"Veterinaar- ja Toiduameti ning Keskkonnaameti spetsialistid hämavad avalikkusele!"
Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) Võrumaa Veterinaarkeskuse peaspetsialist Elle Horn ja Keskkonnaameti (KKA) Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik esitasid avalikkusele oma seiskohad seoses Alaveski loomapargis valitseva olukorraga. Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) nende seisukohtadega ei nõustu ja meie hinnangul püüavad riigiametnikud karupoegade võimaliku eutaneerimise eel end igati heas valguses näidata.
Eile avaldas Postimees Helle Horni selgitused seoses 17.02.2016 avalikkuseni jõudnud looga Alavere loomapargi karudest.
Veterinaar- ja Toiduameti Võrumaa Veterinaarkeskuse peaspetsialist Elle Horn on esitanud esmalt selgitused loomapargi huntidega seoses, väites, et mured Alaveski loomapargiga said alguse aastal 2014, kui kolm hunti aedikust välja said ning plehku panid ja nad maha lasti. Horn selgitab, et VTA tegi ettekirjutuse hundiaediku parandamiseks ja tugevdamiseks. Selleks, et hundiaedikud korda teha, oli vaja aedikus olevad hundid eraldada, kuid Horni sõnul lükati ettekirjutuste täitmise tähtaegu korduvalt edasi, andes loomapargile võimalus aedikud ikka korda teha. Ametnik väidab, et huntide eutaneerimine tuli VTA-le üllatusena, sest ettekirjutustes tehti märkus aedikute parandamise ja tarastuse tugevdamise kohta. «Magamapanemise otsuse võttis ta ise vastu - mitte üheski kontrollaktis ega keskkonnaameti paikvaatluse protokollis ei ole sõnagi loomade eutaneerimisest» sõnab Horn.
Selgitust vajab asjaolu, et hundid pääsesid põgenema õnnetute juhuste kokkusattumuse tõttu, sest võimatu oli ette näha, et metsikud hundid üritavad loomapargi huntide territooriumile pääseda. Ilmselt tundsid metsikud hundid, et aedikus olid sündinud uued hundikutsikad ning tahtsid tulla neid murdma. Võõraste huntide sissemurdmise käigus pääseski kolm noorlooma aiast välja. Sellele järgnes veterinaarkeskuse poolt kiirelt ettekirjutus, mille alusel nõuti huntide eraldamist ja hiljuti sündinud kutsikate kiipimist, vaktsineerimist ning DNA proove. Kuna hundiaedikusse minek sel perioodil, kui huntidel on kutsikad, on eluohtlik, siis ettekirjutus jäi esialgu täitmata. Ettekirjutuse täitmata jätmise eest oli loomapark sunnitud tasuma igakuiselt selles märgitud sunniraha. Kui kutsikad kasvasid ja sunniraha nõuded jätkusid, otsustati siiski ettekirjutust järgida ning alustati huntide eraldamist. Vanade ning noorte huntide eraldi aedikusse paigaldamisel tekkis olukord, kus koos olnud kari tahtis ka edasi koos olla ning loomad üritasid ennast aiast läbi närida. Selle tulemusena jäid hundid ülikiirelt ilma oma hammastest ja vigastasid endid ning selliselt polnud hundikutsikate elu enam mõeldav. Kõige selle tulemusena tuli võtta vastu väga raske ning tänaseni painav otsus - loomad eutaneerida.
Alaveski loomapargil on ettekirjutusele eelnenud paikvaatluse kohta olemas ka 9.12.2014 tehtud protokoll, kus on märgitud selgesõnaliselt järgmist: „Sellel kevadel sündinud kutsikad tuleks ära anda teistesse loomaparkidesse. Kui hundikutsikaid ei ole võimalik ära anda, siis tuleb nad hukata (teostada eutanaasia), kuna vastasel juhul ei ole olemasolevas hundikarjas tulevikus võimalik ära hoida konflikte, mis võivad lõppeda huntide hukkumise või põgenemisega loomapargist. Keskkonnaameti hinnangul on edaspidi mõistlik loomapargis pidada kahte hunti, kelle puhul oleks välistatud nende omavaheline sigimine. Kõige ohutum on koos pidada isa- ja steriliseeritud emahunti. Igal juhul tuleks välistada olukord, kus koos peetakse kahte emahunti, kuna sel juhul võivad loomade vahel tekkida tõsised konfliktid.“. Seega oli järelevalvemenetluses paikvaatluse käigus suhteliselt selgesõnaliselt ametniku seisukoht väljendatud ja sellest võis aru saada, mida pargilt oodatakse. Seega on absoluutselt ebaõiged ametniku väited, et eutaneerimine tuli ametile üllatusena ja üheski kontrollaktis või protokollis sõnagi eutaneerimisest pole. Ametnike jäik suhtumine ja paindumatus pani loomapargi väga keerulisse olukorda, millest pole toibutud tänaseni päevani.
«Otsisime koostöös Tiit Maraniga Tallinna loomaaiast võimalusi leida huntidele uus elupaik Rootsi loomaaedades. Informeerisime sellest ka Alaveski loomapargi omanikku, ent tema otsustas hundid eutaneerida, kuna pidas loomade üleandmisega kaasnevat asjaajamist liiga keeruliseks,» selgitab Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.
Ka siin vajab selgitust, et info uute kodude otsimise kohta jõudis Alaveski loomaparki tegelikult alles pärast huntide surma, mitte enne huntide hukkamist nagu on jätnud eksitava mulje Margo Tannik.
Järgmiseks väidab Elle Horn, et seejärel jõudsid Keskkonnaameti kaudu Alaveskile karupojad, kelle omanikud vastu võtsid. Horni sõnul lootsid omanikud ilmselt karupojad edasi anda, kuid loomaaiad on karusid täis, ning seega ei jõutud kokkuleppele, kellele karud anda. Järgnevalt selgub artiklist, et Elle Horn Veterinaar- ja Toiduametist ning jahinduse spetsialist Margo Tannik Keskkonnaametist käisid Alaveskil ka edaspidi aedikute seisukorda kontrollimas. Looduskaitseseaduse § 62 lg-ga 1 on pandud Pääste- ja Keskkonnaametile kohustus korraldada looma abitut olukorda põhjustavate asjaolude kõrvaldamist ning abitusse olukorda sattunud või vigastatud looma vedu ning loodusesse tagasiviimist. Seejuures sama §-i lg 2 järgi on Keskkonnaamet kohustatud korraldama vigase või haige looma elujõulisuse taastamist. Seega on riik võtnud endale sõnaselge kohustuse kõrvaldada looma abitut olukorda põhjustavad asjaolud ja viia loom tagasi loodusesse ning haiguse või vigastuse korral taastada looma elujõulisus. Antud juhul toimetas riik läbi Keskkonnaameti abitus olukorras leitud karupojad aga hoopis Alaveski loomaparki, jättes karude edaspidise saatuse ja nende ravimise ja pidamise loomapargi õlule, eirates seejuures kohustust probleemiga ise tegeleda.
Horni sõnul kaasas ta Alaveski karude aediku kontrollimisele Keskkonnaameti jahinduse spetsialisti Margo Tanniku, kuna loomaaia omanikud pidasid teda ebapädevaks aedikute vastavust kontrollima. VTA spetsialist täpsustab, et kõik loomapargile tehtud ettekirjutused tuginesid keskkonnaameti spetsialisti Margo Tanniku paikvaatluse protokollides väljatoodud puudustest lähtuvalt. Horni sõnul peaks loomapargi omanik kulutama kogu jõu loomaaedikute tugevdamisele ja parandamisele. Naine lisab, et karudele mõeldud aedik peaks olema 3,5–4 meetrit kõrge. ELL juhib tähelepanu Vabariigi Valitsuse 8.07.2004 määrusele nr 245, millega on kehtestatud loomaaia planeeringule ja ehitistele ning loomaaialoomade pidamisele esitatavad nõuded. Nimetatud määruses on kehtestatud üldised nõuded loomaia loomade pidamiseks mõeldud välisruumile ja tarastusele. Nõuete kohaselt peab välisruumil olema piisavalt tugev ja kõrge tarastus või muu sarnane tõke (tarastus), mis igal aastaajal tõkestab efektiivselt loomade põgenemise. Vajaduse korral tuleb välisruum pealt katta. Välisruumis peavad peetavad loomad olema külastajatele ja personalile mõeldud tsoonist eraldatud tarastusega. Tarastus peab olema loomadele kergesti märgatav, ohutu ja loomaliigile sobivast materjalist, mis ei vigastaks loomi ega seaks ohtu nende tervist ja heaolu. Aediku tarastamiseks ei tohi kasutada okastraati. Tarastusel ei tohi olla isendi suurust ja käitumist arvestades sobimatuid kitsaid sopistusi ega teravaid nurki. Tarastus ning sellega seotud konstruktsioonid tuleb hoida heas seisukorras. Tarastuse korrasolekut tuleb regulaarselt, mitte vähem kui üks kord päevas, kontrollida ja leitud vead kohe parandada. Tarastuse lähikonnas asuvad puud, mis võivad oma halva seisukorra tõttu tarastusele kukkuda ja selle lõhkuda, tuleb eemaldada. Kui tarastuseks on kasutatud konstruktsioone, millest loom või inimene võib jäseme läbi pista, peab tarastuse ja külastajate tsooni vahel olema barjäär. Rohkem nõudeid tarastusele kehtestatud ei ole. Seega ka tarastuse kõrgus ei ole määruses reguleeritud, mistõttu jääb selgusetuks Horni esitatud nõue aediku kõrgusele 3,5-4 meetrit, kuigi loomapark on rakendanud erinevaid meetmeid ohutuse tagamiseks. ELL hinnangul tuleb arvestada iga konkreetse tarastuse kontrollimisel just selle konkreetse tarastusega seonduvaid asjaolusid. Alaveski mõmmikute tarastus ja sellega seotud konstruktsioonid on heas seisukorras. Aediku kõrgus on 2,4 m. Lisaks on aediku külge poolele kõrgusele (1,2 m) paigaldatud elektrikarjus. Samuti on aediku siseküljel (poole meetri kaugusel) teine elektrikarjus, mis takistab ja hoiab ära võimaluse, et karud saaksid aedikule üldse läheneda. Maa sisse 1,5 m sügavusele on kaevatud ja paigaldatud võrk, mis takistab karupoegade põgenemise võimaluse ka kaevamise läbi. Hetkel on olukord nii, et kuna ametnik maa alla paigaldatud võrku ei näinud, siis on tema hinnangul ilmselge, et seda ka pole!!?? Enamikus maailma loomaaedades on aedade piirded üritatud muuta võimalikult looduslikuks ja vähe silmatorkavaks ning kindlasti pole nende kõrguseks 4 meetrit. Täites täna 4 meetri nõude, ei saa kuidagi välistada, et aasta pärast leiab keegi riigiametnikest, et aia kõrgus peaks olema hoopis 8 meetrit. Kogu ametnike positsioon on tegelikult ebaselge – järelevalvemenetluses on etteheidetud pargile ka seda, et aedikut ümbritsevad puud võivad kukkuda tarastusele, samuti karude põgenemisest informeeriva alarmsüsteemi puudumist. Samas ühtegi tarastusele ohtu kujutavat puud ümbruses ei ole. Ka ei tulene alarmsüsteemi nõuet ühestki õigusaktist.
Kuuldused, nagu ähvardaks karusid eutaneerimine, ei vasta Horni sõnul tõele. «Ei ole üheski aktis kirjas, et nõuame eutaneerimist. Kõik ettekirjutused on tehtud aedikute tugevdamiseks,» selgitab Horn, lisades veelkord, et VTA ei käsi loomi magama panna. «Selle otsuse peab ta ise vastu võtma,» täpsustab Horn, viidates, et loomapargis elanud huntide magamapanemise otsuse võttis vastu loomapargi omanik. Tõepoolest ei ole aktis sõnaselget ettekirjutust loomade eutaneerimiseks. Kuid Elle Horni eelviidatud sõnadest nähtub tegelikult ilmekalt ametniku eesmärk suruda loomapark erinevate ebamõistlike nõuetega nurka tagamaks lõpptulemusena see, et loomapargi omanik võtab vastu loomade eutaneerimise otsuse. Seda näitab ilmekalt ka ametnike eelkirjeldatud tegevus seoses huntide juhtumiga.
Kogu loo juures on oluline märkida, et praegusesse aeda pole keegi planeerinud karusid määramata ajaks jätta. Neile on pidevalt otsitud uut kodu. Kodupakkumisi on olnud erinevaid ning algselt jäädi lootma ühele Läti loomapargile. Paraku lätlased ei saanud ettenähtud ajaks aedikuid valmis ning täna nad enam huvi üles ei näita. Nüüdseks on uus kodupakkumine tulnud ka Venemaalt. Paraku ei sobi veterinaarkeskusele aga venelaste saadetud dokumendi vorm, millega karusid Eestist välja saaks viia ning lisaks tuuakse takistava asjaoluna välja ka seakatku levikut Võrumaal. Teatavasti aga karud seakatku ei haigestu ega kanna ka seda edasi. Lisaks oleks kogu teekond karude uude koju seakatkuga taudistunud ala ning katk on levinud ka kõnealuses Venemaa piirkonnas. Seega on bürokraatia tõttu hetkel karude saatus lahtine. Selle asemel, et loomapargile nõuannete ja muude võimalike toimingutega, sh karudele uue asukoha otsimisel toeks ja abiks olla, tehakse riigi poolt aga lõputuid ettekirjutusi ja sunniraha määramisi, mis lõpptulemusena hävitab igasuguse entusiasmi ja võimalused loomade aitamiseks. Seda liiatigi olukorras, kus riik on kohustatud selliste juhtumitega tegelema ja arvestades asjaoluga, et loomad on Alaveski loomaparki viidud siiski Keskkonnaameti ehk sellesama riigi poolt.
