Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
06 veebruar 2016
"Stroomi ranna julge luik"
Loodus hakkab ikka täitsa segi minema. Käisime Miaga paar päeva tagasi Stromkal jalutamas ja kohtusime ühe luigega, kes teps mitte meres ei sulistanud vaid lõsutas teepealses lombis. Meid nähes hakkas tüüp kohe vastu tulema ja ei kartnud ta ei mind, ei Miat ega ilmselt vanakuraditki. Algselt arvasin, et "linnukoer" tormab kohe saaki krabama ja tõmbasin rihma koomale. Tühjagi, parte ajab ta küll taga, aga luik.....täiesti savi!. Siis arvasin, et lind peaks koera ikka kartma, aga jälle eksisin. Mia läks juurde ja nuusutas. Luik lasi sellel kõigel rahumeeli sündida vähimatki tähelepanu neljajalgsele osutamata. Mina huvitasin teda aga küll ja korra-paar ta lausa sikutas mind jopest. Tegelikult on see muidugi nende neetud söötjate teene ja eks ta oma palukest nuias. Meie Miaga veelinde reeglina ei toida ja tegime minekut. Vana kurat .....luik järgi ja seda kuni peaaegu Pelguranna tänavani! Siis keerasime otsa ringi ja tegin veidi kisa, et kerjusnokk tagasi mere äärde kupatada. Ega see esialgu hästi õnnestunud, aga lõpeks hakkas ta laisal-laisal sammul meist eemalduma..........