Pole teile ammu oma Nõpsist va karvasest põrandamopist kirjutanud ja kriban siis sedapuhku veidi pikema lugulaulu kokku. Elame ja veeretame päevi õhtusse nagu kõik teisedki loomaomanikud.
Ometigi paneb eluke vana koeraga üksjagu rohkem muretsema. Näiteks nädalake tagasi oli ta esimest korda absoluutselt apaatne, lesis sirakil põrandal, ei söönud-joonud ja jättis öösel isegi voodisse tulemata. Hommikul ei tahtnud õuegi minna ja panin juba vaimu valmis, et küllap nüüd on "minekuaeg" käes. Ega ma ju tea kas tal on 12 või 15 aastat turjal?
Lõunapaiku tegin oma päevast titeund ja ärkama hakates hüppas Nõpsik voodisse ning üliaktiivselt lakkudes ja liiter tatti näkku pritsides, aitas sellele kenakesti kaasa. Hiljem lõugas aknalaual tänaval möödujate peale nagu maailma kõikse tervem koer.
"Hurraa! Taevaminek jääb ära ja Nõps on jätkuvalt minuga! Appi-appi! Haigena oli ta palju parem ja tasasem koer!"
Nõps on selline pirtsperse, kes ennast turkida väga ei lase. Tal on selline instinkt, et lööb ehmatades kohe hambad sisee. Ega ta taha, aga selline käitumine lihtsalt. Ühe korra olen pihta ka saanud, aga see oli enese ülehindamine. Ei muud ja koer ei puutu asjasse. Mul on ju väidetavalt suurem aju ja rohkem aru peas? Vähemalt teoreetiliselt.
Seega jätab ta üsna kasimata mulje, sest pesta, kammida ja isegi küüsi lõigata lihtsalt ei saa. Ka arste ei lase ta ligi! Löö lihtsalt enne uimaseks, sest ilma selleta teda juba läbi ei vaata. Suur kisakõri on ta ka. Ise paras tülinorija, aga kui jänn käes, siis hala kostub taevani ja kaugemale veel. Kiunumine saab olla ka märk haigusest või suurest valust.
Alul ma ei saanud aru kas asi on ta peas kinni või teeb mingi koht väga haiget? Olen täitsa valmis selleks, et pollarid ükspäev uksele koputavad ja loomapiinamise kohta aru pärivad. Näiteks korra on ta öösel voodis kohta vahetades niimoodi kiljunud, et kogu maja ärkas.
Täitsa pekkis ja aidata nagu ka ei oska ja ega ta lasegi. Kliinikutes oleme muidugi käinud, aga väga suurt tolku sellest pole olnud. See pani mõistagi aju vaaritama.
"Äkki on vähk?", pärisin Sõle loomakliiniku loomaarstilt dr. Merili Kesnerilt.
"Ei ole! Steriliseerimise ajal ju piilusin ta sisse ning kõik on korras! Ära mõtle välja!"
"Äkitselt on vähk luude ja kontide sees?"
"Siis tee röntgen ja veendu, mitte ära mõtle välja! Ajad ennast ja teisi hulluks! Kõik näitajad on korras ja organid funktsioneerivad normaalselt!"
Nõpsi saab "keha sisse piilumise aparaadi" alla ainult magavas olekus. Ma pole enne narkoosi peljanud, sest kümne aasta jooksul olid kõik kassid ja koerad sellest elusalt välja tulnud. Siis surid aga kaks igati tervet ja noort koera järjest. Nad kummitavad mind tänini, kuigi need kurvad lood ei juhtunud "minuga koos" ja "minu arstide" juures, sest olin nad juba edasi andnud.
Üks oli tore husky, teine inglise buldog - närivad hinge seest, sest kui ma poleks neid "päästnud", siis elaksid nad ehk tänase päevani. Korra see husky-poiss tuli isegi unes mu juurde ja vaatas meetri kauguselt otsa. Ärkasin lausa ehmatades ja tundsin end ülimalt sandisti. Tõsilugu ja ei mõtle välja, et ilukirjanduslike nüanssidega loole vürtsu juurde lisada ......
Ma olen sisemiselt tige nii enda ja kui asjaosaliste peale. Kohe nii tige, et ei suhtle nende inimestega enam ja ka antud kliinikutest hoian eemale. Nüüd saite aimu miks ma alati arstidele närvidele käin ja enne igat steriliseerimist-kastreerimist-operatsiooni portsu raha terviseuuringutele kulutan. Alati võib juhtuda kuniks Jeesus Kristus loomaarstina tööle ei hakka, aga riskid tuleb viia miinimumi. Väidan, et vähemalt buldogi puhul võeti asja pealiskaudselt ja lohakalt ning nüüd ja igavesti ma selle tõuühingu "spetsialistidega" koostööd enam ei tee. Aamen!
Mu eelmise kalli vanuri Aadu, aga ka praegu Kristiine Pärgma juures elusügist nautiva Elva "koridori kassi" puhul ei tulnud narkoos kõne allagi - südamed susisesid ja lasid läbi nagu aurukatlad. Vanamuti süda lööb aga nurruvas taktis ja sellise survega nagu noorel kutsikal.
Kuna Nõpsiku valuhood näisid suurenevat, siis uuringut enam edasi lükata ei saanud. Tahtsin aga kaks ühes teenust ehk, et ühe narkoosiga peab ta karvastiku korda ja ka sisikonnast ning luustikust põhjaliku ülevaate saama. Nii mul tuli kohe meelde "Viimsi lemmikupesa", kus nii koerte-kasside "karvamarid" ja kliiniku poolel tiba-toba profid tööl on.
Minu jaoks oli oluline, et ortopeed Lembit Pihkva raudselt tööl oleks, sest just see mees lappis ka eelmise sajandi kaheksakümnendatel mu ema pärast autoavariid imepisikestest tükkidest kokku ja neid murdusid oli sama palju kui ameerika lipul tähekesi.
Öeldi, et mamps kindlalt sureb, aga Lemps tegi imet ja ei lasknud ehk, et sihukene arst, kelle lauale kõhklematult isegi sirakile viskaksin kui suur häda käes.
Ortopeed-konsultant Lembit Pihkva ja veterinaarkirurg Andrus Allas võtsid mu vanamutikese põhjalikult ette pärast Borodino lahingut meenutava uinutussüsti tegemist, mille käigus ülihirmul ja -tige Nõps tahtis kogu Viimsi kandi rahva ära süüa ja kliiniku seinad maatasa teha. Kuhu sa loom ikka pääsed ja varsti magas karvane lõngus magusat und nagu pisike tita emme süles.
Nimme-ristluu spondülodees. WTF? Ahh, säästan teid kümnetest keerulistest ortopeedilistest terminitest mitte seepärast, et mul teist kahju oleks, aga need lihtsalt ei jäänud endalegi meelde. Hobusabasündroom? Oli vist säherdune sõna? Äkki hobutagumiku hoopis? Ühesõnaga kuskil selgroos on mingi vahe liiga kitsas ja kuskil kontide peal on vanusest tulenevalt moodustis ja kuskil on närvid liiga nähtaval ning see kõik teebki rämedat valu. Punkt ja asi klaar.
"Hurraa, et vähka polnud! Hurraa, et selle valu saame ravimitega maha võtta, kuigi manustama peab neid ta päevade lõpuni."
"Teeks seekord midagi nunnut? Teeks midagi peenemat ja lõikaks uhkema soengu pähe?"
"Ei mul vahet ole. Peaasi, et kasukast lahti saab!"
"Oh teid mehi küll! Kao parem minema ja ära sega. Helistan kui Nõps valmis saab ja ärkama hakkab."
Kasutasin seda aega, et Koplis auto alla jäänud kitseke metsa sokutada ja siis tõttasin üht "Gavervcatti", Saara- nimelist ühesilmset iludust Sõle kliinikusse viima.
Teel olles tulin mõttele, et tandem Pihkva-Allas võiks üht inimest ja tema koera veel aidata. Helistasin ja leppisin kokku, et võtan jalahädaga retriiver Morti koos perenaise Maiega ka peale. Muide, Pärnus resideeruv loomaarst-koerakasvataja soovitas kuueaastase tõukoera eutanaasiat ja lubas selle tühiasja kohe supsti kodus korda ajada kui päälinna tuleb.
"Kuradi lollakas! Tule Tallinna ja panen su ise magama ning siis süüdistage vägivallas! Kes see kurat lonkamise pärast elutervet looma tapab? Jälle tõuomadused ja rahanälg my ass!?"
Etteruttavalt olgu öeldud, et Morti sai abi ja esialgu proovime ilma kirurgilise sekkumiseta vigastust korda saada. Ka see on võimalik ja erinevatel arstidel on erinevad nipid ja meetodid. Loomale lihtsam ja gäng ei pea raha laenama. Eks omanikud otsusta, aga kõik osapooled peaksid paksult rahulejääma kuid ei hakka sellele teemale rohkem ruumi kulutama, sest see on siiski Nõpsikule pühendatud kirjatükk.
Nõps liputas küll saba ja oli tore, aga ega ta vist mind päris ää tundnud - oli selline kõhklev ja tagakäppasid väristas ning hirmupissi tegi ka põrandale. Kristiine oli ta nii ää tuuninud, et ei tundnud isegi ära - Rapla maanaisest Maalist sai pariisitar mademoiselle Isabella Emannuelle.
Tuleb meelde lugu enda noorpõlvest, mil semmisin ühe Piretiga. Jube salakaval inime - ise minust noorem, aga vananaiste nippe kasutades sai ta mu naiivse noormehe voodisse ja julmalt seksuaalselt ära kasutades oligi süütus lännu, mis lännu. Õnneks tal endal ka. See natuke lohutab.
Küll ma kätte maksan kui ta ükspäev presidendiks või panga direktoriks valitakse ning siis lahistan sellest jubetust teost rääkides kaamerate ees nutta. Naised teevad ju niimooodi ja küllap on see siis meestelegi lubatud. Õnneks on saatus ja karma juba kätte maksnud ja ta on langenud väga madalale - politseis töötab noh, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!
Vat sellesamuse salakavala ja kurja Piretiga olime kunagi hirmsas tülis ja nii hirmsas kohe, et ei mäletagi enam, millest vimm tekkis. Äkki vaidlesime sellisel elusid ja maailma muutval teemal nagu kas ägedamat mussi teeb ansambel ABBA või rahvakunstikollektiiv Boney M? Ei mäleta, aga tüli oli suur ja kohe nii pirakas, et lähme lahku ja lõpetamine "käimise" üldse ära. Ja vat siis ta salakaval tuli pikad juuksed ära lõigatud, hoopis teine ja palju kenam nägu ees ning ma olin jummalast jõuetu ja lummatud. Mehad on ikke nõrgad küll ja õitsesime veel õige mitu aega. Piret on ka ainuke meeldiv erand - ülejäänud naiskad on viinud mind infarkti lävele kui suures muutmistuhinas juuksurist kas siniste, punaste, kollaste juuste või sootuks ilma kulmudeta koju naasevad.
Nõps oli ka hoopis teist nägu ja karvasest matsitüdrukust oli saanud peene linnadaam. Bolonkast sai puudel, totaalse muutumise eri ja kõik teised taolised pealkirjad on igati sobilikud. Ometigi olen ma selline lihtne kartuli ja hakklihakastme-mees, kes liigset meiki ja pikki kunstküüsi-ripsmeid väga hinnata ei mõista. Nüüd saate aru miks ma Heidi Klumi, Jennifer Lopezi, Naomi Campbelli, aga ka Kate Middletoni, Kersti Kaljulaidi, Krista Lensini ja Liis Lemsalu kõik lähenemiskatsed julmalt tagasi tõrjunud olen. Õnneks on nad kõik tagasihoidlikud naised, kes meediat väldivad ning seetõttu pole sina hea lugeja sellest inimlikust draamast ja naiselikust solvumisest osa saanud. Nõpsi kohta see ei käi ja tema võib muutuda nii palju kui hing ihaldab. Küll ma harjun. Pean lihtsalt.
See käib ka Ruudi kohta, kes vaatas Nõpsi nagu ilmutust ning pages hirmuga vannituppa, kus ta passib praeguse hetkeni. Vahepeal piilub ümber kapinurga, aga tõmbab kohe tagasi. Mida värki? Ta peaks ju haistma, et koer on sama! Võib-olla ei haista ka, sest Nõpsik pesti ju puhtaks, sai põhjaliku massaaži osaliseks ning kaeti udupeene siidise kreemiga. Oli ka vaja, sest nahal oli kuivanud kohti ning ka tagaots haudus, sest hiljuti viskas tal põhja alt ning jäin puhastamisega väga jänni - raip ei lase ju kasida!
Nõps ise on ka praegu veel hädas ja vaatab etteheitvalt otsa. Kasukas on piistu pandud ja iga puudutus seega väga hell või veidi teistmoodi. Voodis lamades ei saanud algselt üldse hakkama ja käitus nagu printsess herneteral.
"Halloo! Sa ise oled selle voodi liiva ja sodi täis tassinud ning vaene Heiki peab kut sõnnikuses laudas magama!"
Mehed on paremad loomaomanikud ja armastavad omi lemmikuid rohkem. Naised ajavad nüüd silmad punni, aga ma kohe tõestan. Et natukenegi Nõpsi vaimseid ja füüsilisi piinu vähendada, loobusin ohtrate pisarate saatel ka enda uhketest lokkidest ning lasin Chrissul julgelt toimetada. Nüüd oleme mõlemad kiilakad. Tehke järgi! Tegelikult on nudipea hea olla ja raskelt tüütu on kui vetsus käies pats potti või tukk supitaldrikusse kukub, aga see selleks ning jään ikka eneseohverduse ja kaastunde-joru juurde.
Minu hingerahu ja Nõpsi valuvabadus maksid kokku 133.60. Olen just arendamas gängi aktiivsetele liikmetel tänupaketti, mille kohaselt ühing katab lisaks meile tehtavatele allahindlustele iga tegutsemisaasta kohta 10% ravikuludest.
See on õiglane, et nad üldse viitsivad ja jaksavad nende veriste-mädaste õnnetute hingede eest hoolitseda. See on ühingu tänu, sest raha rahaks, aga ilma nende inimeste tööta ei saa abi mitte ükski loom.
Loomapäästegrupp tasus Nõpsi arve, sest see tagas allahindluse. Viimsi lemmikupesa boss Merli Pavelson ei tahtnud üldse raha, aga piisab sellest kui nende tore kollektiiv meile siis appi tuleb kui tõesti häda käes on.
Lubasin endale taas eristumist ning tagastasin gängile kogu summa. Miks? Esiteks, siis pole kellegil vingumist ega tänitamist. Teiseks pole Nõpsik enam omanikuta hulkuv peni! Ta on minu kutsa ja püha kohustus ja isegi auasi on tema eest hoolitseda. Vat nii ja loodetavasti ei tundu ma nüüd sellega loole punkti pannes liiga upsakas! Aga miks ma ka ei võiks veidike uhke ja ülbe olla? Mul on ju nüüd kõige peenem (vale)puudliproua otse Pariisist - Isabella Emannuelle de Nöepzic!
Lubasin endale taas eristumist ning tagastasin gängile kogu summa. Miks? Esiteks, siis pole kellegil vingumist ega tänitamist. Teiseks pole Nõpsik enam omanikuta hulkuv peni! Ta on minu kutsa ja püha kohustus ja isegi auasi on tema eest hoolitseda. Vat nii ja loodetavasti ei tundu ma nüüd sellega loole punkti pannes liiga upsakas! Aga miks ma ka ei võiks veidike uhke ja ülbe olla? Mul on ju nüüd kõige peenem (vale)puudliproua otse Pariisist - Isabella Emannuelle de Nöepzic!
