad suurepäraselt. 

Siis röövime kogu selle loomavihkajaliku valitsuse ära - kotid pähe ja autodesse. Lihtne!

"Katame lauad! Sõle loomakliinik sai aastaseks!"

"Ära nüüd punnita vastu nagu mingi neitsi! Sünnipäeva puhul võib ikka musu ka teha Ketlin! Teeme kohe nii korralikult, et keel puudutab mandleid!"

"Oi Heiks, aga mul pole mandleid!"

"Tegelikult pole mul keelt ka!"

Hip-hip-hurraaa! Sõle loomakliinik sai täna aastaseks! Katame lauad!

Muide, homme tähistatakse seda sündmust ka üleriigiliselt!

"Peaks ka normaalseks hakkama?!"

Reede õhtu. Kass jäi auto alla. Pärnamäel. Lehtveer stardib Lagedilt. Mees vaatab lapsi. Pika pusimise peale sai kiisu kätte. Loom on ikka puru. Tagajalgu alla ei võta. Kräunub valust.

Normaalne riigiametnik on kodus pere juures. Puhkab. Normaalne kodanik on samuti oma kodus pere juures.

Normaalne pere mõtleb, millist normaalset parteid valida? Rohelised on napakad. Tuleb ikka neid valida, kes võimule pääsevad ja tasuta nänni jagavad.

"Valimisreklaam, mis närvi ei aja"

Valimisreklaamid kutsuvad esile iseenesliku okserefleksi. Ilmselt ka teil. No nii kuradi ilusad ja tublid on kõik! Ja veel need lubadused sinna otsa! Väk-väk-väk!

Õnneks saab see jama varsti läbi ja ega see aeg parem olnud kui 99,85 % elanikest käis valimas ja neist omakorda 99.99 kiitis kõik kommunistliku partei otsused heaks. Eakamad inimesed mäletavad küll.

Loomapäästegäng pole end pildile toppinud, vaatamata sellele, et ka meil on taolise materjali tootmiseks võimekus täiesti olemas. Homme ma miskit vist ikka kokku lõikan ka. 

Kas teha kurvameelne või hoopis rokkiv lugu, on praegu veel täiesti lahtine. Elame-näeme. Võibolla hakastan rahvale ei tee üldse, Kõigil nagunii sellest valimisjamast kopp ees juba!

"Päästetud koer osutus hundiks!"

Koer? Täpselt nii, aga metsakutsu kui väga täpne olla.

Imeline lugu juhtus Sindi linna paisu juures ja ehitusmehed pidasid vees hulpinud tegelast koeraks. Tegid aga jalad märjaks ja tassisid õnnetu hinge veest välja ning soojendasid nagu oskasid. Alajahtunud hunt ei hakanud ka vastu.

"Kuidas hundul on?", pärisin kliinikust.

"Juba hästi, Keskkonnaamet tuleb kohe järele."

"Ai kurat! Ega nad tapma kuku? Ma lendan kasvõi kopteriga kohale kriimsilma kaitsma!"

"Mis oleks kõige hullem tulemus valimistel minu jaoks?"

Ajakirjanik päris:

"Mis oleks kõige hullem tulemus sinu jaoks?"

"Isikumandaat - siis peaks ikkagi Riigikogusse minema, sest inimestele ei tohiks näkku sülitada.

Arvestades aga nimekirjaga, kus kandideerin, minu väljaütlemiste ja persooniga, eelkõige aga nendega, keda ma esmajoones esindan ehk loomi-linde-loodust, siis muretsemiseks pole põhjust."

"Oled Riigikogus tööl olnud. Kuidas seda kogemust kirjeldad?"

"Valimislubadus 3 - Igale pensionärile 1000 eurot kuus kätte!"

"Kuidas ma rahastan?"

"Loll küsimus! Loomulikult tuleb eaka inimese maks 700 eurot kuus!"

Iga haritud ja lojaalne kodanik saab aru, et olulist lisaväärtust mittetootvad penskarid on riigi tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile suureks koormaks. Sestap tuleb nad maksustada.

Lisaks legaliseerin eutanaasia. Esimesed 10 000 selle mõistliku ja vastutustundliku lahenduse valinud vanuri pärijad saavad karupoja kujulise sinimustvalge vahva helkuri!

Vali mind, vali mind, mul on karvane rind!

"Kohtumine valijaga"

Kop-kop-kop! Avan ukse ja seal seisab Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid:

"Tere, tahtsin teile anda valimismaterjali ,,,,"

"Oot-oot, ära mulle anna midagi. Kandideerin ka ja purustan su täielikult!", katkestan teda ebaviisakalt.

"Ohoo! Kus nimekirjas?"

"Mina ajan ikka oma loomaasja. Juba 12 aastat."

"Huvitav, pole kuulnudki. Kas karusloomad?"

"Need ka, aga on tähtsamaidki asju loomakaitse valdkonnas."

"Kuidas korvad memme vaeva?"

"Kuidas tasud memme vaeva? Kuidas korvad taadi kulutused ja närvid?"

"Tänulikkuse kehastus" Ruudi arvab, et nii peab seda tegema nagu fotodelt näha! Joppen puhh! Nädalas läheb tekk, voodipesu saab uus olla vaid päeva. No mitte üle kahe.

Ise nii õnnelik-õnnelik! Kui röögatan, et teen mütsiks, siis tõmbab maadligi ......, et siis kolme minuti pärast taas süüdimatu ja õnnelikuna tulla!

"Loomasõber Ande Arula koer tapeti!"

Läks aega, mis läks, aga politsei jõudis siiski Ande Baikov'ii juurde. Palju sest tolku, on muidugi omaette küsimus? Mis siis juhtus? Pakun välja võimalikud variandid, millega "eksperdid" välja tulevad:

*Tegu oli salakütiga
*Kui tegu oli jahimehega, siis koer kindlasti ründas
*Aeti taas hundiga segi
*Ande ise tegi kõike!
*Koer leidis kuuli, hakkas seda närima ja see plahvatas

Elame-näeme! Veider loogika - mingid püssidega mölakad kehtestavad metsas omi seadusi ja tegelevad koerte suhtes omakohtuga ning kõik ongi õige või?

Mnjah, sama loogika kohaselt peaks Koljale ja Vanjale hellama, nad said just vanglast välja ja igatsevad "koju" tagasi. Las müravad natuke. Kaua sa ikka kannatad parastajate naeru ja tapetud koerte omanike pisaraid?

Kurb Ande jagas oma muret eile õhtul Facebookis:

„Minge Deizyle külla!“

Tallinnas, Tondi uulits 50 avas uksed omanäoline lemmikloomatarvete kirbuturg. Samas on avatud ka koerahoid ja kui teil tekib olukord, et peate ootamatult kuskile tormama ja lemmikut pole kuskile jätta, siis seal majas võetakse teid suurima häämeelega vastu. 

Ruudi: "Pediküür on hulleim asi ilma peal!"

Veri. Higi. Pisarad. Toores jõud...

"Ei ole hullemat asja ilma peal kui pediküür",arvab Ruudi.

"Valikut siis pole Ruudikene, võtame käpad ükshaaval maha, lõikame küüned ära ja siis kruvime jalad tagasi!"

"Ma parem kannatan selle tangidega tädikese ära!"

"Ülikiire päev"

"Miks sa telefonile ei vastanud?"

"Kogu aeg oli tegemist! Lausa õhtuni välja"

"Polnud siis aega, et tagasi helistada?"

"Väga polnud. Täielik non-stop."

"Mida tegid siis?"

"Kuu autojuht"

Ilus. Särav. Kindlasti väga kallis.Võtmed on ees. Sõidan natuke ja tunnen end kasvõi lühikest aega härrana. Kiman aga ringi kui korraga märkan politsei diskotulesid tagant vilkumas. Peatun. Pagan küll! Alati on mingi jama kui ma lubadeta purjus peaga ärandatud autoga sõidan!

"Tere, ma olen inspektor Kukeke."

"Tere-tere, kas soovite lube ja tehnilist passi? Või on vaja puhuda?"

"Enneolematu julmus! Naine unustati ööseks autosse!"

"Jäi Kats sinu juurde või?", pärib hommikul Lehtveeri mees telefonis.

"Ei jäänud! Kurat, mina küll tähele ei pannud!"

"Kus ta olla võib?"

"Kes neid tänapäeva naisi enam teab? Käivad millal, kus ja kellega juhtuvad!"

"Sedant küll!"

"Lähme otsime üles!", sekkus vestlusesse jäljekoer Aadu. "Ma ei näe küll hästi, aga haistmine on korras!"

"Hea uudis! Tuti kolib Märjamaale!"

Tänane päev tõotab kaasa tuua hunnikus pisaraid, aga ka rõõmu.

"Tere Anne, leidsime Tutile kodu Märjamaal. Läheb ühele prouale seltsiks. Oma maja, aed ja puha. 

Hea naine väga ootab teda ja läks juba koerale paremat ninaesist ostma"

"Oi, ma ei jõua sind ära kiita! Mu süda on valust lõhkemas", hakkab Anne nutma.

"Ära hakka oma kiidulauluga pihta, muidu teen Tutist käpikud!"

"Ei saa tee!", hakkab Anne sedapuhku juba naerma.

"Pääsküla rahvas! Kelle kiisu jäi auto alla?"

Eile õhtul saatus natuke nöökis ja seda lugu võiks alustada sõnadega, et kui Heiki Pääskülast Koplisse jõudis, siis telefon helises ning anti teada ühest õnnetust Pääsküla hingest:

„Tere, Pääsküla poe lähistel raudtee ääres on üks vigastatud kass. Me koeraga jalutasime ja leidsime. Pimedas hästi ei näinud, aga tal on tagumise jalaga midagi. Kas te oskate öelda, kes taoliste loomadega Tallinnas tegeleb?“

"Kurb-kurb lugu! 11 aastane Tuti peab oma 79 aastasest perenaisest loobuma ja otsib uut kodu!"

 "Valner aita! Ma palun sind põlvili maas! Leia Tutile uus kodu!" anub lakkamatult nuttev Rakke vanaproua Anne Koppel. 

"Ära sellist juttu nüüd küll aja. Ma pole paavst ega Jeesus, et anuma peab! Mis sul siis juhtus?“

„Mind pandi haiglasse ja enam ma siit välja ei tule. Mu jalad ei kanna enam ja ma ei suuda Tuti eest hoolitseda. Ta on väga arglik ja hellik, kasvanud ja elanud suure armastuse sees ...“

"Allpool jõge!"

Teinekord jääb mõni lugu kummitama. Suvel kuulasin Jaan Elgula saadet ja seal oli sigaäge country laul. Teadmiseks, et ma kuulan seda stiili küll ja meeldib väga. Otsisin ja otsisin, aga sinnapaika see jäi.

Täna tuli korraga meelde ja hakkasin taas veebi kammima. Tõmbasin kogu lääne "shanty" paremiku ette ja korraga hakkas nagu looma:

"Oh my Lord take this soul,
lay me at the bottom of the river.
The Devil has come to carry me home,
lay me at the bottom... the bottom of the river."

"Sõbrapäeva lugu meie neljajalgsetest sõpradest kiisudest ja kutsudest"

Vastik video lõunanaabri juures asuvast loomade varjupaigast levib netis ja ajab inimesi marru. Ridamisi prügikaste, hukatud koerakorjused välja turritamas. Ilmselt on seal ledemetes kassegi. Veidike parem kui Ukarainas, mil kampaania korras hulkuvaid koeri lausa tänavail hukati ja põletati.

Meil on jupp maad parem seis, aga hukkamata ei pääse siingi. Õnneks pole meil prügikaste ja korjused peidetakse külmikutesse, kuhu kõrvalised isikud ei pääse. Meie prügikastidest võime leida tibusid, aga nende saatus ei huvita täna veel kedagi ....

Kes on süüdi? Loomasõbrad vibutavad rusikat varjupaiga poole. Kuskohast aga need üleliigsed lemmikloomad kõik tulevad? Sajavad taevast või? Ohh ei vaid ühiskond ise toodab. Loll ja hoolimatu ühiskond toodab neid lakkamatult juurde.

"Hurraa päästame nad ära!", karjuvad veebihüsteerikud.

"Ära lõuga idikas vaid tule võta ja vii siis oma koju, mitte ära sokuta muret võõrale hoovile!"

"Kopli"

Väljas on nii pime, pihta pandi kuu,
äkki keegi röögib: "Ja tebja ubju!",
hirmuga poen kappi, meelest läind muu,
leian vanamoori kleidi, sellel annan suud ...

Koplis on ikka jube elada küll! Rahulikku und!

"Ülisõbralik Silver Ükssilm paraneb ja tervitab kõiki häid inimesi ja toetajaid!"

"Arstid on rumalad", teavad targad inimesed rääkida ja selle tõestuseks on Kakumäelt leitud väga raskes seisus kiisu lugu, kellel silma opereerimise asemel hoopis munad maha võeti. Päris nii see lugu tegelikult polnud.

„Liigne agarus on ogarus!“, teavad veel targemad inimesed ja selle tõestuseks on Kakumäelt leitud kiisuke, kellelt puhkuselt naasnud ülienergiline arst võttis nii munad, silmad kui kõik teised ümmargused kehaosad maha ning pea eemaldamisest päästis vaid assistentide otsustav sekkumine. Päris nii see lugu tegelikult ka ei olnud. 

"Halbadest sõltuvustest priiks!"

Kellegi või millegi maha jätmine on üks paras peavalu, sest nõuab iseloomu. Mina otsustasin paar aastat tagasi loobuda üsna paljudest sõltuvuses olnud asjadest. Kuidas mul näinud?

• Kärakas - alul veidi raske, aga laias laastus köki-möki - Jeee!
• Sõbrants - alul üsna raske, aga laias laastus köki-möki - Jeee!
• Sigaretid - totaalne põrumine, aga olen end piiranud ja näiteks kimun nüüd vaid kamina ees või ventika all. Asi seegi.

"Sitt, peremees! Väga sitt peremees!"

"Miks te oma koera tagant ei korista?", lendas üks väge täis Koplis elav vene mammi linnakodanikule selga. "Vaadake ise milline Stromka välja näeb! Just teiesugused hoolimatud inimesed on selles sitaväljas süüdi!"

65-aastane tädike töötas enne väidetavalt kohtus ja on agar sõnavõtja kõikjal, kus midagi talle ette jääb. Bojevaja baba! Tema kriitikaga koeraomanike aadressil võib täielikult nõustuda, aga siin on üks suur "AGA".

"Ruudiks ristitud Kakumäe kiisu vajab abi!"

Kui Heiki Kakumäele jõudis, oli autolt löögi saanud kiisu juba Loomade Kiirabi Kliiniku arstide hoole all. Olen alati rääkinud, et kõige kiirem abi on see kui vigastatud looma leidnud inime ta ise kliinikusse toimetab. Tuntud loomasõber Pamela Veiber oli kohal kõikse esimesena. Talle saabusid appi Kakumäel elavad naised Merike Jaanus ja Kadri Kulbach. 

"Otsisime päris kaua aega, sest ta oli peitu pugenud. Leidisme ta Viige ja Kakumäe tee ristis, seal on kivid ette pandud, et masinad ühele väikesele teele sõita ei saaks. Vat seal kivide varjus ta oligi. 

Esimese hooga ehmatasime väga ära, sest ta nägu oli ikka väga hullus seisus. Vaene loom! Ei taha mõeldagi millist piina ta tunda võis?"

"Eesti ei ole hädaohus!"

Tutvusin mõnda aega tagasi ühe hindu perega. Lihtsad inimesed. Pealtnäha üsna vaesed. Ei nad ütle kellegi kohta halvasti. Ei nad virise ega vingu. Vaiksed, tagasihoidlikud, viisakad ja vat, et õnnelikudki. Nii vähemalt tundub ja andku kallid kaasmaalased see viimane jube sõna mulle andeks. Hirmus "värvilised" on nad ka kui koduriideid vaadata. Lausa silmadele hakkab ja naeravad nad ka kuidagi kahtlaselt palju ....

Kogu mu tuttav maailm hakkas mõranema. Appi! Taolisi inimesi pole ju olemas! Issand, äkki on tulnukad, kes saadeti meid uurima ja eestlastega vastikuid katseid tegema?

"Eesti on hädaohus!", oli mu ainuke mõte.

"Ahnus ja edevus ei saa olla loomapiinamise õigustuseks?"

Karusloomade teemadel hakkas valjemalt sõna võtma Eesti Loomakaitse Selts. Aasta võis siis olla 2008 ja tollal vist teisi taolisi organisatsioone Maarjamaal veel polnudki. 

Vähemalt mina kuulsin loomakaitse seltsist ja sellest, et meil loomakaitsjad on, alles 2007 aastal ning siis ma nendega ka liitusin.

"Libe-libe!"

Maavärinad on jubedad? Vulkaanupursked ja sõjad ka?

Libedal teel Ruudiga jalutamise kõrval on need köki-möki! Uskuge mind.Tänane hommik. Libe-libe! Ruudi va raip tõmbab korraga jõulisemalt. Kukun.

Saan püsti ja kukun uuesti. Küllap hakkas meeldima. Eemalt tuleb härrasmees terjeriga. Targu läksime kohe lume sisse, et jalgealune kindlam oleks.

Mees ja terjer lähenevad. Ruudi kisub kui segane.

"Kolm haiget kassi vajavad abi! Kiire-kiire! OMG! HELP! SOS!"

Magan täna oma tavapärast päevast titeund ja olen omadega Läänemaa maakodus. Vähemalt oma arust. Talv. Lumi. Krõbedad miinuskraadid.

Tulen Sooniste mõisa poolt kui korraga kuulen haledat mjägumist. Lähen uurima. Õnnetu hing ripub võsas okste küljes. Päris pirakas teine. Siis märkan ka poega. Teda katab härmatis.

"Minu 12 aastase "avaliku loomakaitsja" karjääri esimene saarmas vajab abi!"

Ei ole ma elu sees taolise elukaga otseselt kokku puutunud. Ei olnud ka Kiirabi Kliiniku rahvas, kelles metsasukas suurt elevust tekitas.

"Aitab imetlemisest ja hakkame tööle! Temperatuur vaja üles saada ja kiirelt!", jagasid arstid omavahel käske."Andke talle hapnikku!"
Loomaarstid hakkasid abitu metsaelaniku ümber toimetama ja rahulik atmosfäär meenutas varsti sumisevat mesilastaru. Lugu hakkas aga pihta nagu ikka - tähelepanelikust kodanikust ja telefonikõnest:

"Tere, kas te metsloomi ka aitate?“

"Auto alla jäänud kiisuke vajab heade inimeste abi!"

Meie eilne patsient on stabiilne, aga olulisi paranemise tundemärke veel ei ilmuta. Käisin teda hommikul vaatamas.

"Ega sa ei tulnud teda magama panema?", olid Kiirabi Kliiniku arstid ehmunud.

"Olete te ka narrid! Millal ma enne olen nõudnud mõne looma magama panemist, kellele te elulootust ja paranemist ennustate? Andke aga taga!"

Lood loomadest on tegelikult paljuski lood inimestest endist ja sellest, kes me hingesopis oleme. Eilsed asjaosalised on head inimesed ja tunnustust väärt. Ei hakka teid härdaks kurva looga tegema ja põrutan kogu lugulaulu ilma emotsioonideta nagu selle kiisu päästmist korraldanud Katrin Lehtveer mulle edastas:

„Tere, ma ajasin just kassi alla, aga ta hingab veel! Mis ma nüüd teen?“

"Seakisa Raasiku koeratapu ümber!"

Taaskord läks veebis suuremaks andmiseks ja tüli hakkas pihta hädakõnest, mis taaskord oli jutu järgi nii hull kui veel olla saab:

"Kõik kohad on verd täis! Suur koer ründas ja näris kõri läbi! Nüüd ta lebab seal ja peremehel on ükskõik. See tõbras vaatab mõnuledes pealt kuidas loom piinleb!", teatajaks purupurjus naine: "Kui te kohe ei tule, siis ma lähen ja tapan ta ise ära! Mind ei huvita!"

"Rahunege maha ja ärge tehke võõral territooriumil mingi vägivaldset omaloomingut! Omanikuga on räägitud ja täna tuleb loomaarst! Te olete väga purjus ka praegu."

"Olen jah, ma jõin pudeli viina ära, aga sitta see loomaarst tuleb!"

"Aga minge vaadake ja helistage mulle uuesti. Kui miskit ei toimu, siis tulen kohale."

"2019 - loomade eluõigust tunnistame või kohtleme neid jätkuvalt kividena edasi?"

Ei hakka ennast ei tea mitmetuhandes kordama, sest jutt on ikka sama, mis alati. Arvamuslugu aastast 2012 on endiselt aktuaalne ja sittagi pole eriti muutunud. Lugege ja mõelge ikka kaasa.

Eestlasel on pikk meel, õu-jeee! Küllap räägin samal teemal veel ka 2035. aastal. 

Sa raip! Siis on juba 70 kukil. See pole mingi "pikk meel" vaid ikka totaalselt aeglased "pidurid" valima me endi eest otsustama ja Eesti elukest edendama ....

"Kahekõne pardiga"

„Ma keeldun talvel õue minemast!“, prääksatab Katrin Lehtveeri mullivannis viimased päevad elutsenud proua Saima. „Ainult proovi, ma helistan kohe loomakaitsesse!“

„Halloo part! Kas sa oled juba nii terve, et ülbitsed?“, ajas Kats silmad punni.

„Kumb meist õigupoolest part on? Sina ise kandideerid valimistel, aga Toompeale minna ei taha vaid kogud kõigest hääli! Part-part-part!

Inimesed, ärge valige PARTI! Ma olen teid hoiatanud! See naine on petis! See naine on part, mitte, et kõik pardid nüüd petised oleks!“

„No nüüd aitab!", haaras tige Kats pardi kaenlasse ja hakkas õue viima. „Ravi on lõppenud ja nüüd läheme oja äärde!“

"Kaua tehtud kaunikesed - Loomapäästegäng rivistas kiirabi kaubikud üles!"

Aega läks, aga asja sai ning nüüd on küll armaada lahinguvalmis. No peaaegu valmis, sest töötuled tahavad veel paigutamist. Eks ikka selleks, et loomapäästjal oleks roolis olles ka kraavist ülevaade ja ta seal lamavat hädalist looma näeks.

Paar tehnikavidinat lisame veel juurde, aga masinad on sigahoolsalt üle käidud ning loodetavasti peavad ka tambile vastu. Kahjuks väljastpoolt rahvast me veel "tööle" ei võta, sest ka gängi sees läks nii suureks rabelemiseks, et kaubikuid jäi puudugi. Pole hullu, liisime juurde!

"Kolga fantoomkoer tahab koju tagasi. Kelle oma?"

Harjumaal, Kolgal tekitas juba mõnda aega paanikat üks näljane koerake, kes lastega suur sõber oli, aga täiskasvanute eest kohe minekut tegi. Kohalik rahvas arvas, et tegu on hüljatud koeraga. Nii mõnigi olla näinud juba autotki, millest ta välja visatud....

Ise arvan, et tegu on täiesti tavalise "saluudipõgenikuga", kes uusaastaööl varvast suure hirmuga viskas ja kelle taoliseid Maarjamaa metsades praegu veel üksjagu redutada võib. Taolist tüüpi koer võib hirmuga joosta ööd ja päevad ning sestap pakun täitsa huupi, et ta kodu võib olla 30-40 kilomeetri raadiuses seal Kuusalu kandis. Silmnähtavalt alatoitunud koer näitas end nii siin kui seal, aga kätte end ei andnud. Väga arg oli.

"Kindlasti väärkoheldud ja kõvasti peksa saanud", arvasid koeratargad.