No ja täna oligi selline erandlik päev, mil eksämma kaksikõele appi tõttasin. Oli teine end võõrasse kasvuhoonesse puuküürnikuna sisse säädnud ja ajas perenaisele hirmujudinad peale. Üldse ei imesta - ise kartsin teda veel rohkem.
Mul oli ikka omakasu ka mängus. Lugesin viimati ajakirja "People" ja sealt sain teada, et president Trump tellib Eestist Tiiri mett. Ma tahtsin ka ning sestap säädsingi sammud "suure maoussi-kaitsja" nägu ette manades Alliku külla Harjumaal.
Nüüd juhtus miskit veidrat, mida varem polnud näinud - nastik oli kinni nabimisest nii ehmatanud, et sai šoki. Tõmbas end kerra, suu jäi pärani lahti ning ehmatasin juba ära, et äkitselt tegin liiga, kuigi see ei saanud ju kuidagi võimalik olla - pihk pole ju labidas! Ma ei tea kas maod epilepsiat põevad, aga kui taoline asi kunagi välja tuleb, siis oleks see haigus viisakas Hepilepsiaks või valnerlepsiaks esmaavastaja järgi nimetada. Kolme-nelja minutiga ussike taastus ja hakkas karbist väljapääsu otsima. Jummel tänatud!
Edasi läks Eesti "ohtlikuima" madu-ussi tee juba madude paradiisi ehk Pääsküla rappa. Seal on neil spa-protseduurid, restoran ning veidi rahulikum ja loomulikum elamine.
Valitsusele ja pankadele teadmiseks, et varsti-varsti võin neile laenu anda. Nimelt on kompostihunnikud ja kasvuhooned mõnusad sünnitusmajad ja neid pisikesi nastikupõnne tuleb sealt varsti kut Vändrast saelaudu. Nüüd arvutage ise - meepurk per nastiku eemaldamine teeb minust Maarjamaa rikkaima mehe. Tänane teenistus oli siis üks purk mesimagusat ja kõrgeima kvaliteediga mett, mida Donald-poisski saab. Nämma-nämma!
"Me siis helistame kui järelkasv koorub?", hüüdis perenaine väravalt.
"Ärge parem helistage, ma enam ei tegele selle asjaga tegelikult."
"Aga siis tule katsikule kui aeg käes! Aitad nimed neile välja mõelda!"
"See sobib hästi"
