Tartu kohtunik Maare Aloe leidis oma otsuses, et Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) peaspetsialist Elle Horn on pädev hindama karuaedikute seisukorda ja kõrgust. Ka seadus ütleb, et loomade heaolu üle on pädevad otsustama VTA ametnikud, metsloomi kaitsevad aga Keskkonnaameti (KKA) spetsialistid, kes sealjuures on muide ise agarad jahimehed! Nii on see juba siin riigis säätud, aga vat see aediku kõrgusenõue nüüd küll üheski määruses kirjas pole. Võrumaa veterinaarkeskuse boss Inge Saavo tõttas mõistagi oma alluvale appi ja väitis avalikkusele järgmist: „Aediku konstruktsiooni sobivust saavad hinnata asjatundjad mitte üksnes konkreetselt määratletud juhiste ja standardite järgi, vaid ka üldisele erialateadmisele ja –kogemusele tuginedes!“ Vat kus lops! Täna nad nõuavad siis oma kogemusele tuginedes 4 meetrist aeda. Aga miks mitte 8 meetrist ja kus on garantii, et VTA tädike ülejärgmisel aastal 44 meetrist aeda ei nõua? Veel ütles Saavo, et konstruktsiooni sobivust konkreetse loomaliigi isendite pidamiseks saavad hinnata asjatundjad. Kõikide loomaaias läbiviidud inspekteerimiste puhul on meil kaasatud keskkonnaameti spetsialist! Tule taevas appi! Mis kuradi „loomaaedade spetsialistid“ mingid taolised ametnikud üleüldse on?! Ma saaks aru, et Mati Kaal ütleb oma aastakümnete pikkusele kogemusele tuginedes miskit, aga mingi Võrumaa jahimees või vetametnik! Jama, täielik jama!
Kuigi me oleme Alaveski Reinu püüdnud rahustada seoses võimalike kohtukulude sissenõudmise osas, siis mees on ikkagi hirmul: „Heakene küll kui neid sisse ei nõuta, aga Horn tuleb oma igakuiste sunnirahadega, mida ma maksta ei jõua ja siis tuleb mõmmid ikka hukata“ ja meenutab, et huntidega ju täpselt nii läks! Tõsi ta on ja selles suhtes on pr.Horn seal Võrumaa metsade vahel tõesti nagu jumal taevas ning raske on talle vastu saada. Täna väidavad Võrumaa veterinaarkeskuse töötajad, et Alaveski loomapargi jama pärast peavad nad sööma südamerohtusid. Õiglus vist omamoodi võidutses, sest ka perekond Kõivud on neidsamu südamerohtusid ja rahusteid pidanud pärast peale sunnitud huntide tapmist tarvitama.
See oli vist 2012 või 2013 aasta lõpus kui võtsin vastu otsuse, et Eestimaa Loomakaitse Liit ei soovi rohkem riigieelarvest raha ning igasugu ministeeriumidega „koostööd“ teha. Juhatuse naised minuga siis päri polnud, aga aasta pärast olidki nemadki sama meelt, et see „loomade kaitsmise mängimine“ riigi tasandil ei vii kuskile. Ja nii ma siis ministeeriumi esindajale ütlesingi, et pistku see pisku (kästi meil ju ca poole eraldise ulatuses tasuda "vaesema rahva“ looma-ravi-arveid nagu MTÜ-l oleks võimalik kindlaks teha kellel kui palju raha on!) omale peesse. Veel küsisin, et kas minister Padar on loomavihkaja, et käsib tasuta tööd rügada, aruandlusega kottimisest rääkimata? Kontorirott soovitas ülbelt mul oma arvamus enda teada jätta. Vastasin, et ma olen lihtne rahvamees ning jagan ikka oma arvamust inimestega. Seejärel läksidki suhted õite kehvaks ning aruandlusega kotiti meid kuni Jaanipäevani. Siis hakati aga huvi tundma miks kevadised kampaaniad tegemata jäid. Pagana idikad, sellepärast jäidki, et rahasid üle ei kandnud ja igasugu põhjuseid otsisite! Veidral kombel tulid just siis ka „imelikud“ artiklid justkui loomakaitse liidu tegelased valetavad, varastavad jne. Mäletate ju küll ja igasuguse juhuslikkuse võite siin välistada! Aasta tagasi olid mul aga teised mured ja vaim polnud valmis võitlema. „Pohhui ja kirjutagu mida tahavad!“, mõtlesin siis. Täna olen aga suurest masendusest üle saanud, tervis on taastunud ja pole mul enam nii savi ühti! Olgu siinjuures siis mainitud, et kõik meediaväljaanded, kes üllitasid „Valnerilt nõutakse 12 000 eurot!“-paska saavad veel selle kuu jooksul kohtusse kaevatud!
Tegelikult pole riigi ja loomakaitseorganisatsioonide vahel kunagi konstruktiivset koostööd olnud ja kõik on näiline rahvademokraatia mängimine. Oleme nõupidamistel selle ligi 9 aasta jooksul osalenud lugematuid kordi, aga see on kõik näitemäng, mis tulemusi ei anna, sest pea mitte ükski (välja arvatud mõned mitteolulised erandid) meie ettepanek või nägemus (tsirkuste loomad, karusnahakasvandused, usulistel põhjustel tapmine jne jne) pole tänaseks rakendunud! Sestap ELL rohkem „valitsejate“ koosolekutel ei osale. Pole mõtet aega raisata! Lisaks oleme ka suhtumist ja tegutsemistaktikat muutnud ning tulevikus toimetame riigirahadest sõltumatult (ei pea poliitikutega kaasa kaagutama) 100% loomade poolt ja loomasõbralikkust teeskleva riigi vastu. Riik on anonüümne, ametnikud aga mitte ja edaspidi saate teada iga ministri, ametniku, kohtuniku jne nime, kes on loomavaenulike otsuste taga. Muide, ka Eesti riik ise peab LKS § 62 lg-s 2 sätestatud kohustust täitma, aga metsloomade taastuskeskused on suletud ja tundub, et poliitilise vastuseisu tõttu neid kunagi ka ei avata. Kuna kõikide teiste loomadega tegelejaid on palju, siis on ELL võttis juba aastate eest südameasjaks eelkõige just pea kaitsetute metsaasukate eest seismise ning andke meile palun teada kui vastavad riigiametnikud Teile järjekordselt mingit „loodusliku valiku“ jura hakkavad ajama ning reaalselt abiks pole. Aeg on lõpuks küps ka KKA-ga kohtus rinda pista, sest enne need poliitikud oma suhtumist ei muuda!
Ja nüüd siis video juurde. Selles olev hobune, usute või mitte, olla hiljuti väidetavalt (paberid pole veel minuni jõudnud) VTA spetsialisti poolt tunnistatud täiesti terveks ning mittenälginuks. Tegelikkuses aga tuli jõuetut looma lausa kettidega püsti tõsta ning jalule aidata. Lamamisest on tekkinud haavandid, aga ma ei hakka vaese suksu kõiki hädasid siin üles loetlema. Võib-olla olen ma loll ja hull loomasõber, kes matsu ei jaga, aga mida Teie arvate - kas see uhke loom tundub ikka heas toitumises, elujõuline ja rõõmsameelne olema? Viin end juhtumi üksikasjadega kurssi ja avalikustan selle teisipäeval-kolmapäeval.
[video width="320" height="576" mp4="http://loomakaitse.eu/wp-content/uploads/2016/03/video-1455998624-1.mp4"][/video]
