Me oleme Tallinna piires üsna kiired ja pool tundi või veidike peale seda koputasid gängi vabatahtlikud Kelli Samberk ja Tanel Veskimäe juba koeraomaniku uksele. Peremees ei olnud vaenulik ja tegi igakülgset koostööd, kuigi oleks võinud ka pikalt saata. Mitte üks seadus ei kohusta inimest teise samasuguse suhtlema ja täpselt samasugused lihtinimesed nagu te isegi, on ka gängi vabatahtlikud.
Ära vii lemmiklooma randa ega jäta autosse grillima!
Peremees avas Volkswagen Touareni tagaluugi ja sealt hüppas välja igati heas toitumises olev koerake. Väheke lõõtsutas, aga see on ka selle palavusega normaalne. Pole kahtluski, et ta elunatuke oli palavas autos ohus. Teen järgnevalt lühikokkuvõtte eilsest vestlusest.
"Kas see on teie koer?"
"Ikka, Dan on ta nimi ja üheksa aastat elab juba koos minuga."
"Miks ta autos, aga mitte koos teiega toas pole?"
"Me elame tegelikult Pärnus, aga praegu hooldan siin oma eakaid sugulasi. Üks on karkudega, teine haiglas, aga kui ta sealt tagasi tuleb, siis saan ka ise koju naasta."
"Miks te koera tuppa ei võta?"
"Proovisime, aga seal on kass, kelle Dan kohe maha murraks. Ma ei saa teda tuppa võtta, aga autoaknad on praokil, käin tihti kontrollimas, viin juua, jalutame. Ma hoolin oma koerast väga."
"Praokil aknad ei aita. Temperatuur tõuseb isegi varjus väga kõrgele ja elusolendid saavad kuumarabanduse!"
"On see ikka tõsi? Danil pole häda midagi."
"Iga suvi saab paar koera kuumas autos otsa. Ärge rohkem nii tehke - kui koer oleks omadega lääbakil olnud, siis oleksime lõhkunud akna ja ta välja võtnud. Te ei taha ju, et kaubiku aknad katki pekstakse?"
"Muidugi ei taha, aga mida siis teha? Ma ei saa sugulasi niimoodi hätta jätta!"
"Kas Dani saaks veel kuhugile jätta?"
"Neil on plekist garaaž ka, aga ei tahtnud koera sinna viia, sest siin oli mugavam silma peal hoida."
Edasi läks kogu seltskond juba garaaži üle vaatame. Ei ole hea variant, aga tunduvalt parem ikka kui ahi-autos surma ootamine. Kokku sai lepitud, et käime ikka läbi kui sealt mööda sõidame ning härra oli nõus alati Dani näitama.
Nii mõnedki äkilisemad loomasõbrad nõudsid, et koer koheselt ära võetaks. Ma palun enne ikka tuhat korda mõelda, sest looma kodust ja perest eraldamine on ülisuur õiguslik riive ning selleks peavad ikka väga mõjuvad põhjused olema. Kas kujutaksite ette, et lähete korraks poodi ja saabudes leiate eest katkised autoaknad ning kadunud koera? Ega vist.
Ärge saage valesti aru - me pole kamp arulagedaid napakaid, kes mööda Eestimaad ringi tuuseldavad ja loomi muudkui pihta panevad nagu ühest leheloost võis aru saada. Me oleme teinud igasugu pulli, aga loomade elud on olnud ka väga otseselt ohus. Ka praegune lugu oleks võinud halvasti lõppeda, aga omanik on andnud parima, et nii ei läheks. Nüüd saime kokkuleppele, et Dan enam autos pole ja käime seda ka kontrollimas.
Mu süda on selle koera pärast rahul, mida ei saa aga öelda ühe medtöötaja dobermanni kohta, kes vist vaid autos ela(s)bki. Tõe huvides pean mainima, et ka tema kohta pole rohkem kaebusi tulnud.
Täna on juba uus, veidike jahedam päev, mis toob kaasa juba äikese ja kõva paugutamise võimaluse. Loodetavasti Dan müristamist ei karda või on omanik talle sel ajal seltsiks. Tänan Spordi 13 ja naabermajade elanikke, kes koerale abi otsima asusid!
Seotud lugu:
