„Meeste pilgud soojendavad mind“, vastas ta häbelikult.
No kurat, vanduma ajab!
„Kas me sellist Eestit tahtsimegi, kus kõrgharitud noored ei leia endale kohta ja peavad igasugu lootuse kaotanutena, surma trotsides, kaltsudes ringi siiberdama?“, tahaks ma poliitikutelt küsida.
Ma saan aru, et Muuga-Iivi peab 30 aastat külmas majas vee ja elektrita vastu, aga ta on ka käre mutt, kel nõuka-aja katsumused edukalt läbitud. Tänapäeva noored, eriti aga õrnad naised, ei pruugi seda ju üle elada ja siis me räägime midagi suure suuga võõraste „vaegvalgete“ aitamisest.
"Häbi peaks olema!"
Pakkusin Anule ka oma kevad-sügis palitut ja ta silmist oli näha siirast tänutunnet. Paraku ei lubanud neidise uhkus ja kasvatus minult armuandi vastu võtta. Õnneks ta sooja teed Balti vaksali puhvetis siiski soostus jooma. Asi seegi, aga mis saab siis kui õige pakane praksuma hakkab? Igatahes tuju on mokas tänase päevani – nii oleks tahtnud Anut aidata. Nii oleks tahtnud teda omakasupüüdmatult vähemalt enda vastu suruda ja üles soojendada ………………..
