"Hoopis kaebaja oli tõeline tigedik, mitte koer!"

Sel nädalal tuli üsna mitu kaebust seoses haukuvate ja vabalt ringi jooksvate koertega, kes siis naabrite elu kibedaks teevad. Veider, aga millegipärast tulevad samalaadsed kaebused justkui kokku lepitult ja ikka nii, et kui tuleb teade seoses nälginud peniga, siis sellele järgneb veel paar kaebust, kus kurdetakse mõne kutsa ninaesise pärast. Nii vähemalt mulle tundub.
See nädal oli siis haukuvate koerte nädal ja käisin ka Pelgulinnas ühte „tigedat“ koera vaatamas. Olgu kohe öeldud, et üldjoontes reageerin ma praegu ainult sellistele juhtumitele, kus tundub et looma elu on ohus. Teistega las tegelevad ametnikud (keda muide on ilge hunnik), kes selle töö eest ka palka saavad!

Ja nüüd siis Pelgulinna. Kaebuse kohaselt koer haukuvat nii öösel kui päeval ning nii tänaval kui trepikojas elavat kõik hirmu all. Eelkõige oli kaebaja mõistagi mures laste pärast: „Mis küll juhtub kui see elajas ründab väikest ilmsüüta lapsukest, kes kooli või lasteaeda läheb?“ Muide, siinjuures tuletan meelde, et üks-kõik-millise kaebuse puhul tuleb alati muret väljendada laste pärast. Näiteks kui teie akna kasvab puu ja see võtab toast ära kogu valguse, siis ärge nii kirjutage. Väljendage muret ikka sellepärast, et mis küll juhtub kui see kuradi puu peaks äkki mõnele lapsele peale kukkuma! See töötab sama kindlalt nagu rassismisüüdistuse saamise hirm „vaegvalgete“ puhul. Eks olen muidugi kokku puutunud ka tegelikult tigedate koertega, kes on ohtlikud, aga üldjoontes on reeglina kaebamise põhjus hoopis inimestevahelistes suhetes. Pelgulinna „koerajamas“ tundub ka just sedamoodi olevat. Allapõlve musta-valge-kirju nähvits on igatahes väga uudishimulik, sõbralik ja igati vinks-vonks. Sama kehtib ka kuuekümnendates perenaise kohta. Ainuke tõeline tatti pritsiv ja sõnu mittevaliv tigedik on kaebaja ise! Nii ma siis ütlesingi selle räuskava naise mehele, et ainuke kes lühemat rihma ja suukorvi vajab, on tema abikaasa! Tundsin vennikesele kaasa ja soovitasin viimases hädas mõelda ka eutanaasia peale. Mees ainult muigas vaevumärgatavalt, aga ossa raisk, kus daame kukkus räuskama - loomi kaitstakse siin riigis rohkem kui inimesi jne. Lubas minna igale poole ja mu tõelise palge paljastada. Appi, nüüd ma küll kardan, aga ilmselt saate siis varsti kuskilt lugeda kui ebaviisakas ning mittepädev ma olen!
Täna hommikul teen postkasti lahti ja seal ainult üks kiri: „Tere, selline mure, et 1.klassi last ründasid omaniku aiast välja pääsenud koerad (õnneks ei jõudnud pureda). Omanik ei hooli juhtunust. Kuhu pöörduda, et see kohutav olukord ei korduks? Politsei ei saa meid aidata, valla töötaja ütles samuti, et aidata ei ole võimalik. Koerad nimelt jooksevad juba 5 aastat vabalt ja ründavad teelisi!“
Huvitav millises vallas küll inimesed lõhkipuretult ringi käivad ja mitte keegi neid aita? Ja seda juba viis aastat järjepanu! Või äkki on sedapuhku tõsi taga? Kes tahab kontrollima minna ja sellele šokeerivale ülekohtule lõpp teha ning seejärel kangelaseks saada?