Aasta 2007 Just-just loomakaitse seltsiga liitunud, keegi Valner, tormab oma esimest nö ametlikku juhtumit lahendama. Muugal toitvat
mingi tädike koeri surnud koertega! Sigadus! Loomapiinamine! Kohale jõudes avaneski õõvastav pilt – mingi pesemata mutt, leeklamp käes, üritas tõesti ää koolenud penilt karva maha saada. Ta ei teinudki sellest saladust, et korjus läheb teistele söögiks. Lisaks vedeles hoovis veel surnud koeri. Jäle vaatepilt! „Loomad ära võtta ja kinni vaja panna sihuke!“, nii ma toona mõtlesin. Helistasin Reporterisse, aga sealt öeldi, et nemad mingit loomajama ei näita. Siis helistasin AK-sse ja Anne Raiste tegi loo ära. Hiljem helistas juba Reporteri boss ise ja ütles, et nad teevad loomapiinajamemmest palju parema loo. Elo Mõttus tegigi. Kas just parema, aga pikema küll. Nii ma sinna tele-oravaratta peale aastateks liduma kogemata kombel jäingi.
Lärmi oli palju ja memme koerad võeti ära. Maardu sotsiaaltöötaja lubas ka memme eluolukesega tegeleda. Elamine oli ikka tõeline peldik. Sealaut on ka puhtam. Memm ise ronis kuskilt poole ukse kõrguseni ulatuvast pasahunnikust välja …..räpane ……masendav. Mina olin omadega aga ilgelt rahul, sest nüüd saavad asjad korda. Kuu aega hiljem käisin veel korra memme juures ja rääkisime pikalt. Naabrite sõnul olevat memmeke aga väheke sotu, aga sügiseti kohe eriti. Hiljem selgus ka põhjus – osad kallitest naabritest, kes sügisel linna tormasid, viskasid oma suvised lemmikud just memme aeda. Mammi ei osanud nendega aga midagi peale hakata ja ka sotsiaaltöötaja sõnul minevatki ta just siis veits rohkem sassi. Kui pärisin, et miks senini midagi pole tehtud, vastati, et mammi ei tahtvat. Punkt ja Aamen! „Küll nüüd asjad korda saavad“, arvasin. Loomadest oli kahju. Memmest veel rohkem.
Aasta 2016
Paar päeva tagasi anti teada, et Muuga vahel jõlgub koer, kelle "vänt" on
nööriga kinni tõmmatud. Selge, et loom vajab kiiret abi. Otsisime teda, aga tulutult. Kodus mõtlesin, et milline haige värdjas küll nii teeb, aga siis meenus mulle toosama Muuga memmeke. Talle ei saaks ka pahaks panna, sest ehk üritas ta nii soovimatuid kutsikaid oma aruga lihtsalt vältida kui mõnel emasel on jooksukas? On ta üldse elus? Täna päeval sõitsin sinna. Maja ümbert oli aed maha vajunud ja kõik viitas sellele, et memme ei ole enam ning maja on tühi. Igaks juhuks hõikasin ukse vahelt ja suureks üllatuseks mulle vastati: „Tulen kohe, aga mul läheb natuke aega.“ Koera haukumist polnud kuulda, aga hoovis mingid jäljed küll olid. Ja sealt lagunenud-külmast-räpasestVarsti on vabariigi aastapäev - valitud tegelased panevad teineteisele ordeneid rinda, õgivad sülti ja joovad šampust. Kindlasti räägitakse ka väga palju võõraste abistamisest!? „Kuradile selline riik! Minge persse Maardu linnavalitsuse töötajad“ ja vaadake enne kuidas omad inimesed elavad! Muuga memm pole siin mingi erand ja taolisi unarusse jäetud vanainimesi on ilmselt sadu. Igatahes 9 aastaga pole Iivi Kruusmaa elujärge parandatud ja seal ta siis elabki oma lauslagunenud osmikus – ilma vee ja kütteta, ilma elektri ja peldikuta. Kuidas edasi? Riiki ei huvita, surm ka ei halasta ..........
