Täna hommikul oli äge vahejuhtum Miaga. Meil siin maja taga on taoline haljasala või põllulapike, kus üksjagu hiiri elutseb. Ülekõige pälvivad Miaka tähelepanu mõistagi pardid ja teised sama kasvu sulelised. Kui neid parasjagu aga käepärast pole, siis naudib ta hiirte kimbutamist. Sadist selline!
Ja eks ta igal jummala hommikul hakkabki esimese asjana ikka nuuskima ja jälgi ajama, mitte oma „hädasid“ tegema. Nii ka täna. Kui me enamasti hiiri ei kohta, siis täna läks teisiti ja üks juustuvaras laskis ta eest varvast. Lume peal oli kenasti näha kuidas tegelane muudkui vudis ja õnnetul kombel ei leidnud ühtki auku kuhu pugeda. „Vereimeja“ Mia loomulikult järgi. Karjun, mis ma karjun, aga maailma kuulekaim koer unustas ühtäkki oma nime ja ei allunud absoluutselt. Ja ajab ta siis vaest hiirt taga kui korraga jääb seisma ja passib taevasse.Passin minagi. Ja sealt see lind siis uhkelt pikeerides tuli ja üritas samuti hiirt kätte saada. Sigadus kuubis ja see kohe üldse Miale ei meeldinud – nüüd hakkas ta juba lindu taga ajama! Lahe vaatepilt – hiir ees, siis mingi tiirutav lind, siis koer ja kõige lõpuks käte-jalgadega vehkiv kahejalgne. Kes see ikka kinu teeb kui mitte ise?
Hiir leidis lõpuks uru ja maa alla kadunud ta oligi. Lind veel tiirutas peade kohal, aga lõpuks tegi minekut temagi. Mis lind see aga siis oli? Ega ma ka täpselt tea, sest reeglina teen vaevu kajakal ja toonekurel vahet, aga kalakotkas see raudselt polnud. See on fakt! Mul nimelt oli karp sprotte kaasas ja kui ma seda pea kohal vibutasin, siis jättis see suutäis teda täiesti külmaks. Kuna ta aga hiirt taga ajas, siis oli tegemist ilmselt hiireviuga. Nali naljaks, aga tegelikult oligi see üks igati ilus hiireviu ja looduses neid vaadelda on puhas lust. Täna paraku jäi ta hommikusöögist ilma, sest Mia, kas siis puhtast kadedusest või suurest armastusest hiirekese vastu, ajas ta lihtsalt minema.
