Eile sai üle jupi aja jälle arsti juures käidud ja tohterdamist vajasid nii Mia kõrvad kui kullakallis volkariloks. Mia puhul on siis vast tegemist toidu vahetust tingitud hädadega ja eks nädala pärast selgu kas sügelemine annab järgi või tuleb vana toidu peale tagasi minna. Autol oli aga tagumine piduriklots, va sindrinahk peale jäänud ja küllap ta seetõttu liiter kilomeetri kohta kütust võttiski. Huvitav, aga muidu on auto kohati targem kui ma ise ning kompuuter annab lisaks võimalikele vigadele teada ka seda milline ilm on või millal ma pellerisse peaks minema, aga sedapuhku oli see tarkpea vait nagu kult rukkis. Reeglina kui klots ää kulub ja metall vastu vastu metalli käima hakkab, siis on kisa taevani ning seda pole võimalik eirata. Mu massinal on aga ilmselt megavägev valutaluvus, sest ta ei teinud õrna piiksugi selle vägistamise peale.
No ja läksimegi siis remonti ja oli ka täiesti eelviimane aeg, sest piduriketas oli juba sama õhukeseks lihvitud kui žiletitera. Moori ja Mia võtsin muidugist ühes, sest öeldi, et umbes tunniga saab valmis ning see aeg on just paras, et Hiiu männiku vahel veidi jalutada. Päike paistis ja soojendas ning talveriided tundusid absoluutselt üleliigsed olema. Umbes veerand tunni pärast hakkas moor aga hädaldama, et külm on ja tuul puhub kõrvad küljest ära! Mis kuradi külm? Kus kohas ta seal metsa vahel veel tuult tundis? Küsin Mia käest igaks juhuks üle, aga ka tema ei saanud moori kiunumisest aru. „Äkki hakkavad päevad?“, raputas ta pead ning lonkis metsa alla uusi lõhnu uudistama. Vat sellest pole ma kunagi aru saanud, et miks neil eesti piigadel kogu aeg külm on? Kunagi semmisin ühe Riinaga ja see pani isegi juulikuus paksu kampsuni selga ja kindad kätte kui õhtul mere ääres poosetamas käisime - issver kui häbi oli! Mida küll vastutulevad inimesed mõtlevad? See on tõesti üks veider fenomen, sest paarikümne kraadise pakasega saavad neidised küll miniseelikutes ja palja nabaga linnavahel ringi siiberdada ja pole neil külm ühti! Paarikümne kraadise soojaga, aga „pakane“ tapab! Mul napib mõistust, et seda imelugu seletada, aga küllap teadlased varem või hiljem põhjused välja mõtlevad.
Olgu kohe öeldud, et moor on mul üsna rahulik ja kriiskamisega närve seest ei söö. Igaks kümneks juhuks läksime aga töökotta tagasi, sest on seda jama vaja kui tuul tõmbab läbi ja "+4 kraadine pakane" võtab ää? Süüdi jään ikka mina ju! Eks ole? Ometigi polnud me hädad lõppenud, sest algselt planeeritud tunni asemel, kulus masina tohterdamisele veel kaks ja pool tundi otsa. Mial oli mõistagi savi ja ta viskas end ukse vahele magama. See ongi tegelikult Mia kiiks, et ta valib alati, kõige läbikäidavama ja kitsama koha kus siis peesitada. Lukksepad olid kõik suured loomasõbrad ja astusid temast naeratades üle. Moori nägu tõmbas aga iga minutiga aina rohkem pilve. Hiljem selgus ka põhjus – provval oli nimelt väga tähtis toiming ehk „JUUSTEKONSULTATSIOON“ ühe karvamari juures kinni pandud ja sedapuhku näitasid kõik märgid, et ta jälle sinna ei jõua. Et ta eelmisel päeval ei jõudnud, polnud nüüd aga tõesti minu süü, vaid ta ise unustas ää. Ja üleüldse mis pagana alatine mure nende juustega on? Endal on selline pahmakas peas, et sellest jagub tuhande põrandaharja tegemiseks, aga siinkohal on vist targem suu kinni panna.
Lõpeks saadi töödega ühele poole, aga tõstuki pealt alla ei saanud kuna taga seisis üks jeepar, millel vahetati parasjagu rihma. Nüüd ei pidanud moor enam vastu ja seisis lausa vaese lukksepa selja taha ning kukkus kõva häälega targutama: „Kui siin oleks teine väljapääs, siis sellist probleemi poleks! Kas läheb veel kaua aega selle rihma vahetusega? jne jne“ Jube pläss oli, aga õnneks läks kõik hästi ning lukksepp pääses eluga. Mina pääsesin ka, sest ütlesin, et jõuame veel enne sulgemist juuksuri juurde küll. Jõudsimegi, aga karvamari oli juba jalga lasknud! Õnneks sai ta tänaseks uue aja, aga julgeolekukaalutlustel mina teda sinna viima nüüd küll ei lähe, sest kui jälle peaks midagi nihu minema, siis on siililegi selge, et kergemal juhul ajab ta muu öösel kiilaks, halvemal juhul aga kohitseb lihtsalt ää! See on selge! Julgeolekukaalutlustel ma ei võta teda tulevikus enam remonditöökotta ka kaasa, sest mehed teavad seda ju eksimatult, et teinekord võib seal lausa tunde kui mitte päevi minna.
Auto sai korda ja liuglesime madallennul vaikse sahinaga mööda pealinna tänavaid kodu poole. Hoopis teine tera! Korraga läks aga armatuuris täielik diskotulede saluut lahti kui järjepanu erivärvilised lambikesed süttima hakkasid. Ka seni talveund maganud kompuuter ärkas ellu: “MÄGIPIDUR ON PEAL!, ABS EI TÖÖTA! PIDURIKLOTSID ON KULUNUD! SÕIDA KOHE REMONDITÖÖKOTTAI!“ Säh sulle saksa kvaliteeti ja täna lähen jälle siis sinnasamusesse töökotta tagasi ning igaks juhuks võtan sõber brandy ühes. Moorile ütlen ka igaks kümneks juhuks, et naasen pühapäeva õhtul. Küllap ta ei kahtlusta midagi, sest eile oli ta ju oma ihusilmaga selle jandi tunnistajaks. Nii et meesterahvad-kaaskannatajad, kelle autod samuti remonti vajavad, siis väitke kodus sama ning lähme õhtal pidusse - täna ju reede ning just eelviimane aeg putlid lahti korkida ja mõne mõistva naisterahva õlal nutta, sest see auto parandamine on ju tõesti väga-väga närvesööv ja aeganõudev töö!
