Sattusin tahtmatult pealt kuulama umbes paarikümne aastaste neidiste juttu.
„Toivo ütles mulle, et armastab mind“, õhkas üks.
„Minu ema ütleb ikka, et kui mees armastust avaldab, siis tahab ta ilma rahata seksi saada“, kostab sõbranna vastu ja soovitab vaesest luuserist võimalikult ruttu lahti saada.
Veel täna mõtlen selle vestluse peale ja enam ei julgegi armastust avaldada, sest selle peale lähevad kaasaegsel emantsipeerunud naisterahvastel ju jalad kohe naksti risti. Okei, maksaks siis selle va seksi eest, aga see on ju jällegi seadusega keelatud kuritegu! Võtaks siis naise, aga on ammu teada tõde, et abielu on prostitutsiooni legaalne vorm, mis enamasti läheb kordades rohkem maksma kui pordumajas käimine. Okei, läheks siis litsimajja? Pagan, aga need ju keelatud ja murering saigi täis!
Ei teagi mida nüüd selle hingehädaga peale hakata. Kevade lähenedes hakkavad hormoonid ka möllama! Kastreerida ehk, sest igasugu rippuvad kehaosad toovad ju alati häda ja viletsust kaela ja seda tean ma juba omast käest imehästi. Paraku ka see maksab jälle omajagu raha ning haigekassa seda ei korva. Äkki mõni loomarst võtaks ette? Neil just parasjagu üks sooduskampaania käimas ja neil poleks ka ju vahet kellelt need kotid tagant ää naksatakse.
Kurat küll, pidi see uni nüüd nii äkitselt ära minema ja vaeva siin varahommikul oma pead lausa eksistentsiaalsete probleemidega! Mida teha? Andke nõu!
