Mia tuli juba hommikul voodi juurde, lükkas oma koonu teki alla ning ajas mind üles. Pilgust võis vaid üht välja lugeda: „Lähme õue. Lähme Piritale!“ Ega saa ju vastu vaielda ja nii me sinna Pirtale siis kimasimegi. Kohe autost väljudes tulid me juurde kaks üsna noorukest naisehakatist:“Issand, kui ilus koer! Kas talle pai tohib teha?“ Miiakas reeglina paitusi naudib, aga igaks juhuks küsisin üle. Loomulikult sobis see talle vägagi hästi kui keegi sabasüga teeb. Pärast hellituste kätte saamist jalutasime edasi, kui korraga mingi mees tuleb vastu ja kohe juttu puhuma: „Ilus koer sul, Valner!“ ja surub kätt. „Halloo! Mis koera ümmardamine siin käib ja kas mind, inimest suure algustähega, loodusekrooni ja iluetaloni ei panda üldse enam tähele või?“, ei anna solvumine asu. Kiidetaks siis vähemalt mu kõverat ninagi või perfektselt ümmargusi O-jalgu, aga ei - ikka ilus koer ja ilus koer! Tigedaks teeb kohe!
Aga ega tola loll ole ja viskasin ka neljakäpukile maha ning hakkasin Mia kõrval Russalka poole vudima. Mul on ka selline rikkaliku karvase kraega “ loomakaitsja“ jope ja ega komplimenti tulnudki kaua oodata. „Nii vahvad kutsad“, ütlesid kaks venesoost memme eesti keelt purssides. Ei teagi nüüd kas kährikukrae või vilets nägemine pettis nad ära, aga see polegi oluline – minu kompliment oli käes ja seega ka päev päästetud.
Ühtäkki aga Mia kadunud ja pole teist kuskil. Siis äkki märkan, et paneb aga padavai veel poole ja merde ta sukelduski. Pardid, luiged, hülged ja üks vene allaveelaev tõmbasid avamere poole leelet. Mia muidugi järgi. Jummalast segane, südatalvel vette ronima!. Röökisin hääle ära, aga sain ta lõpuks ikka veest välja. Nüüd jälle mure suur, et äkki latseke külmetab end ää. Pistsime suure joosuga auto poole plagama ja kohe koju. Kuivatasin suurema vee rätikuga ära. Seejärel üritan pesumasinasse toppida, et tsentrifuugiks ikka korralikult kuivaks, aga vat ei mahu! Huvitav, eelmisel suvel mahtus ju lupsti, aga siis meenub, et Pässas oli ka suurem aparaat. Mooril on ju va pealtlaetav ja sinna mahub vaevu chihuahua ja kaks paari sokke sisse. Proovisin veel ka uuni panna, aga see oli ette näha, et sinna ta sindrinahk ei mahu. Õnneks tuli lõpeks moor koju ja hakkas teda föönitama – naiste värk, nad siin õhtuti ikka kammivad teineteist tundide kaupa.
Tundub, et Miale ei teinud see väike suplus miskit ja eks see ole märk saabuvast kevadest. Minul aga kubepiirkonnas pitsitab ja jooksen pelleri vahet iga veerand tunni takka – pöiepõletik, siin pole kahtlustki! Küllap see palja käsi lumes vantsimine tegi ikka liiga ja näete nüüd ise milleni üks õrna hingega mees peab langema, et minimaalset tähelepanu ja tunnustust saada!
Ühtäkki aga Mia kadunud ja pole teist kuskil. Siis äkki märkan, et paneb aga padavai veel poole ja merde ta sukelduski. Pardid, luiged, hülged ja üks vene allaveelaev tõmbasid avamere poole leelet. Mia muidugi järgi. Jummalast segane, südatalvel vette ronima!. Röökisin hääle ära, aga sain ta lõpuks ikka veest välja. Nüüd jälle mure suur, et äkki latseke külmetab end ää. Pistsime suure joosuga auto poole plagama ja kohe koju. Kuivatasin suurema vee rätikuga ära. Seejärel üritan pesumasinasse toppida, et tsentrifuugiks ikka korralikult kuivaks, aga vat ei mahu! Huvitav, eelmisel suvel mahtus ju lupsti, aga siis meenub, et Pässas oli ka suurem aparaat. Mooril on ju va pealtlaetav ja sinna mahub vaevu chihuahua ja kaks paari sokke sisse. Proovisin veel ka uuni panna, aga see oli ette näha, et sinna ta sindrinahk ei mahu. Õnneks tuli lõpeks moor koju ja hakkas teda föönitama – naiste värk, nad siin õhtuti ikka kammivad teineteist tundide kaupa.Tundub, et Miale ei teinud see väike suplus miskit ja eks see ole märk saabuvast kevadest. Minul aga kubepiirkonnas pitsitab ja jooksen pelleri vahet iga veerand tunni takka – pöiepõletik, siin pole kahtlustki! Küllap see palja käsi lumes vantsimine tegi ikka liiga ja näete nüüd ise milleni üks õrna hingega mees peab langema, et minimaalset tähelepanu ja tunnustust saada!