"Urodõ! Ubljudki! Jobannõje spasateli ukrali našu doroguju sobaku!"
Käigu persse minu poolest ja vähemalt see koer ei pea enam kartma, et joodikust omanikud noa kõrri lükkavad! Kas politsei hakkab luhtunud tapmiskatset või "koeravargust"uurima, pole veel selge, aga loomasõbrad ärgu ehmatagu kui ma ühel päeval surnumatja näoga teatan, et kahjuks me seda koera päästa ei suutnud ja ta suri. Saate aru küll, see on selline keiss, mille ma isegi kohtus kaotades tegelikult võidaksin .......
Enne Reksi šokeeris rahvast aga Pärnust leitud koer DIK, kelle kaela sisse raudkett oli suisa kinni kasvanud. Tema 67 aastane peremees Nikolai Lebedev käitus aga pärast "koeravargust" hoopis teisiti:
"Ma olen teile südamest tänulik, mis te Diki jaoks tegite ja korvan kõik kulud. Ma saan pensioni küll ainult 300 eurot, aga see on minu kohustus.
Ma ei saanud Dikiga enam hakkama, sest ta muutus kurjaks minugi vastu. Meil polnud õrna aimugi, et kett nii palju haiget tegi, aga nüüd on kõik arusaadav miks ta niimoodi käitus.
Ma ei teadnud, et metallist rihmad keelatud on, sest vene ajal ju nii neid koeri peeti. Tahtsin teda vabalt pidama hakata, lappisin aedagi, aga ketti ta kaelast kätte ei saanud - kohe näitas hambaid ja oli valmis ründama. Otsisin isegi unerohtu, aga sea mulle ei müüdud.
Ma ei osanud kellegi poole pöörduda ja kui oleks teadnudki ta piinadest, siis ega mul poleks raha arsti koju kutsumiseks ikka olnud. Dik ei näinud kunagi nälga, seda saavad kõik naabrid kinnitada. Ma tasun kasvõi jupikaupa kõik kulud, toon edaspidi toidu Diki uude koju ja tutvuksin hea meelega ka tema uue perega."
"Ma olen teile südamest tänulik, mis te Diki jaoks tegite ja korvan kõik kulud. Ma saan pensioni küll ainult 300 eurot, aga see on minu kohustus.
Ma ei saanud Dikiga enam hakkama, sest ta muutus kurjaks minugi vastu. Meil polnud õrna aimugi, et kett nii palju haiget tegi, aga nüüd on kõik arusaadav miks ta niimoodi käitus.
Ma ei teadnud, et metallist rihmad keelatud on, sest vene ajal ju nii neid koeri peeti. Tahtsin teda vabalt pidama hakata, lappisin aedagi, aga ketti ta kaelast kätte ei saanud - kohe näitas hambaid ja oli valmis ründama. Otsisin isegi unerohtu, aga sea mulle ei müüdud.
Ma ei osanud kellegi poole pöörduda ja kui oleks teadnudki ta piinadest, siis ega mul poleks raha arsti koju kutsumiseks ikka olnud. Dik ei näinud kunagi nälga, seda saavad kõik naabrid kinnitada. Ma tasun kasvõi jupikaupa kõik kulud, toon edaspidi toidu Diki uude koju ja tutvuksin hea meelega ka tema uue perega."
Lood loomadest on lood inimestest ja see puudutab ka loomasõpru - mõned soovisid sadistlikule omanikule surma ja põrgupiinu. Veidi ennatlik, eks ole? Selle loo esimene loomaomanik saab oma koera tagasi ainult üle minu laiba! Tegelikult ei aitaks see ka, sest siis kaoks ju viimane teave asukoha kohta - teadjaid on nimelt ainult kaks - uus omanik ja mina.
Teise omaniku vastu ma nii vali pole - kui Dikit enam ketti ei panda, siis minu poolest võib ta sealsamuses, aga Loomapäästegrupi hoiukoduna, rahumeeli edasi elada - omanik ei olnud ju südamest paha inimene, kes koera vihkas vaid lihtsalt veidi ohmakas, kes matsu ei jaga, veidikene jobu, kes nõuka-aja loomapidamistavades jätkuvalt liialt kinni .........
Lisan siia nüüd täienduse, mis laekus alles peale loo kirjutamist:
"15. juunil laekus politseile avaldus, et 14. juunil tekitati Kiviõli vallas koerale raskeid kehavigastusi. Juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks alustati kriminaalmenetlus Karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb looma julma kohtlemist."
Lisan siia nüüd täienduse, mis laekus alles peale loo kirjutamist:
"15. juunil laekus politseile avaldus, et 14. juunil tekitati Kiviõli vallas koerale raskeid kehavigastusi. Juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks alustati kriminaalmenetlus Karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb looma julma kohtlemist."