"Kiku on oma koha leidnud. Mursik alles otsib"

Vahest harva juhtub nii, et kohtud võhivõõra inimesega, aga ta tundub kohe "oma." Nagu vana tuttav, kellega on mõnus koos olla. Küllap on ka teil taolised kogemused varnast võtta. 

Kiku sobis uude kodusse nagu valatult. Täpselt nii nagu pikka aega ilmas ringi tuuseldanud rändur oleks taas koju tagasi jõudnud. 

Kiku oli "oma" ja ka pererahvas tema jaoks täiesti "omad". Nagu puuduv puzzletükk, mis ainult ootas õigele kohale asetamist. Nagu viimane tellis seinas, mis kuulutas müüriladumise lõppenuks.

Seni vaid räpases hurtsikus elanud ja pikad päevad omapäi õues veetnud kiisu oleks justkui kogu senise elukese olnud toakass, kes reegleid teab. Seda on küll väga raske uskuda, aga Kiku on esteet ja seda selle sõna kõige otsesemas tähenduses.  Kiku on ka häbelik, kes kõik vetsust minema kupatab enne kui end potile sätib. Väga lahe! Perenaine kirjutas:

"Mina pole enne kohanud, tundnud, näinud, kuulnud jne kassi, kes reaalselt küsib vetsu, kui keegi tuulepea on pere kemmerguukse kogemata kinni unustanud. Ja seda ka, et samal ajal inimene ruumis viibida ei tohi. Lihtsalt härra Kiks on moraalijünger, kes seni kobiseb, kuniks ruum vaid tema päralt ja alles siis hakkab enesel pükse maha kiskuma. Ülihäbelik ja samas ülimalt viisakas kiisuke. Paremat huligaani ei saaks keegi lapsendada!"

Mursikuga on lood aga risti vastupidi - see õuekass potti üles ei leia ja pissib põrandale. Maja haiseb kut laut ja see teeb pererahvale väikest meelehärmi. Ega ta meelega, aga lihtsalt ei saa veel asjale pihta. On ka mul taolisi kundesid ette tulnud, aga siis on vaja kannatust ja looma õpetada. Kui vaja, siis too õuest kasvõi puhast mulda või liiva, et "lõhnad" ikka õiged oleks ja küll ta käima hakkab. 

Mõned ei hakka ka. Tean lugusid, kus kiisud-koerad vaid õues end kergendamas saavad käia ja toas läheksid lihtsalt lõhki! Eks näis kuidas Mursiku wc-saaga lõppeb. Eile igatahes andis gängi kassiarmee ülemjuhataja Kelli Samberk talle kõhulahtistit ja ka see mure sai kümne minuti jooksul lahendatud.

Vaatamata üleelamistele on Kikuga karvakatte poolest äärmiselt sarnane Mursik tohutu inimese sõber. Kohe nii sõber, et ta võib silitusi nautima jäädagi ja proovi vaid ta põrandale panna - kohe on kisa lahti ja jälitab sind nagu vari kuniks jälle sülle saab. Majas elav teine kiisu Mursikut ei salli ja ainult sisiseb ta peale nagu madu-uss. Esialgsed sõpruse sobitamised on untsu läinud ja sestap pandi kiisud eraldi tubadesse. Ka see harjumine võtab tegelikult aega ja lõpptulemused pole kunagi ette teada - mõned saavad stressist üle, teised mitte eales.

Politsei pani siiski Mursiku jõhkra peksmise kohta kriminaalmenetluse püsti. Eks ole imelik? Sarnased juhtumid, aga üks prefektuur menetleb, aga teine saadab pikalt, sest ohvrist kass ju ei surnud!? Seega on asi ikka ka inimeses ja tema väärtushinnangutes ning maailmavaates kinni.

Eile saatsin uurija küsimustele vastused ja küllap tuleb ka tunnistusi andma minna, kuigi ega ma ju juhtunust enesest miskit tea. Kord on aga kord ja eks ma siis räägin, mida nägin ja kuulsin või millises seisus kiisu eest leidsin. Tore, et menetlevad ja eks näis kas see keiss ka kohtumajja jõuab või mida kohtunik siis asjast arvab? Ka siin on kõik valikud võimalikud ja sarnaste keisside puhul võib üks kohtunik otsustada nii ja teine naa, kuigi seadus on väidetavalt üks ja ühene!

Mursiku kannatused läksid rahvale korda ja vaatamata halvale eelaimusele, et kuu lõpus, liiatigi veel peale eriolukorda, mil paljud töötukski jäid, raha ei annetata, pean tunnistama, et eksisin. See kass leidis koha kaastundlike inimeste südames ja ühtekokku annetati pea üksteist tuhat eurot. Sõbrad, aga see pole veel kaugeltki kõik, sest peale kahekümnendat kuupäeva laekuvad ka telefoniannetused ning ma poleks enam sugugi üllatunud kui kogusumma kahekümne tuhande ligidale küündiks. Vägev! Küll ma raporteerin kui selgus majas.

Enne Mursikut oli gängil rahaseis miinus kuus tuhat seitsesada eurot. Oleme oma asjad sättinud nii, et kliinikuarved saaksid õigeaegselt tasutud ja kui vaja siis võtame selle tarbeks laenugi. 

Loomulikult on ka laenamisel piir ja selleks on kümme tuhat eurot. Selle täitumisel me lihtsalt mingi periood loomi ei aita kuniks taas reele saame. Ühe kolme tonnise laenu saime nüüd ka tagastada, aga teist sama suurt mitte, sest tähtaeg on alles aasta lõpus. Ka teiste raviarvetega on nüüd jonksus ning loodetavasti ei pea ma vähemalt sel kuul kerjariideid selga ajame ning teid head inimesed oma abipalvetega tüütama kui mõni väga ränk õnnetus loomaga just ei juhtu. 

Mursik on lahke sell ja tasus Kiku arved, mis ei olnud teab, mis suured - alla kolme soti kui mälu ei peta. Ka teised kiisud saavad tänu temale nüüd ravile. Eile viisin tervise järelkontrolli ja vaktsineerimisele nn "Gavercat" ühesilmse Ronja. Saara, va teine poolnägija sigudik puges seina taha peitu ning tema protseduurid lükkusid seetõttu järgmisesse nädalasse. Seni olid need asjad raha puudusel veel tegemata. Ökonoomitame ja tegutseme vastavalt prioriteetidele - surmasuus olijad enne, teised vastavalt võimalustele. Ei muud!

Pärnust kuni Valgani said kliinikud oma töö eest tasu kätte ja gäng on taas väga maksejõuliste ja tublide ühingute nimekirjas. Suur aitäh teile selle eest ja abisaanute seas olid nii koerad-kassid, siilid, linnud kui teisedki elukad. Kosel auto alla jäänud ja heade inimeste poolt Tallinna kliinikusse toodud kiisut üritasime aidata nagu oskasime kuid lõpuks olid arstid sunnitud käed tõstma .....

Eile oli ka üks operatsioon ja nimelt sai oma elupäevi alles alustava Kitty käpp Billy loomakliinikus dr. Kristo Klaasseni poolt meisterlikult kinni kruvitud. 

Kittyke ronis mõned päevad varem remonti tegevale Aavole redelile järele just sel ajal kui mees laskuma hakkas ning õnnetus oligi käes - Aavo astus kassipoja käpa kildudeks. Kuigi mehel raha polnud, jooksis ta kohe hilisõhtul vigastatud kassititega Loomade Kiirabi Kliinikusse. Ei saanud ju loomalast piinlema jätta! Õnneks olin seal ja lõime käed, et gäng maksab arved kinni ning mees tasub jupikaupa tagasi. Kitty elupäästmine läks ühtekokku maksma 778 eurot ja mõnikümmend senti sinna otsa.

Abi sai ka Männikul Võidu tänava piirkonnas auto alla jäänud kiisu, kelle peremees pole tänini endast teada andnud. Kodukass on ta raudselt, sest rihm oli kaelas ja kiipki pandud, aga sellest tehnikavidinast pole vähimatki kasu kui loom jäetakse registrisse kandmata. 

Olge teie targemad ja nii säästate end murest ja unetustest öödest, sest plehkupannud loomake jõuab imesiva koju tagasi. Selle kiisuga on veidi viletsamad lood, sest vaagen on puru. Loomade Kiirabi Kliiniku arstid suutsid ta stabiliseerida ja eile hakkas kiska ka sööma - toit ja jook lähevad sisse ning tulevad välja ka. Tõsi, hädad tuleb teha küll lamades, sest katkine vaagen seista väga ei lase. Omanik, anna endast märku kui lugema satud! Igatahes saatuse hoolde see loomake ei jää, viimset süsti kartma ei pea ja kõik ravikulud saavad tasutud. 

Nii see kodanikualgatusel põhinev vabatahtlik loomapääste käib! Loom ja euro haaval vaid heade inimeste ja aktiivsete loomasõprade koostöö toel. Ja see on tegelikult paganama tore, sest veel paarkümmend aastat tagasi oleksid paljud selle loo kangelased kuskil põõsa vahel piineldes oma õnnetut lõppu oodanud. Täna enam mitte ja see on üks kuradi äge areng ikka küll!